Miks raisata veel mõned liitrid fossiilset kütust lennumasinas, mis üle hirmsa kiirusega sulavate lumeväljade viib kolm Euroopa perifeeriast pärit tüüpi keset maailma keskpunkti. Võib ju olla, et keskpunkt on hoopis Jeruusalemmas, kunagi võis see olla ju ka Pariisis ja mõnedele näib see endiselt veel Londonis asuvat ning paljudele Euroopa perifeersetele tüüpidele näib see olevat nende enda jalge all. Ilmsesti on veel mitmeidki teisi keskpunkte.
Soodsad Finnairi lennuhinnad aasta lõpus aga pakkusid võimaluse, et ühe liiase päevaga veebruari kuu viimase nädala võiks veeta linnas kus ei ole kombeks magada.
Perifeersete ja eluvõõraste eurooplastena olime omale siiski ühe magamiskoha välja vaadanud ning vanamoeliste tüüpidena valisime selleks koha Central Park ääres Park Line hotellis, kohe The Plaza kõrval, lootuses omada väikest toakest vaatega pargile. Ilmselgelt oli tegemist meie reisi eksklusiivseima osaga, mida me tasakaalustasime näiteks kulgemisega metroos taksode asemel.
Kontrastid aga ongi selles linnas lootusetult põimunud. Skaala vaesus ja rikkus eri otsad asuvad samal ruutmeetril. Nii olla tolle sama luksusliku The Plaza ja Apple'i 24 tundi lahti oleva poe vahele jääva väikese hekkidega platsi põhiasukateks hiigelrotid. The Plaza residentide sissekäigu kõrval on kohe pääs metroosse. Ühe punase vaibaga kaetud ukse ees seisab möödujaid rõõmsalt tervitav portjee, teisest sissekäigust hoovab kerget uriinilehka. Ühe ees seisavad mustad Escalade'd, teisest august vaatab vastu veidi klaasistunud pilguga räsitud olekuga tüüp. Ühe uksest lippab sisse kontsaklõbinal moeröögatustes iludus, kelle järgi tatsab poekottide kuhja all uksehoidja, teisest avast ronib üles mahlaka kõnepruugiga must roobades ehitustööline.
Hommikusöögi peale on lihtne panustada 133$ hotelli bufees, aga võib võtta tänavalt ka midagi, mis on saia vahele pandud ja kõvasti alla 10 dollari üks ühik.
Nii vahelduvad selles linnas raha eri olekud igal meetril. Jääb vaid imestada, miks nad siin kõik elavad.
Meie lippasime esimesel õhtul Time Square suunas ning Raideni poolt kindlaks määratud burgeri kohta Shake Shack 36th Streetil. Pärast uimlemist lunnukis pakutavate saiadega, on iga burger hea. Arvestades sabas tunglevat rahvast, olid ka päriselt head.
Tegime põgusat tutvust Manhattani tänavavõrgustikuga ning tuuri peale Rockefelleri keskusele, mille seinamaalingute kohta sai hiljem lugeda huvitavaid lugusid Whitney muuseumis.
Uus hommik viis meid Ellise saarele - sinna kust sadakond aastat tagasi kõik migrandid alustasid. 20. sajandi 15 esimese aastaga käis saarelt läbi 15 miljonit inimest, keda mõõdeti ja kuulati, toideti ja jagati selgitusi. New York toimis nagu üks hiigelsuur tolmuimeja, mis Euroopa segastest oludest rahvaid aina suuremate massidena kokku imes. Ilusa elu võimalusi jagus - aastakümmet sada aastat tagasi peetakse USA kuldajastuks kuni suure börsikrahhini 1929.
Muidugi ei saanud me päris mööda ka tõrvikuga vehkivast prouast, kes kutsuvalt suurlinna ahvatluste poole viipas. Ilusal päikselisel päeval ja kaugelt ei paista linna nüridam ja viletsam osa välja.
Kõigest 1% saabujatest deporteeriti lähteriiki tagasi. Uljate turistidena jätkasime matka Manhattani lõuna otsas - seal kus raha ka ei maga.
Kiikasime üle East Riveri Brooklynit ja astusime Oculuse kõhtu. Viimane sülitas meid välja otse Ground Zerole.
Sellel platsil seistes ei ole tahtmist ronida One World Observatory otsa ega külastada 9/11 memoriaali, vaid tsiteerida Jean Baudrillardi 1986 välja antud 'Ameerikat': "Modernsete lammutamiste ime. See on raketi õhkulasmisele vastupidine vaatemäng. Kahekümnekorruseline hoone sööstab vertikaalselt maa keskpaiga poole. Ta variseb kokku otsejoones nagu mannekeen, minetamata oma püstist hoiakut, nagu laskuks šahti, ning tema enda pinnalaotus maa peal imeb rusud endasse."
Uue World Trade Centeri torni 20 esimest korrust pidada olema betoonist, mis sellist ilutulestikku tekkida ei pidavat laskma.
Jätkasime läänekalda esklusiivsete elurajoonide vahel kuniks lõpetasime teab kus, kuskil Tribeca tossu ja riidepoodide vahel, mis Raidenil eelnevalt väljavaadatud olid.
Kas on üldse põhjust veel küsida miks kui vitriinist vaatavad vastu 50 000 dollarit maksev jalavarjude paar, ja paljud teised mõnevõrra lahjemast hinnaklassist esemed, mille kohta on Raidenil pajatada kummalisi lugusid nende tekkeloost ja kandjatest. See tossukultus on mingi omaette kultuur, mis reljeefseimal moel saab väljenduda ikka ainult USAs ja New Yorgis.
Teine päev oli muuseumi päev - Metropolitan Museum of Art ja Guggenheim, otsejoones hotellist läbi Central Pargi. Läbi kevadiste kellukeste ja krookuste põikega läbi Strawberry Fieldsi koos taassündinud Jörbergiga, mis asub selle maja juures, kus John Lennon elas ja Yoko Ono siiani elab, tekkis imestav küsimus, aga kuidas nad seda platsi keset linna pole ikka veel täis ehitanud. 80ndatel üpris peletav paik enne kui linnapea lubas politseinikul suvaliste inimeste kotte tänaval läbi puistama hakata, oli sel sombusel hommikupoolikul üpris hubane.
METis sa võid muidugi hulluda juba pärast viiendat saali egiptuse amforaid, aga seal on ka hulgaliselt hunnituid ruume kuhu sulguda ja imestada kui palju erinevaid asju on maailm täis olnud.
Guggenheim seevastu püüdis mõista anda, kuhu me õieti nende asjade loomisega välja oleme jõudnud - kui palju on saja aastaga muutunud elu maakohtades ja mis edasi saab, kui saab.
Muidugi, teokarpi meenutav maja ise on samuti paras omaaegne sensatsioon - kujult nii ebaharilik keset tänavate ristkülikute ookeani.
Õhtu lõpetasime mingi segase tüki vaatamisega Broadwayl - Belasco teatris 'Girl from the North Country'. Väga täpseks lihvitud mänguga Bob Dylani muusikapaladega. Selle kohustusliku osa New Yorgi külastamisest võinuks ka vahele jätta, eriti arvestades teisel päeval saabuva ajavahe pommiga, mis muutis etenduse sisu veidi deliirseks ja uduseks.
Kolmas ja vihmane päev oli planeeritud eksimatult Brooklynile. Seenevihm varjutas meie 22 ja poole kilomeetrist jalutuskäiku linnajaos, mis peidab endas viiekordseid vanakraamipoode, telliskivilikku hipsterdisaini, vähem ebainimlikke hooneid, sümpaatset botaanikaaeda. Raideni poolt eelvalitud oluliste plaadipoodide vahel kulgemiseks läks käiku ka mitu metroosõitu.
Alustasime kõikide New Yorgist pajatavate filmide kohustusliku osa ületamisega - Brooklyni sild. Seal juhtub muidu igasugust, meie jälgisime kahes suunas kulgevat katkematut autode voolu ja nautisime pilvede poolt nüsitud Manhattani panoraami.
Tegime kaare Brooklyn Heightsis.
Nautisime Bootaanika aia seda osa, mida sel aastaajal on mõtet nautida - Jaapani aeda ja pisikesi bonsaisid. Lõunatasime üpris eksperimentaalse köögiga aia kohvikus 'Kollane magnoolia', mille röstitud salateid Cesari salati osana Jaan näiteks väga ei hinnanud ning Raiden manustas mingeid risttahukaid, mida ta kord kartulist, kord teadamata millest valmistatuks pidas. Eks ta rohkem selline, mis aiast parasjagu komposti ei läinud, stiilis koht oli.
Ühes plaadipoes tundus nagu oleksin F-hoonesse sattunud.
Muidu kvartalite viisi pruune maju tillukese eesaia ja trepikesega.
Päev lõppes hotellile päris ligidal väga eesmärgistatult:
Sisemaailmast naasnuna pakkus uus hommik uut ilma palet, kümnekraadine soe asendus nullilähedasema, ~ 40F ja midagi ning lõikava tuulega. Aknast oli see ilus:
Aga meil oli veel ikka miks küsimusele vastamata. Poisil polnud ikka veel tosse ning mina polnud veel ikka MoMAsse jõudnud. Lõikasime läbi tuule 59th Streetilt 53th Streetile ja lasime soojade seinte vahel keset kentsakaid väljamõeldisi mõnel tunnil lennelda.
Selle päeva teise poole sisustasime Little Italys, Noritas, Nohos ja Alphabet Citys. Soendasime end uuesti üles New Museumis ja Lafayette Grand Cafes.
Otsisime Lenini kuju Houstoni ja Norfolki nurga peal, püüdsime lugemisvara leida Strandi raamatupoe miljonite eksemplaride seast ning lõpetasime Madison Square Pargis lootuses heita pilk Flatiron Buildingule - New Yorgi esimesele pilvelõhkujale, kuid viimane oli mässitud ehitusvõrku ja osalt tellingutega kaetud - nii võis vaid aimata elegantset hoonet nende taga.
Õhtu masendavam osa oli see, et Raiden ei olnud ikka veel omale leidnud sobivaid tosse. Keeruline juhtum, millest võiks eraldi loo kirjutada.
Uus päev algas sama külmalt ja tuuliselt kui eelmine.
Sel ajal kui meie Jaaniga lõdisedes mööda Vesselit turnisime, venis meiega kaasa eelmise päeva ebaõnne Raiden ning igasugune ind ja vaimustus ameeriklaste suurepärase leiutise üle, mis peaaaegu et asendab oma praktilisusega Eiffeli torni, puudus täielikult.
Hudson Yardi kaubanduslik väljapanek, kus sai Sinise Pudeli kohvikus jälle nina soojaks, ei muutnud mõrudat meelt, sest miks me üldse siia linna tulime. Ainult tossude pärast.
Jätkasime mööda High Line'i - vana raudtee tamm, millele on rajatud ~2,5 km pikkune promenaad koos Piet Oudolfi taimede istustusskeemiga 2009 aastal. See on muutnud ümberkaudse piirkonna kinnisvara arendajate maiuspalaks ning huvitavaid ehitisi aina kerkib.
Tuuliselt tammilt maas, oli ennast hea üles soendada Whitney kunstimuuseumis, kus teemaks Lõuna-Ameerika kunstnikud, kes omakorda USA kunstnikke mõjutanud on. Suhteliselt vähe seoseid tekitavad loojad. A ju siis oligi aeg midagi juure õppida.
High Linest lääne poole jääb Chelsea kunstigaleriide kogum ning veidi allapoole idasse Chelsea Market meenutades olemuselt Balti Jaama turgu ja The Meatpacking District, mis kõik kokku on jälle rodu disaini poode. Allapoole liikudes jõuab kirevasse West Villagasse ja ida poole minnes veel kirevamasse Greenwich Villagesse, kus jagub ohtralt veel kirevamaid inimesi.
Raidenil oli siinkandis jällegi üks oluline hamburgeri söömise koht välja uuritud - sedakorda üks linna vanemaid. Pärast esimest liha saiaga oli poiss kohe valmis teise juurde tellima.
Päev tipnes Flight Clubi tossupoes, kus unelm oli juba käeulatuses, kuid arutu süsteem, kus pärast poolteisttundi ei olnud ikka veel õige numbriga jalavarje keldrist üles saadud, ütles vanemate närv üles ja kogu kupatus lendas kuu peale. Katastroof! Kas te siis üldse ei mõika, milleks üldse tulla sellesse linna.
Arutelud õhtu lõpetuseks, kas tossud on elu eesmärk või mitte, ei viinud õieti mitte kedagi mitte kuskile, aga hotelli linade vahele me saime ning oli veel üks öö Central Pargi ääres aega elu üle järele mõelda.
Viimaseks, ärasõidupäevaks ei olnud õigupoolest väga midagi ekstra planeeritud. Mul oli isu käia ja visata pilk peale Grand Central Terminali rongijaamale. Veel üks ikoon Brooklyni silla kõrval ja natuke ligemalt pea kuklas imetleda Chrysler Buildingu räästa figuure.
Asusime veidi vähem kõledas ilmas kui kahel eelmisel päeval mööda laupäeva hommikust Park Avenüüd teele. Möödusime Waldorf-Astoriast, mis oli sama moodi võrku mässitud nagu Flatironi hoone ning kuna äripiirkonna hommikusöögi kohad nädalavahetusel kõik kinni olid, jõudsimegi lõpuks jaama kohvikusse, kus ütlemata head kohvi pakuti.
Muidugi, me polnud ju veel linnakülastamise põhilise eesmärgini ikka jõudnud. Tossukuningad tegid oma poe kella 11st lahti ja see tähendas, et kui me olime Forografiskas piisavalt aega parajaks teinud, olime Flight Clubis uuesti kohal nagu kõpsti. Nii palju oli eelmistest päevadest kasu olnud, et Raidenil oli selge, mis number talle võiks sobida ning hingevärinal ootsime uut saadetist keldrikorruselt.
Vähem kui poole tunniga, marssisime maailma õnnelikuima lapsega tagasi hotelli poole.
Et külastada veel mõnda disainsoki poodi, süüa veel mõni hipsterlik salat Lexingtoni Avenüül ja purjetada hotelli poole, kust kohvritega alustada metroo seiklust lennujaama poole.
Aga miks me siis läksime?
"Õigupoolest on siin tegemist iseenda poole tõmbuva universumiga, millest pole vähimatki põhjust väljuda. Ka selles viibimiseks pole ühtki põhjust, seda tehakse üksnes kokkukuhjumisega kaasnevast ekstaasist." Baudrillard aitab mind jälle kokkuvõtet teha.
Te vaid mõelge, milline mass tosse.
Või kuidas õieti anda edasi selle linna vertikaalsust? Manhattan on nagu see postkaart, mille vahelt avades hüppab ülesse ruumiline lillekorv. Teda tahaks uuesti kokku voltida ja omale märkmiku vahele panna.
