16 september, 2016

Kaldast kaldani e väike vingerdus ümber Püreneede

Miks siis nii

Kui koduuks selja taga mitmeks päevaks lukku lüüa ning mahajääjatele jätta kohustus lilli kasta ja postkasti tühjendada, on selleks tekkinud mingi põhjus.
Võib ju proosaliselt väita, et meil Jaaniga on selleks juba mitmeid aastaid olnud rogaini kalendrisse ilmuvad üritused. Lõpuks on see ilmselt ikka tühipaljas soov ja kujutelm - põgeneda maailma eest. Kuniks Marsile ei pääse, potsatad endiselt maha kusagil Maal. 
Ahmid endasse võõraid lõhnu ja hääli, kombid võõraid pindu, puurid võõraid pilke. Lood uusi seoseid ja täiendad teadmiste mosaiiki.
Reisid.

MM oli sel aastal toimuma määratud juuli lõpus keset Austraaliat, kuid kippus jääma kättesaamatusse kaugusesse ja aega. Seevastu EM Baskimaal andis hea võimaluse lõpuks ometi külastada Hispaania territooriume, kuhu mul polnud jalga veel kordagi tõsta õnnestunud.

Lõpuks, kunagi pidi ju astuma samme, et selgemaks saada, kas Hispaania on naine, mees või armastus.
Nagu kombeks kujunenud, tuli sündmuspaika jõudmiseks joonistada selle ümber lihtsalt üks raod-trip. Rogaini piirkond andis selleks ideaalseid võimalusi: ~500 km kaugusel Barcelona ja Costa Brava kuurordid Vahemere ääres, vaevalt 100 km põhjas laiumas Pürenee mäestik, 100 km idas Atlandi ookean. Ainult nopi ja otsusta, mida võtta ja mida jätta.
Augusti teine pool võis tekitada komplikatsioone selle puhkuste kõrgperioodiks olemise tõttu ja nii sai kõik hotellidest ööbimiskohad juba aprilli alguses booking.com'is lukku löödud. Kogu reisiplaneerimise töö sai tehtud ära varakevadel - paigas oli üks aeg ja koht - Rogaini EM 27.-28.08 Aralaris. Kuna Raiden pidi 1. september koolis olema, jäi tagasi lendamiseks üpris piiratud arv päevi ning lennuvõimalused kohalikest oludest panid üpris ruttu paika ajavahemiku 16. - 30.08. Mõningase maakaardile otsa vaatamise järel tekkisid sihtpunktid, kuhu kindlasti jõuda - Bilbao, Barcelona, mõni hunnitu matkake Püreneedes, Carcassonne, Andorra, rannnikulinnad Vahemere ja Atlandi ääres. Nende pidepunktide pealt jätkus piirkonna detailsem raalimine ning kujunes välja kahenädala trass. 
Google maps aitas paika panna kilomeetreid ja sõiduaegu, et jääks aega ka puhkamiseks  ja kõndimiseks. Mõnda lõiku jäid sisse trassivaraiandid nii või naa - sõltuvalt, kas on meeleolu nikerdada kitsastel mägiteedel või suurema kaarega kiirteedel, kilomeetrite vahe võis olla pea kahekordne, aga ajakulu ikka kiirtee kasuks. Viimased armastavad küll iga natukese aja tagant mõnesid eurosid taskutest endale napsata.
Kui lennupiletid ja hotellid broneeritud võis reisi praktiliselt maiks-juuniks-juuliks unustada ja tegeleda kõikide kohalike suviste hullustusega.

16.08, Tallinn - Girona

Hilisõhtune Ryanair viis probleemideta otse Katalooniasse. Öine maabumine tingis lahenduse, kus esimese sooja öö veetsime lennujaama kõrval suhteliselt maotus hotellis, et hommikul selge peaga süveneda autorendi klauslitesse ning ega väikses Gironas lennujaamas öösel rendifirmad töötagi. Kuid hotelli, lennujaama ja autorendi vahel sai kulgeda mõnusalt jala, kõik mõnesaja meetri raadiuses.

Maha olid jäänud vihmased teed ja tänavad.

Hotell Vilobi, Carratera Aeropuerto, s/n, 17185 Vilobi d'Onyar 

17.08, Girona - Figueres - Cadaques - Collioure

Sellest, et oleme mõnevõrra lõunapoole sattunud, andsid märku hommikuste moosisaiade kõrval akna taga lehvivad palmid ning võimalus võimalikult vähe riideid üll ajada.
Ideaalne päev Vahemere rannikulinnade püügiks kataloonide juures.


Ideaalne päev alustada hommikut kiigates Salvador Dali Teater-Muuseumise Figueres'is, tema sünnilinnas. Hoone kesklinnas, mis hävis Hispaania kodusõjas ja mille varemetele muuseumi loomist dikteeris Dali ise ning mis esitab igas oma detailis mingit ebatavalisust. Detailid, mis ajavad segadusse, sest ei taipa, kas see on provokatsioon, mäng või juhuslikkus.


Ideaalne päev jalutada ja lõunastada mõnes kaldapealses söögipaigas kunstnike ühes lemmiklinnas Cadaquesis. 

 
 
Ideaalne päev lõpetada õhtu Prantsuse kaunis kuurortlinnas Collioure's.

 
 
 
Hotel Méditerranée, Avenue Aristide Maillol, 66190 Collioure

18.08, Collioure - Gorges de La Fou - Carcassonne
Jätkasime rännakut. Pürenee mäestik risti jalus Carcasonne'i pääsemiseks. Viimane on olnud külastamise ideefiks juba aastaid, alates ajast mil hakkasime pesakonnas mängima Carcasonne'i. Sarnaseid kindluslinnu on ju Euroopas veelgi ja küll. Carcassonne on aga kujunenud omamoodi ikooniks. Millel on olemuslikult sarnased probleemid nagu kõikidel turistihordide poolt anastatud kohtadel - palju hästi sisseõlitatud pealiskaudseid atraktsioone. Kuid sarnaselt nagu näiteks Veneetsialt, Saint Micheli saarelt, Jeruusalemmalt või Tallinna vanalinnalt, saab selle palagani kihi mõttes maha koorida ning müüridel ja tänavatel ringi hulkudes imestada paiga algolemuse üle. See on alati kohal, aga seda ei näe. See hõljub vanade müüride vahel ja sa pead selle oma mõtetesse püüdma, et need saaksid kogemata viisil uitama minna. Neid tekkinud mõtteid on reisiseltskonnas omavahele hea lahti lasta. Ja sa kuuled lugusid, mis muidu ei sünniks kunagi.


Võid tänapäevased atraktsioonid asendada mõttes keskaegsetega ja ega see tunglemine ja lärm millegi poolest vist erinegi. Müüride vahelt leiab ka rahulikke ja üksildasemaid tänavaid. Tasub küll tähele panna, et 19 sajandi teises pooles oli linn üpris rusudes, kuna oli keskaja hääbumisel kaotanud oma mõtte kindlusena ja nii jäänud. Oluliselt taastati hooneid ja müüre 19 sajandi II pooles, ning nii ei ole suur osa kivitükke pärit mitte algsest ajast 13 sajandist. A keda see huvitab, kui kõik see kokku näeb praegu välja nii romantiline :)



 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Öö veetsime hotellis, mis oli tegelikult söögikoht ja omanik oli hiljuti kaks ruumi ööbimiseks kohandanud. Uinaku eel täitis akna vaatevälja linnamüüri kohal sirav täiskuu. Oli nagu tavaliselt reklaamprospektil.   
Püreneedest me päris sirgjooneliselt just üle ei tuhisenud. Vaid tegime mõnekilomeetrise kanjonimatka Gorges de la Fou's. No ütlemata mugav viis matkamiseks või siis pigem jalutamiseks. Ligi 2 km pikkune laud-, ei terastee kanjonis, mille seinad kohati kuni 200m kõrged ja mille põhjas mühisemas ojake. Kiivrid jagati pähe, terve trassi ulatuses oli nende kinnipüüdmiseks pea kohal kaitsev võrk. Jaan küll arvas, et milleks siin see teerada küll, õige atraktsioon oleks ikka nii, et jagataks kummikuid ja munserdad kanjoni põhjas, vaatad ise kuidas saad. No jaa, see on see variant, mida ekstreemsportlased oma võistlustel teevad, meil oli selline suurepärane peredele ja pensionäridele sobiv lahendus.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Lummavad vormid ja mustrid. Jaopärast jagatav valgus, mis maagiliselt murdub.  Vesi, mis voolab su all ja immitseb su kõrval ning vormib uusi kanjoniuurdeid. Kosutav jalutuskäik jaheduses, keset kuumust.

Auberge des Lices, 3, Rue Raymond Roger Trencavel - La Cité, 11000 Carcassonne

19.08, Carcassonne - Andorra - Luchon

Carcassonne'is oleks võinud ju veelgi päeva jagu ringi tolbendada ja ajal kaotsi lasta minna, kuid järgmine ideefiks, külastada Andorra riiki, kuulus sellel päeval realiseeruma. Andorra kohta uurides jäi mulje, et seal on peamine nähtus jubedad ummikud, kui naaberriikidest siirdutakse protsessioonide kaupa odavat tehnikat ja tavaari ostma. Ma ei tea, kas polnud õige ostupüha või mis, aga ummikuid me ei kohanud. Odavamat nänni kaubamajades muidugi jagus. Midagi sügavamõttelist me selles riigis korda ei saatnudki, kui et saime jala maha.

 
 
 
Tõsi, Andorra la Vella tekitas mõningase sarnase võõristuse, kui see mägede vahelt nähtavale ilmus, nagu Las Vegas Mojave kõrbes - liig massiivne konstrueeritud hoonete kogum, keset ei midagit. Ühel või teisel viisil eksklusiivne tarbimisparadiis. Linnad, milles elamise tasakaal on paigast läinud.
Jätsime selle kummalise riigi ja nikerdasime mööda mägiteid vaateid nautides edasi.
Bagneres-de-Luchon jääb Prantsuse poole ja on üks paljudest mägilinnadest, millel lisaks juures omapärast kuurordi hõngu. Nagu paljude Euroopa linnade puhul, on sellegi asutanud roomlased ning juba nemad lõid sinna termaalsed basseinid, mis täitusid mägedest niriseva imelise ja raviva veega. Pärast roomlasi tuli pime keskaeg barbaritega ning alles 18. sajandi keskel saabus parun d'Etigny, kes rajas ajakohased termid ning tänu rikastele pariislastele muutus linn popiks kuurordiks.
 
 
 
 
 
 
 
 
 

Tänasel päeval, tuleb tunnistada, hakkas silma taas hääbumismärke: uhke kasiino räsitud ilmega ning mitmed hotellid on tegevuse lõpetanud, 70ndate brutaalses stiilis hiigelspaa. Meiegi peatuspaik oli täitunud meist peamiselt 2x vanemate persoonidega ning sama vanuseklass kippus valdavas enamuses jalutama ka tänavatel. Hotelli salongis käis õhtuti elav keskustelu ja kui ma ühel hommikul seal viibisin, et mõnd FB postitust teha (koht, kus wifi levis) oleksin isegi äärepealt segasesse vestlusse võinud sattuda. Aga nagu Raiden ütleb, ohtlik koht, äkki ma pean siin kellegagi veel rääkima hakkama ;) 
Iseenesest hea vaikne linnake, mis ei äganud ülerahvastatuse all ja kus võimalus tõeliselt närve puhata suvel matkates või talvel suusatades. Söögikohti linnas jagus ja neis olid väga mehised ja korralikud praed. Näiteks 'maamehe lammas' võttis ägama mitmeks päevaks. 
Hôtel d'Etigny, Face aux Thermes, 31110 Luchon

20.08, Lac d'Oô

Taasiseseisvumispäev sattus meie kalendris olema matkapäev. Mis oleks saanud veel olla hunnitum kui matk imekauni mägijärve  äärde nautimaks vaateid Larboust'i orule, koskedele ja järvele endale. Seekord läks küll selliselt, et lubavad reklaambrošüürid ületasid täielikult tegelikkust. Meie ainus vihmapäev.

 
 
  
 
 
 
 
 
 
mida postkaardid näitasid :)
 
 
 
 
 
 


Matkalt tagasi jõudes olin üdini ligunenud ja lõdisesin. Juba eelneva vastiku haigusvimma peale kerge nohu ja kurguvalu näol, ei olnud see just parim viis tervenemiseks. Kuid hotellitoa kuumas vannis veedetud pooltund hävitas kõik potentsiaalsed haigusarengud. Vot ongi mingi imeline ravivesi. 
Sealkandis muhedaid jalutusradasid muidugi juba jätkub ja Luchon on tegelikult üks omamoodi sümpaatne peatuspaik.
Hôtel d'Etigny, Face aux Thermes, 31110 Luchon
 

21.08, Luchon - Donastia/San Sebastian

Tegelikult olin plaaninud sellessegi päeva ühe mägimatka poolel teel Atlandi ookeani äärde (Gorges de Kakuette või Crevasses d'Holcarte), kuid ma ei olnud ainus, kes liiga suurt innukust järjekordse võimaluse üle - veeta poolpäev pilves, üles ei näidanud. Vihma küll enam ei liristanud, aga hallid pilved lõikasid endiselt mäetippe maha.
Seadsime siis trajektoori ringi, põhjapoolt Toulouse külje alla jääva Cite de l'espace kaudu. Kosmose teemapark, kus väljapanekutena kosmose vallutamise ajaloost, lennulaevadest, filme - kuidas jõuda Marsile või Maa tekkest. Igasugust Universumist ja Linnuteest. Võimalus proovida kaaluta olekut või lendurite treeningut. Puurida MIR'i koopiat ja ajalugu jne, jne. Ea- ja asjakohane meie pesakonnale, kes me siin Juhani magistritööle olime kevadel aktiivselt kaasa elanud.

 
 
 
 
Planetaariumi külastus järel muutun alai veidi kohmetuks, sest Maale sattumine näib nii arusaamatu. Linnutee ja galaktikate vahtimine tekitab alati elutühisuse tunde ja võimetus tajuda lõpmatust muudab surma suhtes ükskõiksemaks.
Õhtul, superlinnas, superhotellis - San Sebastian, kus meile hotelliaknast paistvat vaadet saan nüüd piiluda veebikaamerast. Kui me sealt pärast kolme ööd välja chekkisime, küsis Jaan - noh, kas panen järgmiseks aastaks toad kinni. Nii kiindusime sealsesse õhustikku.
Hotel Niza, Zubieta, 56, 20007 San Sebastian
 

22.08, Donastia/San Sebastian

Donastiaks kutsuvad seda kohta baskid. Rahvus, kelle keele päritolu ei suudeta lõpuni selgitada ja side naabrite keelerühmadega täiesti puudub. Neil on selliseid toreda nimega kohti nagu Zumarraga või Itxaspe või Txrrumurru - eemalt sihuke zurra-murra keel. Meil väga vahet polnud, paraku ei valda me Jaaniga ei baski ega hispaania keelt. Prantsuse keelest on kogunenud mingi kogum hädapäraseid fraase, et söönuks saada. Hispaania territooriumil patrasime meie inglise keeles, millest reeglina saadi aru, kuigi vastu räägiti meile tüüpiliselt midagi, millele püüdsime jah või ei õigesti vastata.
Nagu veebikaamerast näha, ääristavad linna kahel pool mäed. Keskele jääb lahesoppi eraldi Santa Clara saar, mis meenutab pealt vaadates kilpkonna. Parempoolse mäe Urgulli otsas on Kristuse kuju ja sinna otsa me esiteks ronisimegi. Vaated, vaated, vaated.

Hotelli aknast:



 
 
  
Linna pealt:

 
 
 
 
 
 
 
 
 
Mäest alla tuhisedes jõuad kitsukestele vanalinna tänavatele, mis tihedal täis pikitud tapasse/pintxos baare ja kus elu kihas ilmselt 24h ja kuhu hea kuuma päikse käest varju pugeda  kui rannas lesimine väsitavaks muutub.

Kõige kuumemal ajal oli paras üldse minna Aqvariumisse.

 
 
 
 
 
 
 
 
Ja päikse vajudes sukelduda lainetesse. Raiden oleks öö ka vees veetnud. Mis sa kalalapsega teed, kui see ookeanisse satub. See tähtkujude värk näikse sügav jama olema, aga mitte nii kaua kui teie kalast laps satub vee äärde. Akvaariumis suutis teismelisehakatis tunde kalu passida =:o 

 
 
 
  
 
Hotel Niza, Zubieta, 56, 20007 San Sebastian

23.08, Donastia/San Sebastian - Biarritz - Donastia/San Sebastian

Vahel tuleb anda ka issile võimalus. Ja nii tegime 50 kilomeetrise väljasõidu naaberriiki linna, mis ikka tegelikult baskide alal, Biarritzi, kus asub šokolaadi muuseum. Ammutasime asjalikke teadmisi kakao elust ühe filmi abil, põikasime kommivalmistamise töötuppa, imestasime väljapaneku üle ja loomulikult, kes tahtis see pistis üht-teist põske ja taris miskit kaasa. Kuumas ilmas võis muidugi ainult kujutleda, milliseid sürrealistlikke voolavaid vorme võtavad šokolaadisardiinid pärast päevast rännakut. Ilmselt see ei olnud ikkagi Dali mõttelõng, mis kellad voolama sundis, vaid kohalik ilm.


 
 
 
 
 
 
 
Biarritz on noobel suvituslinn, kus ei pea paljuks peatuda ka kuulsamad persoonid kui kolm paksu eestlast ning jalutuskäik mööda rannikut, lõunaoode mereandidest välikohvikus, vaatega ookeanile on ju lõpuks just see osa puhkusest, mida ei tohiks olla palju endale lubada.
Pärastlõuna kulus San Sebastiani vasakpoolsele mäele Igeldole, mille otsas on naljakas lõbustuspark arhailiste atraktsioonidega, mis teeb selle eriti romantiliseks. Ookeani lained mõjusid endiselt magnetina kuuma päeva sees mitte ainult kalalapsele, vaid ka tema vanematele.

 
 
 
 
 
Hotel Niza, Zubieta, 56, 20007 San Sebastian
 

24.08, Donastia/San Sebastian - Bilbao

Lõpuks tuli ses lebotamise meeleolus oma aju veidi kokku korjata ja keskenduda kultuursemale ajaveetmisele.
Aga enne veel kui astuda üle maailmakuulsa kunstisaali ukse, kulges meie rada Biskaia lahe ääres, et veel salvestada imelist ookeanirannikut oma mälupiltidesse ning sooritada jalutuskäik Geopargis, mis jääb Deba ja Zumaia vahele. Too idee tuli kuidagi käigu pealt ja liiga brošüürlik materjal, mis kuskilt näppu jäi, andis tulemuseks matkakese, mida me innukalt alustasime mööda rannikut, kus vaatepunktides selgitavad tahvlid, kuid kaardi puudumisel, vastutulijate segaste juhiste ja jõle kuuma ilma tõttu lõpetasime endale üllatuseks ühel hetkel sealt kus alustasime ning pooled vaatepunktid jäid üldse külastamata. Hea, et niigi läks :)



 
 
 
 
Tundus, et meie aeg mööda rannikut kooserdamiseks oli läbi saanud, imeilusaid linnu seal jagus - Zarauts, Zumaia, Deba jt - kõik tekkinud kaljujärsakute vahele jäävate tasaste rannasoppide ümber.
Bilbaost oli mulle jäänud mulje kui koledast rauatööstuse linnast, kuhu majandusharu languse tõttu, linnaelu elavdamiseks, et mitte öelda päästmiseks rajati Guggenheimi muuseum. Tõttöelda, see on neil õnnestunud. Aga Bilbaos on ka arvestav vanalinna osa, mis ikka turistlike atraktsioonide keskpunkt. Bilbao jõekalda promenaadi ja vanalinna oli sel päeval aga täielikult vallutanud kohaliku tähtsusega üritus. Millega täpselt tegu oli, jäi esialgu hoomamata. Kuskilt olen lugenud, et ega lõpuks ei ole ju oluline, mis pühaku päeva või mida tähistada, peaasi on tähistada. Fiesta aeg.
 
 
 
Tänavad olid täis lavasid, millel mängiti muusikat või etendati midagi ja sama tehti igal pool vanalinna tänavatel ja väljakusoppides. Rahvamurd ja tingel-tangel täies hoos. Lisaks igasugused kaubitsejad käsitöö ja söögipoolisega. Tolles rahvakeerises püüdsime teha tavapärast linnatuuri, kuid sattusime millessegi, mille tähendust me ei taibanud. Pärast netis tuhnides saime aru, et olime sattunud Aste Nagusia pidustustele.
Enne rahvapidustuste külastamist kiikasime Guggenheimi ennast. Maja kippus visuaalselt varju jätma seda kunsti, mis seal sees näidati, kuid kõik kokku oli nautimist väärt. Mitte liiga suures koguses väljapankuid, mitte liiga suures majas. Louise Bourgeois'i taieste põhjalikum ülevaade ning Richard Serra hiigelteosed olid impressiivsemad, mis meeli köitsid.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

 
 
 
 
 
  
Muuseumi ehitamist alustati 1991 endisel laevatehase, kaubasadama ja rauavabrikute territooriumile, kus 70ndadel oli hakanud allakäik ning millele lisanud katastroofilise efekti 1983 aasta üleujutus. Linnast lahkus kümne aastaga 60 000 inimest ning baskide suurima linna tulevik näis tume. Sellest trööstitusest ei ole praegu enam jälgegi, vanadele tööstusaladele kerkivad elamud ja teenindusasutused ning üks intrigeeriva arhitektuuriga hoone on toonud linna ka muid huvitavaid objekte - näiteks Terviseameti (vms) peakorter või Calatrava Zubizuri sild. Bilbao on paik, mille turistid asetavad nüüd oma sõidumarsruudile :)


Gran Hotel Domine Bilbao, Alameda de Mazarredo, 61, Bilbao

25. ja 26.08, Pamplona

Hommiksöök hotelli terrassil lasi visata imetlevaid pilke muuseumi kiiskavatele ja lainetavatele titaanplaatidele. Päev ise viis meid lähemale rogainile. Siesta alguseks jõudsime Pamplonasse, milles valitsev kuumus ei lasknud piisavalt isegi mitte ette kujutada, kuidas sellises kliimas üks rogainimine saab välja nägema. Kuidas täpselt sai, võib lugeda rogaini kirjeldusest.
Pamplona on tuntud oma hullumeelse härjajooksu poolest. Toda tehakse aga juuli lõpus, augusti lõpp näis linnas rahulik, mil tänavatel hulguvad vaid siesta tähendust mittetaipavad turistid. Hemingway "Ja päike tõuseb": "Peale suurte busside ei olnud väljakul mingit elu, kui mitte arvestada tuvisid ja voolikuga meest, /---/".  Raske oli ette kujutada, et nii uinunud linnas võiks mõnel hetkel leida aset tõeline päevi kestev fiesta möll.

 
 
 
 
 
Lontsisime läbi härjajooksu raja ning lõõtsutasime puudevilus areeni taga, kuhu nad lõpuks välja jõuavad. Mõtisklesin sinna püstitatud Hemingway kuju vaadates, kas tänane põlvkond on sama kadunud kui see, mida kujutas oma raamatus Ernst. Piisab kui mõelda, mida inimesed tegid 10 aastat tagasi ja tihti tundub, et miks nad küll nii lolle asju tegid. Ja siis taipad, et oled ise selles samas 10 aastat tagasi ajas ka nüüd ja praegu, mille üle 10 aasta pärast mõtled ja imestad - mis tobe elu.
Hemingway: "Olin lunastanud endale elus palju asju, mis mulle meeldisid, ja sellepärast elust mõnu tundnud. Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võib maksta mitmeti: teadmiste, kogemuste, riski või rahaga. Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja." /--/ "On see siis tähtis, mida maailm endast kujutab? Peaasi - tahtsin osata seal elada. Kui sa õpid õigesti elama, ehk saab sulle siis iseenesest selgeks, mida maailm endast kujutab."
Vahel mulle tundub, et polegi tähtis, kas õigesti või valesti - peaasi on üldse, tahta elada. Kui tahta elada, siis saab iseenesest selgeks, mis on see, kus sa elad. Või siis vastupidi - elu olemasolu läheb aina müstilisemaks.
Nujaa, Pamplonast, Hemingway loidudest tegelastest ja deep'idest mõtest lahti rebides. Kui me ei olnud parasjagu sehkendamas midagi rogaini piirkonnas Aralaris, siis tegutsesime umbes nii nagu kadunud põlvkond - istusime kuumaks köetud Castillo väljaku äärsetes kohvikutes, püüdsime midagi süüa ja võib-olla ei vahetanud alati mitte kõige teravamaid mõtteid.

Hotel Maisonnave, Calle Nueva, 20 - 31001 Pamplona (Navarra)

27.08 - 28.08 Rogaini EM - Zaragoza


Rogainist saab lugeda siit.
 

29.08, Zaragoza - Barcelona


Rogaini järgselt ei tihanud kohe Barcelonasse välja kimada ning pühapäeva õhtuks jäime Zaragozasse. Ega vaim ja füüsis palju rohkem lubanudki kui ühte väiksemat tiiru Rio Ebro kaldani, üle hiiglasliku Plaza de Pilari, vanalinnast läbi tagasi hotelli.


 
 
 
 
 
 
Hommikul jätkasime oma viimase peatuspaiga, Barcelona suunas. Üks ööpäev ei ole just palju selle linna jaoks ja noppisime enda jaoks mõned kohad, kuhu sutsu pikemalt pidama jääda, eks ülejäänutesse jõuab järgmine kord.
Barcelona on Kataloonia pealinn ja ei olevat harv, kui Barcelonast ja Madridist pärit isikud räägivad omavahel inglise keeles. Hispaania puhul näikse kohale jõudes olevat paratamatu küsimus - kus algab Hispaania? Nagu ütleb Jaan Undusk oma 'Teekond Hispaania', see on täis kuningriikide ja kalifaatide pealinnu. Nii olime meiegi, kas Kataloonias, Baskimaal või Navarras, aga kas ka Hispaanias.
Igal piirkonnal on väga tugev oma identiteet ja nii on ka Barcelona on Barcelona.
Selles linnas komistad esmakülastusel vältimatult Gaudi otsa. Muidugi tuli ka meil imetleda La Sagrada Familia kirikut, mille valmimisel pidi nüüd lõpptähtaeg paigas olema. Sisse seekord ei läinud, selleks peaks online-pileti järgmine kord ette ostma.
 
 
 
 
 
Teine ja põhjalikum peatuspaik sattus olema Casa Batlló.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tapase baarid on õnneks valmis kliente söötma ka siesta ajal ja pärast mõnusat einet väisasime La Ramblat, mile kohta üks reisijuht kostis, et sel tuiksoonel võid kohata kogu maailma rahvaste paabelit ja ametite kirjut paletti, kindlasti on ontlike amteid pidavate turistide seas ka maailma vanima ameti esindajaid ja taskuvargaid. Selle tänava fenomenist ei saanudki lõpuni aru. Lillemüügid lasid teda kõrvutada Viru tänavaga ja tänavakunstnikud tõid millegipärast meelde ammu kogetud Arbati Moskvas.
Öö alguses oli kadunudpõlvkonnalik istuda veini timmides hotelli katusel, lubada soojal tuulel end pimeduses sasida, kuulata alt kostvaid tänava hääli ja lasta olla kõigel asjalikul unustuses.

 
  
 
 
 

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Viimane Hispaania hommik lasi teha tuuri hotelli läheduses olnud Picasso muuseumis. Mõned huvitavad momendid kunstniku lapsepõlvest, kes joonistas juba 12-aastaselt nagu vana proff. Eraldi oli mitme saali jagu väljas tema hilistest aastatest pärit gravüüre. Mille kohta sain vaid mõelda  - jeebus, liiga palju rõngaid. Vana mehe erootilised fantaasiad saavad olla nii vabad. Või kes teab, milliseks teeks kuumus meie mõtted, kui sealses ilmaseisundis liiga kaua viibiksime.
Seepärast oligi hea tulla tagasi koju. Jaheda sambla ja algava sügisese kõdu keskele, kus sulle ei keeruta näkku puudelt maha kukkunud kõrbenud lehed, kus sind ei paina pärastlõunane kuumus +36 kraadi, kus sind ei kummita igikestvana näiv päiksepaiste. 
Jaan Undusk on öelnud oma 'Teekond Hispaania' reisikirjas: "/---/ Hispaaniat ei olnudki justkui olemas, sest oli vaid päike poolsaare kohal aja üks tume naisterrorist selle päikese all."

Mulle näis, et Hispaania on olemas, sest oli päike poolsaare kohal ja ei ühtki terroristi.