Teine Ameerika, osa 1

Mingi koht maakeral. Tallinna ja Stockholmi vahel

Selleks ei pea üldse laulupeole minema, et aru saada kui väga ma jääda tahan. Võib sõita paariks nädalaks üle Atlandi, Uude Maailma.

Seekordset reisisehkendust võis pidada ka eelmise järjeks. Jäi ju ida pool toona täitsa käimata. Ja jäi ka pärast seekordsetki ohtralt väisamata paiku, kuhu USA territooriumil end poetada võiks.

Juba novembris läksid lukku norwegiani piletid Stockholmist Miamisse ja tagasi. Ning märtsis hotellibroneeringud plaanitud sõidukaarel. Lähituttavatele üllatuslikult seekord ilma orienteerumiseta - kolm paksu eestlast in Deep South. Kauba peale Florida.

Periood ei olnud iseenesest kõige nutikam aeg palmi alla rännuks, ammugi mitte orienteerumiseks, kuna juuni-juuli on sealkandis väga äikserohke ja kuum ning just nädal varem oli troopiline torm Cindy päris laastavalt, üpris neis paikades, millest plaanisime läbi sõita, avanud tavapärase tornaadode hooaja, mis kestab kuni novembrini.

Meil tegelikult vedas - vaid kahel korral jäime äikse pilve sisse. Valdavalt kogus tumedat vett üles eemal horisondil ning päikest jagus mitme D-vitamiini üledoosi jagu. Temperatuur keskmiselt +30 kraadi ümber ja pidev äikse eelne õhurõhk tegi olemise loiuks. Kuid see, et T-särgist paksemat ürpi kohvrist välja otsima ei pidanud, oli mõnus.

27. juuni, sõidupäev, Stockholm - Fort Lauderdale - Miami, South Beach

Sõidame Fort Lauderdale'st Miami suunas. Püüame pimedas kohaneda kiirtee tähiste ja hargnemistega. 9 tundi nigulemist Atlandi kohal on seljataga. Tunni jagu riiki sissepääsu protseduure ja teist sama kaua SiXT autorendis kauplemist samuti. Ameerikas ei hooma kunagi, kus heatahtlikkus on ammu üle läinud sooviks uimaste turistide arvel teha päeva parim diil.

Kuigi hetke suurim soov on kirevate neoonkirjade seast leida Ocean Drive'ilt üles hotell kirjaga Avalon, jagub teise silmaga kiibitsemist kireva tänava elu üle ja seal liikuvale ergastatud massidele. Kell tiksub eelviimast tundi päevas, mis on saanud pikkuses kuus tundi juurde.

Saame pärast mõningast ühesuunalistel kõrvaltänavatel rähklemist ja läbi inimvoolu oma Cadillaci peatuma ikoonilise sõiduvahendi kõrval, mis hotelli ees seisab.

Kui meie Jaaniga oodanuks, et kohe sõidab mööda valges pintsakus Sonny Crokett ja kräsupealine Rico Tubbs Miami Vicest, siis Raidenil tekitas hotelli interjöör ja eksterjöör sisemise ekstaasi, justkui ta oleks sattunud päris Grand Teft Auto Vice Citysse (GTAsse).

Ameerika oli mõjule pääsenud - igaüht kummitamas oma generatsiooni väljamõeldised.

Sassiläinud päeva ja kujutlusi võis ümber voolida vaid tegelikkuse kätte astumine. Tuulutasime end pimedal rannaribal ookeani mühinas imetledes 1930ndatel valminud Art Deco stiilis madalaid hotelle. Igal oma geomeetria ja oma tulikiri. Piirkonnast eemal tungivad peale mitmekümnekordsed valged hotellimürakad. Tänav kihas ja kees öisel tunnil inimmassist ja lärmist. Igast ukseaugust kostmas eriilmeline diskomuusika. Kulgesime selles segadikus ja peomelus ning katsusime mõista kuhu me sattunud oleme. Ilmselt ikka mingisse mitte päris kohta. Kuskile kuhu kogunevad säravad ja ilusad. Aga täpsemalt milleks?

Isegi mitte plärisev konditsioneer ei saanud enam meie und segada, kui ei tea mitmendal tunnil päris horisontaali viskusime.

The another Big Easy.

28. juuni, South Beach - Coral Castle - Key West

Jaan on enne päiksetõusu üleval ja lükkab minugi üles. Palju ei ole vaja küünitada, et vaadata aknast, kuidas tulekera idamerest tõuseb.

Ameerikas saab hommikusöögiga vara alustada, tavaliselt 6.30 või 7.00. Nii oleme uuesti kõndijatena tänaval, et heita tühjal sillutisel kogu pastelsele Arc Decole pilk peale ka päevavalges ja jõuda Books&Books raamatupoe ukse taha tund aega liiga vara - 9.00. Õhk on rohkem kui +30 kraadi ja päike on väga otsekohene.

Liigume päästva auto poole. Auto on Ameerikas kõikvõimas. Selle konditsioneer hoiab su kuumuse eest jahedas. See kaitseb sind parimal viisil äiksetormis. Ja mis peamine - viib su uude sihtpunkti. Auto hoiab sind ühes kohas liikumatult tunde, et sa võiksid liikuda sadu ja sadu miile.

Ameerika kiirteede hüpnootiline lumm - suurlinnade ümber ühes suunas kaheksarealised teed täis autosid, vastu tuleb sama tihedalt. Suurlinnade vahel valdavalt kolmerealised suunad ja ikka masinaid täis. Kui Euroopas tundub mulle tihtipeale, et seal on liiga palju inimesi, siis Ameerikas ei ole inimesi. Nad on kõik nendes jõuramites peidus. Ja neid on veel rohkem. Täiesti metsik. Kogu maastik näibki olevat kujundatud nii, et need jõuvankrid saaksid ühest punkti teise liikuda. Aga täpsemalt milleks?

Peame vastu 40 miili kui teeme esimese peatuse ühe huviväärsuse juures. Üks Läti mees oli ükskord kaotanud oma naise Ameerikas ja punnitas seepeale valmis Coral Castli. See olla sellise maagiaga paik, et isegi Billy Idoli 'Sweet Sixteeni' video on seal üles võetud.

Ameerika huviväärsuste külastamine on korraldatud reeglina selliselt, kus sind saadab sujuv viitade ja giidide jada ilma, et sa asjatult niisama vahiksid ja palavusest veidi uimastena olime sujuvalt suunatud giidi manu, kes kõik olulise vähem kui tunniga ära pajatas.

Coral Castle'st lahkudes olime aga peagi suure soo ääres väljas - tee läbi Everglade'i viis Florida Keyle - fossiliseerunud korallidest saareahelikule, mida mööda kulgeb sadakond miili maanteed, et jõuda peatuspaika Key Westi.

Kuuba ei ole enam kaugel.

Key Westi kogunevat kõik need, kes tahavad muu Ameerika maha jätta. Vast siis ka hea paik jätta sinna maha oma viimased tunnid 46. eluaastast. Tellitud joogid kantakse ette lähkritega.

Mereröövleid ja vrakirüüstajaid ei olnud päevavalges näha, küll aga lehvivaid vikerkaare lippe ja kanepipuru müügivihjeid suveniiri poodide akendel, mille vahelt kostis maailmakõiksusest hõiskavaid viisijuppe.

 

 

 

 

Aedades ja tänavatel kõndisid ringi kuked ja kanad ning ning veidi boheemlaslikum osa inimkonnast. Hemingway majamuuseumis vedelesid kuuevarbalised kassid - kunagi kirjaniku poolt hoolealla võetu järglased.

Päikseloojang Mallory väljakul on valdavale enamikule sissejuhatuseks ööpäeva atraktiivsemasse ossa - siis kui lapsed magavad ja päike ei kuuma.

One more Big Easy.

 

29. juuni, Key West - Everglades - St Petersburg

 

Hommik Key Westis

Sünnipäev soos, oligi selle päeva plaan.

Põhimõtteliselt ei jaksa sa sellise palavuse ja niiskusega seal jalgadega matkata. Põhimõtteliselt istud hõljukpaati ja lased järjekordsel osaval jutuvestjast giidil endale alligaatoreid, kilpkonni, elu mürgisemat putke ja vähki ravivaid õunu näidata. Ja kui vaatad, siis näed ise ka.

Koletult mürgine taim esiplaanil

Sood. Lõputut sood. Täiesti lõputut sood.

 

 

Kõike seda saatmas pidev lähenev ja eemalduv kõuemürin, mis kord nilpsab vaid väikse vihmasabinaga kuniks päeva lõpuks enne St Petersburgi jõudmist lahmab täiest kõrist nii, et sa istud autos hiirvagusi ja jälgid kiirteel seda värvide operetti, mida loojuv päike äiksepilvede vahel etendab.

Unknown Big Easy

30. juuni, St Petersburg - Panama City Beach

Sellesse tuttavliku nimega linna meelitas meid peatuma Salvador Dali muuseum. Mitte, et Dali kuidagi selle linnaga seotud oleks, kui et sõber Morse 1942. aastal Daliga kohtus ja tema töid endale soetama hakkas. Kuniks 40 aastat hiljem ei olnud ju paha see 350 miljonit dollarit väärt kogu kuskile kaunisse kohta paigutada.

Meeliskleva päeva algus sürreaalsete teoste keskel läks päeva teises pooles edasi ~400 miiliga mööda Mehhiko lahe rannikujoont üles, et käänata sujuvalt läände. Tallahassee ja Pensacola vahele jääv imevalge liivaga rannik Mehhiko lahe põhjakaldal on peesitamiseks sama paeluv kui Florida ida kallas. Ometi on kuurordid sealpool kraadi võrra vähem glamuursed, milledele pani 2005 matsu orkaan Katrina ja 2010 põntsu ulatuslik naftareostus.

Pärast kunstilisi retki Dali ja iseenda sisemaailmas neljasajal miilil, oli Panama City Beachi rääbakavõitu hotelli rõdult imeline vaade kõikidele palmidele ja kohisevatele lainetele pehmendav asjaolu, et uinutada end magama järjekordse pläriseva konditsioneeri ja naabertoa elutegevuse häälte saatel.

Absolutely not Big Easy

1. juuli, Panama City Beach - New Orleans

Hommik on alati kaunis. Pole tarvis liiga palju sõnu. Vaata aknast välja.

Kohvritega kolistades veidi haisvasse lifti  ning 40 miili pärast raputab kulunud kuurorti impressioonid maha pastelne New Urbanismi stiilis projekteeritud ja ka valmis ehitatud Seaside'i linnake.

Seaside on nii täiuslik linn, et filmi The Truman Show jaoks ei olnud enam dekoratsioone eraldi vaja ehitadagi. Varjusime laupäevase turupäeva melu eest keskplatsi äärde jäävasse kohvikusse ja tellisime väljamõeldud kohvikus veel ühe hommikusöögi, kuigi olime hotellis üht teist hamba alla saanud. Kontrast kahe maailma vahel oli nii suur, et lihtsalt takerdusid sellesse.

'I like your hair' oli repliik, mis mulle kohe pärale ei jõudnuki. Aga nii on tavaline, et ameeriklane ei jäta vetsu sabas ütlemata võhivõõrale, mis talle meeldib.

Jätkasime teekond osariike vahetades (Florida - Alabama - Mississippi - Louisiana), et olla pärastlõunaks prantsuse kvartalis.

New Orleans ei vaata tagasi. New Orleans ei oota homset. New Orleans elab siin ja praegu.

 

A kus on rataslaevad?

 

Mul tekkis seal tunne nagu oleksin sattunud igikestvasse Viljandi Folgi meeleolusse.

Muusika, muusika. Suvalisest pange plõnnimisest keset tänavat kuni viimistletumate viisideni jazzbaarides.

Nänn. Nänn. Suvalisest hiina plastikplönnist kuni kohalike voodoo meistrite nikerdusteni.

Söök. Söök. Suvalistest friikartlistest kuni Café du Monde kandiliste sõõrikuteni.

Sepised. Sepised. Suvalistest torust kuni malmist keerubiteni.

Inimesed. Inimesed.

The Real Big Easy

2. juuli, New Orelans - Oak Alley Plantation - Route 61 - Memphis

Lõunaosariikide släng on nii pehme, et kohati oli Raiden (tänu 13-aastase massiivsele podcastide jms vahtimisele/kuulamisele) meile tõlgiks, muidu oleks vist küll hambatikke söögiks tellinud. Päris naljakas kui hotelli hommikussöögialane inglise keelne vestlus on selline, et mitte ühestki lausest aru ei saa. Võiks ju mingid elementaarsed fraasid olla :)

Mööda Mississippi kallast liikusime Oak Alley Plantationi suunas. Sattusime kütust võtma Jordaaniast pärit omaniku bensiinijaamast, kes teadis Eestit väga hästi  kui ilusat maad.

Ameerikas satud ikka kõnelema mõne tegelasega, kes on pärit kuskilt mujalt. Selleks võib olla ka mõni hotelli teenindaja, kes nime Jaan Metsa peale taipab eesti-inglise sega keeles järsku küsida, kas te olete Eestist?

Ja siis sa pajatad, miks sa siin oled ja kus me ringi rändame, mille peale 'kohalik' teatab, et ta pole osariigist kunagi kaugemale jõudnud. Ja siis sa mõtled, kas see on hea või halb ...

Õiendad oma asjaõienduse ja sõidad edasi.

Oak Alley on istandus ajast kui Lõunaosariigid oli USA rikkaim piirkond - paljuski tänu orjatööjõu kasutamisele. 2/3 miljonäridest elas Mississippi äärsetes istandustes. Nüüd on ollakse vaesuse edetabelite tipus. Tehased, mis eelmisel sajandil tööd andsid, on viidud suuresti Mehhikosse ja Hiinasse. Linnade ja piirkondade viisi on inimesi, keda tulevat toetada nagu arengumaid.

Paul Theroux' 'In Deep South' on sel teemal sügav ja detailne lugemine. Võib-olla liiga ühte külge kaldu, kohati üdini muserdav. 

Meil ei ole kombeks oma reisidel sellistesse sügavustesse kaevuda, oleme pealiskaudsemad, puhkusealtid ja kergemeelsed. Kihutame läbi pealiskihist, mis on vaatamiseks välja pandud.

Nii vaatasime ja kuulasime, mida Oak Alleys räägiti istanduse ajaloost, orjade ja härrasrahva elust. Peahoone eest jõeni viib kuulus allee, mis mitmetes filmides ja videotes jäädvustatud, seal hulgas just praegu kinodes jooksvas Sofia Coppola 'Petetutes'.

Onu Tommy onnike

Lootsime, et legendaarne Blues Highway viib meid Memphisesse. Viib meid 'Onu Remuse' lugusid välja mõelnud neegrite juurest muusika välja mõelnud neegrite juurde. Bluesis lihtsalt on midagi nii ürgset, et see näib olevat kõigi muusikate ema ja kõik muu enne seda on olnud lihtsalt üks ümisemine.

See viis meid suhkruroo ja puuvillapõldude vahele.

Õhtuks olime linnas, mille sillaalused graffitid nõudsid kohalike pättide vanglast vabastamist. Raiden googeldas tekstis olnud nime ja sai meile jutustada loo tüübist, kellel ei olnud enam midagi süüa ja kes siis poodi röövis ja kellele seepeale ebaõiglaselt pikk karistus määrati ja terve filmi jagu materjali muid detaile ...

Legendid bluusi maanteelt olid pühapäeva pärastlõunas muutunud üksildasteks luusivateks figuurideks räämas linnades või haihtunud lõputute istanduste vahele. Isegi burgeriputka Clarksdale'i Devil Crossroadil ootas näljaseid külastajaid sama vähe kui saatanat kitarriga ennast.

Kiusatusele vastu panna suutmata olime broneerinud öö märgilises ja pardilises Peabody hotellis, mis jäi kuulsa Beale Street ligidusse.

Väiksemas mastaabis, teises arhitektuurilises võtmes, rohkem turistide pool hõivatud kui New Orleansi prantsuse kvartal, oli Beale tänaval korduvaid elemente - igast ukseaugust väljuv vali muusika, ööklubide melu. Ometi jäi veidi puudu New Orleansi soojusest. Hingesoojusest.

Also Big Easy

3. juuli, Memphis - Graceland - Nashville

Vihmane hommik hotelli aknast

10 miili kesklinnast väljas, mööda päris räpakaid tänavaid, teeristis päris räpakaid tüüpe foori oodates kiigates, jõudsime Gracelandi. Kõik Elvisest. Keda ei olnud kodus, aga kauaks ta ikka ära läks.

Raiden teadis rääkida, millised gängid mis piirkonnas tegutsevad ja milliseid käemärke mis piirkonnas vältima peaks.

Jälle see hiilgavalt töötav atraktsioonikülastuse tööstus. Pärast pileti kättesaamist juhatatakse sujuvalt ruumi, kus mõneminutiline sissejuhatav film. Käigult jagatakse meedia, mida audiogiidina kasutada. Sujuvalt bussi, bussist Elvise kodusse, tuur etteantud rada mööda. Juba oled bussis tagasi. N väljapanekut ja muidugi poed. Nii jõuab ikka hämmastava hulga turiste läbi kedrata.

Mõtlemiseks palju aega ei jää. Stiili kutil siiski oli, peab mainima :)

Uus õhtu ja uus muusika - Nashville. Jällegi tänav - Broadway, mille ääres muusikaklubid, poed.

Uste aukudest kostab nüüd kääksutajaid, kes viljelevad midagi, mis on kas bluegrass, honky-tonk, rockabilly või veel midagi. Täpsemalt saad teada Country Music Hall of Fame & Museumist.

Peatänavatel seatakse üles kontsertilavasid, et 4. juulit tähistada.

Still Big Easy

4. juuli, Nashville - Stone Mountain

Vaated teeäärses bensiinijaamas

Tõttame oma iseseisvuspäeva tähistama Atlantast ida poole jäävasse Stone Mountainsi parki, kus väidetavalt olla üks vingemaid lasershowsid ja ilutulestikke.

Kohale voorivad massid nagu meie laulupeole. Kohtgi on natuke sarnane - Stone Mountains on 800 jala kõrgune laavajäänuk, mille ühele küljele lasershow'd näidatakse ning rahvas istub selle vastas murusel nõlval.

Mäkke sõidutab köisraudtee. Jõuame üles ja enne kui saame ennast Coca ja jäätistega varustatud, hoiatatakse, et tunni pärast kohale saabuv äiksepilv jätab katki raudteetõstuki töö ja üldse oleks arukas mäe otsast alla kobida.

Tund aega on nii palju parasjagu, et udused vaated mäe otsast ära vaadata ja mööda laugemat külge kulgevat matkarada alla tulla. Äike pööras ära.

Nii nagu paljudel varasematel päevadel. Kõuekõminata ei möödunud vist päevagi, aga alati oli see kusagil kaugemal näha ja kuulda.

Valime aja sisustamiseks ühe matkaraja mäe ümbrusest, mille ebapopulaarsus on absoluutne.

Kui sa ei ole valmistanud endale maitsvat piknikukorvikest, siis tuleb leppida kohapealsete üpris kohutava toitlustusega. Hesburger oleks päris heas konkurentsis.

Leiame endale kohad tuhandete ameeriklaste seas, kes on valdavalt kas latiinod või päris tõmmud, aga jagub ka valgeid. Üldiselt näib olevat tegemist 'rahva' üritusega, mingit eliidi looži ei olnud märgata.

Tõttöelda, prantslased suudavad ilutulestikku ja muusikat paremini kokku panna - vähemalt on nende 14. juuli tulevärgid kaunima mulje jätnud. Nüüd oli paugutamine üpris meelevaldsete lugudega kokku miksitud ja valmistas väikse pettumuse. Pauku sai, aga elegantsist jäi puudu.

Obscure of Big Easy