Nii rahulikult, nii enesestmõistetavalt, nii ameerikalikult. Istuda oma plekk-kuudis ja vaadata katuseaknast pimedat taevast. Ükskord see ummik ju laheneb niikuinii.
Ükskord pääsevad meiegi ees lõpuks masinad liikuma ja pudenevad laiali Atlantat ümbritsevasse kiirteede rägasse.
5. juuli, Coca Cola World, High Museum of Art
Ärkame lõuna pealinnas - Atlantas. Tänu immigrantidele ja üha lõunapoole voolavatele jänkidele vohavalt paisuvas linnas, mis vahel kasvab üles, aga peamiselt väljapoole. Sõltuvus autodest on muutnud liiklemise samalaadseks atraktsiooniks nagu Los Angeleses. Neljakordsed liiklussõlmed, mis suunavad kujuteldamatult maastaapsetes kogusestes fossiilsete kütuste hävitajaid mööda kiireid ja aeglaseid, ning nende vahele ehitatud eriti kiireid teid ööpäev läbi. Teslad on siinkandi teedel harvad nähtused ja pärit pigem mõnest kaugemast osariigist. Peamiselt tuleb teed jagada jõrisevate Ameerika kastikatega.
Minu isiklik pingutus sõita mõni päev tööle trammiga auto asemel, maailma päästmise vaatevinklist, on kõige selle kõrval ikka äärmuslikult naeruväärne naiivsus.
Atlanta üks meelituslause on, et nende Midtown on jalakäia sõbralik. Mhaa, ja sellel lausel on isegi point kui võrrelda piirkonda paljude teiste selle maa suurlinnadega.
Võtsime tol päeval sihtpunktiks Coca Cola Maailma, mille juurest mõne miilise jalutuskäigu kaugusele jäi High Museum of Art. Vahemaa oligi jalutatav, kui jätta kõrvale kuum ilm ja lõik, mil tuli kiirtee alust tunnelit läbides põigelda kodutute kodude vahel, milles mõnes oldi ka kodus. Nii juhtub sinuga seal maal väga lihtsalt kui sa ei tea täpselt, kus on sünnis jalutada ja mõtled niisama linna peale hulkuma minna. Jällegi olnuks auto see, mis kaitseb ebasoovitava elemendiga kokkupuutumise eest ja viib kõhedast piirkonnast kiiresti eemale.
Aga mõned plokid maju ja oled klõpsti luksulikumate äride rajoonis, kus võib vastu juhtuda hoopis lõunapausile tulnud äriinimesi.
Coca Cola Maailma võib nimetada ka ajupesu kirikuks. Kui püüaks Kellukese limonaadist midagi sarnast kokku ehitada ... kuidas see siis õieti võiks välja näha.
Ikka see sujuv külastustööstus. Lõbusad lood sissejuhatuseks giididelt joogi ajaloost, filmiruumid rüüpe õnnelikuks tegevast võimest või ajaloos vändatud telereklaamidest, vahelduseks ruumid villimistehnoloogiast, väljapanekud ajaloolistest müügimasinatest, pudeli kujust, salajasest retseptist, mis tabamatuks jäigi. Lõpetuseks muidugi nännipood ja võimalus juua tasuta kõiki kontserni poolt toodetavaid ja toodetud jooke - umbes sadakond marki üle erinevate kontinentide kokku. Nii sai Raiden näiteks ära proovida kultusliku rohelise maiuse Surge, mida enam ei toodeta, aga mille suhkrusisaldus olla tavajoogist veelgi kordades kangem.
Omamoodi fenomenaalne nähtus, mis on vallutanud kogu kontinendi viimse kui ühe külapoe. Neid tagasihoidlikke, suvalistest lobudikes väikekauplusi või urkabaare, mis eriti 90ndatel vohasid, võib meilgi veel äkki kohata, kus ukse kohal nimelt selle joogi reklaamplönn.
Või juhtum isiklikust elust, noil samadel 90ndatel. Kõnnin koos 3-aastase Juhaniga kodupoole, kui ta järsku teatab: "Emme, ostame omale ka seda jooki, mida need jääkarud joovad."
Tasakaalustamaks kõike seda kulbiga pähe surutavat fiktsioonide massi, oli päeva teise poole siht veeta kunstimuuseumis, kus vahest jäetakse ruumi ka isemõtlemiseks.
Olime vaevalt jõudnud mõnusalt jahedates ruumides esimese kassi pildi ära vaadata kui üürgava sireeni saatel oli järgmiseks atraktsiooniks evakueerumine majast välja. Uuesti tänavale palavuse kätte, kus möödus minuteid mõnikümmend kui võis end kassi pildi juurde tagasi asetada.
Atlanta High Museum of Art on Richard Meieri projekteeritud kaunis valge hoone, mille mõnedes punktides kerkis silme ette Alvar Aalto Tammekannu villa.
Atlanta suuruses linnas võinuks veel mitu päeva tiirutada - kujutada end Margaret Mitchellina "Tuulest viidud" kokku kribimas tema majamuuseumis või elada kaasa Martin Luther King Jr saatusele, külastada üüratut Akvaariumis või CNN keskust. Aga kas me tahtsime? Võib-olla. Aga võib-olla mõni järgmine kord.
Maybe Big Easy
6. juuli, Atlanta - Silver River Park - Orlando
Ameerika sõidukaart planeerides püüdsin ringile mahutada ka Atlantast põhja poole jääva Apalatši mäestikus paiknevat Great Smokey Mountain rahvusparki, kuid tollel reisil ei olnud ettenähtud olla mingi matkareis ja piirkond kukkus tiirust välja.
Ilmselt püüdes seda vähest metsiku maastiku külastust kompenseerida, jäi poolel teel Atlantast Oralndosse vältimatuna võimalus teha väike põige Silver Springsi. Karstiala, kus asub maailma suurim arteesia kaev ja kus maa seest välja tungiv vesi moodustab siniseid laguune. Paraku on saaste kõvasti kasvanud, põhjustajaks ilmselt nii turistlik piirkonna ülekasutus kui vana hea põllumajandus, hävitades elustikku. Veehulgad allikates on oluliselt vähenenud jättes paljud basseinid, nii looduslikud kui tehislikud kuivaks.
Õigupoolest oligi päev sobivam klaaspõhjaga paadi tuuriks, kus ei pidanud tegema mitte midagi rohkem kui giidi kuulama. Florida vanim turistiatraktsioon võis muuhulgas kiidelda ka väga paljude filmivõtete paigaks olemisega, seal hulgas nii Johnny Weissmülleri 'Tarzani' kui James Bondi 'Thunderballiga'.
Meie kiikasime siiski rohkem kalu, kilpkonni ja alligaatoreid.
Lost Big Easy
7., 8. juuli, Orlando, Universal Studio
Kas lõbustuspargis aja ja kolossaalses koguses, piletid on ikka sigakallid, raha tuulde loopimisest olekski midagi kribida. Kui siis võib-olla midagi õpetlikku.
Coca Cola World oli alles tagasihoidlik sissejuhatus sellesse, mida võidakse sinuga Ameerika maal teha mõnes kontstrueeritud lõbustusmaailmas. Osav võte filmidest ja TVst pärit maailmadesse sisse laskmise näol. Andunud Harry Potteri, Minionite, Simpsonite, Shreki, Terminaatori, Trasformerite, ET ja kes teab veel mis fänne on lihtne meelitada atraktsioonide lõksu, mis keeravad su parimal juhul 7 korda tagurpidi või lihtsamal juhul ajavad lihtalt oksele. Tõsi, enamus piirduvad raputamise, keerutamise ja vee õrnemas või suuremas koguses kaela kallamisega suurendades 3D efekte kasutades kuristikest kukkumise või dinasourusega võitlemise reaalsust.
Enamus asju nägi eemalt välja õudsam kui need tegelikult olid. Või nagu Jaan nentis, puhas väljaarvutatud matemaatika ja füüsika.
Ja kui sa oled kaks päeva kõigel sellel endaga sündida lasknud, siis võid lahkuda CD-ga, kus on kokku monteeritud sinu rappumine videoks sinu lemmik musa tasutal õõvastaval raudteel, või on sulle kotti poetanud end värvitulukesi plinkiv joogiklaas. Natuke paremini läks siis kui jätsid ostmata Terminaatori 80ndate lõikega musta nahktagi või Simpsonite pool pakutud tordisuuruse roosa sõõriku.
Vahel muidugi võiks endale esitada küsimuse - kas kõiki maapeal leiutatud asju on vaja kindlasti järgi proovida. Mis oleks minu elus teistmoodi ühel või teisel juhul.
Tõsi, iseenesest on huvitav jälgida, kuidas tehnoloogiaareng selles tööstuses atraktsioonide ülesehitust on muutnud. Men in Black oli päris aegunud ja väsinud, kuigi väga stiilse Tommy Lee Jonesliku olekuga sisseviskajaga, hologramme kasutava Harry Potter World kõrval, mis avatud 2010. Parasjagu käis 'Kiirete ja vihaste' teemalise lõbustuse konstrueerimine. Kas ma tahaksin ettekujutada, mida seal pakkuma hakatakse.
Vaeva miljöö loomiseks on nähtud. Kangelasega samastumiseks ei pruugi palju fantaasiat kuluda. Järjekordi aitavad oluliselt leevendada eesruumid, millesse need vonklema on pandud ja mis mõeldamatutes viisides aitavad teemasse sisse elada.
Lõpuks meeldis meile kõigile enim hoopis Horror Make Up Show, kus päris inimesed stand-up-comedy vormis tutvustasid filmides õuduste valmistamise võimalusi mõne lahke publikus olija peal.
Ja ega Blue Man eeskavagi oma siniste ja kiilaste naljadega publiku arvel eelmisele palju alla jäänud.
Lõpuks on see üks ossomlikult totaalne viis ennast päris maailmast kaotada, India metsadesse põgenemise või pildituks joomise asemel. Tagasitulek on vaimsel või füüsilisel moel alati natuke valus.
Absolutely Big Easy
9. juuli, Orlando - Kennedy Space Center - Fort Lauderdale
Jätkasime teekonda uurimaks täpsemalt mooduseid, kuidas inimesel on päriselt õnnestunud Maa pealt pagemine.
Kennedy kosmosekeskus Cape Canaveralil, mis töötas jälle kui õlitatud turismiatraktsioon, oli tegelikult põnev. Nii bussituur stardiplatvormide vahel, mis asuvad Floridale omases soomaastikus alligaatorite, kilpkonnade ja muu vastava floora ja fauna vahel, aga ka väljapanekud Apollo reiside ning kosmosesüstiku ajaloost oma ilus ja valus. Või seista Mission Control Roomis konsoolide taga, millelt jälgiti esimest kaheksat Kuule mehitatud lendu. Vahele pikitakse osavalt ajaloolisi filimijuppe või astud IMAXi kinno jälgimaks kaadreid kosmoselaeva sisesest elust ning vaadetest Maale ning poole päevaga oledki paras kosmonaut, ei, astronaut valmis.
Muidugi ei puudu väike patriotismi noot erinevate esitletavate taieste juurest, kuid seda huvitavam on võrrelda venelaste saavutuste ja pingutustega, mille ajalugu vanemale generaatsioonile veelgi patriootlikumalt pähe on aetud.
Tõsi, paljuski oli fookus selline ajalooline ja tänapäevane toimetamine jääb kuidagi varju. Marsi vallutamine ei oma kaugeltki sellist aplombikust, et võiks kunagi kuulda Trumpi unistustest sarnaselt Kennedy omadega Kuule minekul. Praegust presidenti kuulates tekib kahtlus, kas ta üldse teab, mis see Marss on. Või äkki ta ongi sealt.
Rohkem torkab silma Elon Muskile renditud(?) rajatis eraprojekti SpaceX tarvis, kus Falconeid stardiks ettevalmistatakse.
The future of Big Easy
10. juuli, Fort Lauderdale
Võib-olla see on unelm, võib-olla unistus. Ameerika, Florida, lõputud liivarannad.
Võib-olla see on lihtsalt üks koletu soo, kuhu on rajatud illusioonid - lõbustuspargid, valged majad palmide all.
Lõputu muretus, kuigi poolsaart nilpsab maailmameri ja uputuvad seniooride hordid põhjast ning kerge elu otsijad kõikjalt mujalt. Ja keegi ei mäletagi, et kunagi elasid sellel maa-alal seminoli indiaanlased, kes olid sunnitud taanduma. Ida territooriumitelt aeti indiaanlased alguses lääne poole, kus neile lõpuks vaid kehva viljakusega territooriumid on jäänud. Seminoolid aga suutsid jääda Everglade'i ja on seal siiamaani.
Lõpetasime oma päevad Fort Lauderdale's, et loovutada üks päev rannapuhkusele ja luusida mööda Las Olasi tänava, mille äärde jääb saarestik kanalitega.
Paduvihma pilv koos äiksega muutis meie rannapuhkuse veidi episoodiliseks.
Dream of Big Easy
11. - 12. juuli, Fort Lauderdale - Stockholm - Tallinn
Viimasel hommikul kõmpisime kohalikku kunstimuuseumi, et veel mõnele selle mandri joonistusele pilk peale visata. Enne selle avamist aga kulgesime GPS'i järgi suvaliselt lähimasse paika, kus rahuldada Raideni ühte kiiksuga ideefiksi - külastada kiirkanarestorani KFC.
Kui kiiresti ja drastiliselt võib seal riigis muutuda keskkonna tonaalsus. Iga paik ja see mis ta on, on järgmisel miilil juba hoopis midagi muud. Kaks majaplokki eraldab üksteisest tänavaid, kus ühe ääres on pilvelõhkujad ja maitsekad kohvikud, teise ääres aga mahajäetud moega hooned ning kiirkana restoranid. Ühe ääres tulevad vastu turistid valges ja kontsade klõbinaga äride töötajad, teist mööda kõnnivad kottpükse ja viltu kantud tosse lohistavad ebaselge pilguga tüübid või latiinost ema kolme veidi kriimu lapsega.
Vabadus on seal nii kohutavalt näiline. Heaolu ja elujärje mõttes on ju ikkagi neetult palju sünniga määratud. Maa kus oleks justkui kõik võimalik ja kodusõda õigupoolest ikka veel lõpetamata.
Kui Euroopa liigub justkui lineaarselt dekadentsi suunas - ajaloo pisiasjades sobrades, igaühte päästa püüdes, siis uues maailmas valitseks endiselt nagu metsiku lääne stiilis segadik, kus igaüks saab ainult iseendale loota.
Võib-olla see on pisut kummituslik viis puudutada iseenda vabadust - kihutades kuumuses läbi maa, mis püüab sulle jutustada oma lugu ja mida suudad kuulata ainult põgusalt, mõneks hetkeks peatudes, viivuks palmi oksa alla piiludes.
Võib-olla see on sutsu ülevindi keeratud moodus avardada järeltuleva põlve maailmapilti - vedides teda kaugemale Nuustakust maale, millest läbi rännates saab jutustada miilide kaupa omi lugusid.
Päris lõpuni ei mõista ma ikka seda kihku iseendas - uidata, uidata, uidata.
