Koolivaheaeg Tel Avivis 22. - 27.03.2016

Kindlasti saab kevadist koolivaheaega veeta sajal ja ühel moel, üks viis selleks on pageda Tel Avivi.

Neid paiku, kuhu jõuaks siitkandist mõistliku ajapingutusega, kus valitseks meeldivalt suvine kliima, kus oleks peale lesimise ka miskit harivat ringi vaadata, kus leiduks ohtralt turistlikuks lebotamiseks taristut ning kõigele lisaks eksisteerib võimalus rogainida ja seda just koolivaheajal, ei ole just palju. Täpsemalt õnnestus tuvastada millaski talvehakul ainult üks selline koht.

Iisraelisse minekuks pikalt sõitu ette planeerida, on seotud küll mõningase riskiga - iial ei või teada kui käredaks võib parasjagu jälle minna konfikt Iisraeli ja Palestiina vahel. Või ajastule omaselt, ei suuda ette aimata, kus jälle mõni äärmuslikkuse ilming lokaalse transportskeemi segi paiskab ja ses mõttes polegi vahet, kuhu minna üritad.

Meie kulgemine sujus ladusalt ning juba korduvalt kogetud ning välja trimmitud turvameetmed riiki sisse- ja väljasõidul, ei põhjustanud ahastust ega arusaamatusi. Need lihtsalt on. Tagasisõidul plaanitud 2,5 tunnisest ajavarust lennujaamas, kulus umbes tund. Kuigi jah, esimene küsitlus algas juba enne rendiautode tagastusterritooriumile jõudmist.

Teed on sealkandis väga head ja viidamajandus samuti korras (reeglina heebrea, araabia ja inglise keeles), oleks ilma GPS'ita kuskile jõudmine ometi liiga seikluslik ettevõtmine - rendiautosse soetatud mini-iPad, mille peal sihtmärgini jõudmiseks Waze'i (kolme juudi start-up ja ulme papi eest Google'ile maha müüdud) jooksutada (komplekt koos internetiga 20$ päev) õigustas täiega (või juhmidelt tulebki nende raha ära võtta) ja nii olime lennujaamast hotellis kõpsti kohal.

Oma baaslaagri olime valinud vana Jaffa külje alla, Margoza tänavale, mis jäi eemale suuremast linnakärast. Rõdult paistis ühes suunas kätte Vahemeri ja teisele poole Tel Avivi kirevad tornmajad ning vaid mõne majade ploki kaugusele jäi Jaffa vanalinn.

 

 

Sama tänava teise otsas sumises mõnus kirbuturg, kus müüdi kõike, muuhulgas näiteks vanu häid nõukogude hakklihamasinaid (kes see mu tuttavatest sellest üks päev puudust tundiski) ning kus heal päeval võivat kohata ka Norma punaseid valgetäpilisi maitseaine topsikuid.

Ostulettide vahel leidus hulgasliselt hubaseid koduseid söögipaiku, mille sisustus oli üpris sealt samast kokku kuhjatud - nii leevendasime esimesel õhtul nälga segasummalikus miljöös, kus iga mööbliese ja lauanõu kõik ise ooperist pärit olid. Võib-olla oli midagi segast ka söögi päritoluga ja just sealt sai Raiden omale algatuse paaripäevaseks paastukuuri pidamiseks, aga võib-olla tassis ta kahtlased bakterid juba kodust kaasa.

Kirbuturust edasi jäi veel ja veel Tel Avivi, küll teada-tuntud rannapromenaadiga, küll kõikide muude hunnitute linnaosadega.

 

Tel Aviv - Jaffas valitseb mingi omapärane, muretu õhkkond, mis teeb selle puhkajatele eriti ligitõmbavaks. Selles mõnevõrra lärmakas, kuid väga sõbralikus melus on õhku ja ruumi. Ruumi nii füüsiliselt kui ruumi vaimul vabalt ringi liuelda. Võib-olla on seal midagi eelmise sajandi kahe sõja vahelisest kadunud põlvkonna vaimust. Õhustik, kus justkui midagi ei ole enam kaotada. Võib-olla on see aga hoopis teatud alalise pinge all elamise vastureaktsioon - iga päev võib olla viimane päev.

 

 

 

Jaffa ja Tel Aviv on pealtnäha nagu üks orgaaniline linn ja õieti ei märkagi kui üks teiseks üle läheb. Ometi on üks neist 3000 aastane, maailma vanimaid sadamalinnu ja teine veel sada aastat tagasi liivadüünide vahele eksinud üksikute majadega aedlinn. Tel Aviv on arenenud Euroopast pärit arhitektide ideede najal, kes polevat osanud arvestada võimalike maavärinatega ja nüüd tuleb sammastega majade esimestele korrustele mõelda tugevdused, millega säiliks nende elegants - kuulsad Bauhaus majad ja alleed, mis on nn 'valge linna' essents.

Jaffa on aga iidne linn, mida valitsenud eripalgelised asjapulgad erinevatest maamuna nurkadest. Nii voogas hotellituppa koos sooja tuulega korrapäraseid mošeede palvehõikeid ja kirikukellade plõnnimist, alt tänavalt sekka autode pidevat tuututamist purimi tähistamisest - veider helikompott eri ajastute ja uskude kõladest, mida vaevalt et palju mujal võiks kuulda. Ja kui mõelda veel kõikidele nendele palverändurite hordide poolt tekitatud helijälgedele, kes läbi sajandite on Jaffa sadamast suundunud Jeruusalemma, siis võiks kurdistuda hetkega.

 

 

Iisrael on koht, kuhu saab minna mitut moodi - üks võimalikke jaotusi on: turist, kes külastab sight'e või nagu palverändur, et külastada site'e. Rabi Lawrene A. Hoffman on kokku pannud omapärase reisijuhi "A Spiritual Travel Guide", milles eristab neid kahte ränduritüüpi ja arvab, et kui turistid külastavad vaatamisväärsusi põhiliselt neist fotosid klõpsides, on see kahedimensionaalne hingetu pilt, mis külastusest alles jääb. Palverändurina sa aga külastad kohti, milles mõtiskled selle paiga üle, paned kirja, mida tunned ning sinu sisse jääb maha kolmedimensionaalne kogemus. Nii on tema reisijuht täis juutide jaoks pühade paikade kohta kirjanduslikke viiteid ja kohaseid õnnistusi. Veidi teine vaatenurk selle maa paikadele ja viisile, kuidas neile läheneda.

Võib ju rännata kristlikult - mööda Kristuse jalajälgi Galilea ümbruses või muslimi tavasid järgides Kaljumošeesse. Võid püüda lahti arutada kabalistlikke mõistatusi Tsaftis, võid üritada kohtuda ristirüütlitest alles jäänud tükkidega Akkos. Võid otsida Rooma impeeriumi jälgi, või midagi veel kaugemalt paganlike hõimude ajastust. Üks müüt ajab taga teist, teine legend esimest - kujutlematult massiivne kogus kultuurikihti.

Meie üritasime säilitada oma paganliku turistliku suvitaja vormi ning luusisime läbi pinnavirvenduslikult mõned paigad silmailu jaoks, aga võib-olla siiski mõnes kohas ka arutledes mõnede maailma kujundanud asjade üle.

Lasime Surnumere regioonis end päiksel küpsetada ja füüsilisema kogemuse saamiseks ronisime mööda ussteed (350m tõusu) üles Massada kindluse otsa, millelt avaneb pilt Surnumerele ja selle ümbruse mägedele, mida sealse õhu soolasus pastelsesse vinesse mähib. Kõik kohalikud ei ole päris ühel meelel, et Masadat just juutluse patriootlikuma kasvatuse näidiseks pidada. Harry Shein näiteks seab kahtluse alla kontseptsiooni - surra, et mitte alla anda - väärtuse, ning pigem leiab: "Rahvas ei saa sedaviisi mõelda, rahvas peab leidma pääsetee, isegi kui see pikk ja vaevaline peaks olema."

 

 

 

ˇ

 

Ent ruumielamusena on kaljukindlus kindlasti turnimist väärt. Ning oma võlu on ka mõttel, et alustades ronimist paigast maamunal, millest madalamale on võimatu langeda, oled üles jõudes taas pinnale ujunud - maailmamerega samas tasapinnas.

 

 

Möödapääsmatu oli viskuda Surnumeresse endasse, libedasse kisselli, mis oma praeguse äraauramise tempo juures on ühel päeval lihtsalt üks madalam tükk kõrbe ning milles oli hea avastada kehale mõjuvaid uudseid füüsilisi ja keemilisi nähtusi. Hõljud vedelikus ebaujumislikke liigutusi tehes maailma sügavama augu põhjas ja lased päiksel augu serva taha libiseda. Ettevaatlik tuleb olla vees lehe lugemisega  - leht moodustab purje, mille abil kaldalt puhuv tuul võib su kaugele avamerele hõljutada ning sandimal juhul lõppes see nii, kus vees olev keha pool on säilinud kristalselt, kui veest välja ulatuva osa on linnud luukereks nokkinud. Ajaleht aktuaalsuse ammu kaotanud.

 

 

Kui õigel ajal august välja ronida ja Tel Avivi poole ajama panna, siis saab päikse mägede vahelt uuesti kätte ja lasta tal veelkord samal õhtul silmapiiri taha normaalsel viisil vajuda.

Ühel teisel päeval sõitsime Haifasse, rihtides välja aja, mil Baha templi aeda giidiga ekskursioonile lastakse, et mööda 19 terrassi ühendavat trepistikku Carmeli mäest alla tippida ning siis jälle mööda tänavaid ja neid ühendavaid hüljatuid treppistikke linnas endas tagasitee üles otsida.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Haifast Tel Avivi tagasisõidu teele plaanitud põige viimsesse hea ja kurja lahingupaika Armaggedoni mäel jäi Raideni tungival soovil seekord tegemata, kuna paastukuuriga kaasnenud füüsiline vorm oli pärast Haifas ekslemist väga viletsaks jäänud. Ei aidanud siin ka kõikide uskude ja sugude vahel võrdust pooldava baha'ide pühapaiga külastus või nagu ta ise väljendas: "Palun ärme lähe sinna põrgu mäele, lähme hotelli". Raidenile seostus Armaggedon ühe GTA 4st pärit mod'ega, kus 'elu' põrguks muutub, nagu tal juba poleks niigi piisavalt kehva olla :)

Raideni paastukuuri teise päeva õhtuks oli Coca-Cola lõpuks esimene asi, mis nõustus sisse pidama jääma ja tervis hakkas tasapisi taastuma. Mul hakkas juba tekkima kerge mure dehüdreerumise osas - kaua selles kuivas ja kuumas kliimas ilma söömata-joomata vastu veab, sest ka tavaline vesi kippus väljuma sealt kus sisse läks. Mhm, aga vot on ravim :)

 

  

Ühel kolmandal päeval põikasime Tel Avivis asuvasse Eretz Israel Museumisse linna põhjaosas, kus võis tutvuda jupikestega ajaloost, juudi kommetest ja veel ühest koma teisest, näiteks mesitarudega 2000 aastat tagasi, kuid kõige kahtlasema mulje jättis päiksekellade platsil kell, mille osutil puudus täielikult vari. See oli nii friiki ruumimoondus, et ei tihanud isegi kätt sihverplaadi ligi panna, tuvastamaks mis värk siis on, nagu võiks iseenda vari ka kaotsi saada.

Kuskilt on jäänud kõrva, et Iisraeli muuseumid on külastamist väärt, kuna neil on meeletult ajalugu, mida eksponeerida. No näiteks oli päris põnev numismaatika paviljon, kus demoti käibel olnud münte aegadest kuus sajandit enne Kristust kuni tänapäevani.

 

 

 

  

Aga üldiselt on neil paljudel asjadel selline kergelt suvaline kokkukuhjatuse mulje. Kogu muuseumi territoorium tervikuna jättis veidi unustatud mulje - kunagi keegi on midagi teinud. Üldse tekkis mul kummaline kangastus, kui Tallinna lennujaamast kodu poole sõitsin, et kõik on meil siin nii korras ja puhas, korrektne. Ja seda ajal, mil meie tänavapilt tundub üks jõledamaid - värskelt lume alt väljasulanud tolm ja sodi igal pool. Iisraelis ei ole just sellist tolmu ja liiva, kui seda parasjagu lõunatuuled tormiga Aafrikast kohale ei too, aga seal valitseb tänavatel ja hoonete ümber üldmuljes lõunamaalik, aasialik ehitussegadik ja asjade tekkimise juhuslikkus. Seal see väga ei sega, pigem loob materiaalsete ilmingute suhtes mingi ükskõiksuse. 

 

 

 

Õhtuti tiirutasime hotellist jalutuskäigu kaugusel linna peal. Üks päev korraldasime ranna pärastlõuna, aga kuna vees viibivad tüübid kandsid kõik kalipsosid (sehkendades lainelaudadega), siis ei hakanud valget luike etendama ning sekundeerisime koos kõikide teiste niisama vedelejate ja pikniku pidajatega rannatoolidel.

 

 

Ühel neljandal päeval sai osaletud kohalikul rogainil (juba viidatud) Britannia pargis, kuskil poolel teel Tel Avivi ja Jeruusalemma vahel. Ning päeva lõpetuseks kogetud sabati aegset vaikust Vaiksel Laupäeval maailma keskpunktis endas. Keskpunktiks olemine on muidugi pisut tinglik, vaatajast sõltuv.

Moodne äritänav Mamilla road algab kohe Jaffa värava juurest

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Harry Shein kirjeldab linna: "Väliselt on Jeruusalemm vaikne ja uimane nagu mõni Jumalast maha jäetud provintsilinn. Aga se on selline vaikus, mis valitseb kahes kõrvuti pullitarandikus hetk peale seda, kui tuul nendevahelise tara on ümber lükanud."  Ma ütleks, et mitu rohkem kui kahes ja aedik nende kõigi vahel on üpris lagunenud.

Minul oli ideefiks külastada Zioni mäel paika, kus toimus Jeesuse Püha Õhtusöömaaeg, nagu oleks tahtnud veenduda, kas eelmine suvi Milaanos vaadatud Leonardo da Vinci seinamaal ikka andis õhustikku piisavalt õigesti edasi. Nujaa, kujutlusvõimel on piirid.

Jeruusalemm asub väga iseloomulike mägede vahel, justkui tahtes peita end palverändurite eest, muutes nende viimaste kilomeetritel kulgemise labürintlikult pingeliseks. Või justkui tahtes linnast lahkujast välja keerutada ja raputada kõik seal kogetu. Olgu selleks siis uimane provintslikkus vanalinna müüridest väljas või pullitarandikes peituv kergesti süttiv õhustik vanalinna sees. 

Vahest ei olegi inglise keelne Nutumüüri nimetus 'The Wall' ja Manhattani rahatänava nimetus Wall Street juhuslikult sarnased. Või mis suunas nüüd seda kujutlusvõimet peakski edasi arendama.

Liikudes pimeduse eel tagasi ranniku poole, tõmmates alla joont oma seekordsele rändamisele, meenus Leonard Coheni  (veel üks geniaalne juut) 'Everybody knows' või nagu Harry Shein ütleb: "Cohen ei saa kunagi otsa":

Pühapäeva varahommikul lendasime läbi Riia koju tagasi. Valget lund kohtas lennukiaknast alla vaadates ülelennul Türgi mägede tippudel ja Eesti kohale jõudes. Elame ikka põhjamaal, Läti oli juba täiesti lumevaba.