Ja kuigi Jaanil Stockholmis oli reede õhtul ahvatlev võimalus minna töökaaslasega jalgpalli taguma, kuna viimase mängupartnerid olid kõik tormanud Adele kontserdile, tegi Jaan kõik selleks, et pesakond Tallinnast pääseks streikivate sas-laste käest võimaliku esimese lennuga mõne Nordica, Adria või mis iganes kompaniiga, üle Idamere läände, et samuti Arlandast Tele2 Arena suunas ikka seda sama kontserti kuulama jõuda.
Volbrieelseks proovilepanemiseks ootasime Tallinna lennujaama servas lõpuks nextjet.se lennukis veel pool tundi kodanikke Kiievi lennult ja pärast maandumist veerand tundi tüüpe, kes tahaks lennuki kõhust välja võtta kohvrid, mis peavad välja saama enne kui inimesed.
Meie õnneks oli kuningriigi pealinna turvaolukord selline, et kõigi 40 000 tuhande inimese tihe läbikompimine võttis sedajagu aega, et saime veel jupp aega õueski sabatada ning esimene 'Hello' kadus areeni sissepääsude ümber sebivate huviliste sahmimisse.
Põhjus on Adeles, et kogu Euroopa turnee tundidega läbi on müüdud. 10 rea kaugusel lavast, kogu rähklemine pileti saamiseks ja kohale jõudmiseks oli seda väärt. Lavalt 40 000 pealise kuulajaskonnaga suhtlemine toimus justkui mõnes kammerlikus ruumis. Isegi Raiden, kes just ekstra Adele fänn pole, leidis, et tegemist oli hea kontserdiga. Mõni asi lihtsalt on elusast peast nauditav.
Järgmised päevad avastasime Stockholmi natuke niisama. Nii neid paiku, mis Jaanile kodused kui neid, kuhu ta veel kordagi jõudnud polnud.
Pärast võtsime lõdvemalt vastas asuvas Tehnikamuuseumis. Muuhulgas osaledes ajueksperimendis, kus mehed võitlesid mindball'is ja mina kaagutasin niisama. Päris veider asi.
Mind nõidusid ära hoopis Kuningaaia õitsvad kirsid. Ükskõik, mida me muidu seal linnas ka ringi ei tuianud, lõpuks pidime jõudma kirssideni - mõnede pingerivide kohaselt on Stockholm väljaspool Jaapanit maailmas teine linn, kus sakura't imetleda.
Nädalalõpu alustuseks tormamine lääne suunas, mis sumbus rahulikumas taktis volbriaegse õhustikuga nädalalõpu lõpetuseks tagasi idas.
