Koolivaheaeg Berliinis 23. - 26.10.2021

Berliin tundus ajastukohane sihtkoht, et püüda mõtestatumalt leida seletust, mis siis ikkagi on vabadus. Kui just noil päevil leidus kodulinnas Vabaduse platsil kaasmaalasi, kes priiuse puudumist ettetõmmatud maskis või paaris tühises sutsus käsivarde näevad.

Seisa parem näiteks Zimmerstrassel - üks jalg endises Lääne-Berliinis ja teine endises Ida-Berliinis ja mõtle korra uuesti, ja mõtle korra veel, mille või kelle järgi õieti tegelikult kraaksuda tasuks. Tõsi, eks mustrid pole kunagi must-valged. 

Zimmerstrasse

Ühe teooria kohaselt toob inimesi sel viisil kokku vajadus sprituaalsuse järgi. Berliinis on lihtne endale meelde tuletada, mis sellisest teadvustamata kompleksist välja kasvada võib või millega seda vajadust täitma ei peaks. ERRi Jupiteris on üht võimalikku arenguvarianti meenutav dokk.

Erik Bulatov "Sunrise or Sunset" 1990

Seal samas Zimmerstrassel, kohe Martin-Gropius Bau muuseumi kõrval, kus demonstreeriti USA ja NSVL kunstnike külmasõjaaegseid töid aastatest 1960 - 1990, asub Topographie des Terrors - Gestaapo endise peakorteri müüride kohal - milledele üles seatud väljapanek teadagi mille ajaloost. Need kaks harjutust järjepanu läbi teinuna, ei ole mingist maskist enam absoluutselt sooja ega külma - see ei ole üldse mingi asi, mille pärast piinelda, kas ta peab parasjagu ees olema või mitte. Tühistuste tühisus.

Jackson Pollock "Unformed Figure" 1953

Mis puutub Gropius Bau näitusesse 'The Cool and the Cold', siis mõjus see mõnevõrra tendentslikult, et mitte öelda lausa naiivselt ja lapsikult kokku panduna - vastandati teravalt Ameerika tarbimiskultuuri Vene mandunud külaeluga. Küsimus kunstist sel ajastul ei olnud kindlasti need taiesed. Nõukogude poole esindajate hulgas oli ka kolme eestlase teos - Ants Viidalepp 'Wedding' 1971, Andres Tolts 'Destroyed City' 1972, Ülo Sooster 'Enforced Silence' 1965 ja 'Enforced Blindness' 1965 kõrvuti näiteks Warholi, Lichtensteini, Kabakovi, Pollocki jt. Jäigi segaseks, mida taheti - kas vastandada olusid läbi kunsti, mis oli kuidagi kiibakas või kunsti tolle enda pärast, mis oleks nõudnud tiba võimekamaid töid just NSVL poolelt. Aga võib-olla me lihtsalt ei hoomanud asja tegelikke allhoovusi ja tähendusi.

Juri Korolev "Cosmonauts" 1982

Tänapäevane Berliin lubaks endale korraldada mõnepäevase linnaekskursiooni ainult kriipivatele õudustele rajades - seades huviorbiitide nimekirja kõikvõimalikke punkreid, luureteemalisi muuseume ja misiganes kohti, mis pajatavad natsidest, II Maailmasõjast, Ida-Saksamaa elust, Berliini müürist jne, jne. Parem mitte. Võtsime vabaduse enamuse neist kõrvale jätta.

Brandeburgi väravate juurest tulles või sinna minnes on lihtne sattuda Holokausti Memoriaali Eberstrasse ääres. Poleks uskunud, et 2711 kiviristküliku vahel jalutades võib füüsiliselt valus hakata. Ometi, loojuv päike sirab taevas, aga seal, aina madalamaks muutuval maapinnal ja aina kõrgemate risttahukate vahel hakkas külm, ängistavalt külm. Tuli meelde Õlimägi Jeruusalemmas, juudi kalmistu, kuhu maetud Lõvi värava juures, Messiase tulekul peaks esimesena üles äratatud saama. 

Brandeburgi väravates endis on aga midagi, mis tahab öelda, mis Saksamaa tegelikult on. Silmade ees hakkab jooksma Rammsteini "Deutschland" video. Eks need väravad ole oma sünnist alates, 1791 aastast näinud nii mitmeidki paraade ja läbimarsse. Ja vahepeal seisnud veidi nukralt müüri ääres või müüri taga, olenevalt kummalt poolt said vaadata. Võib-olla nuttes. 

Berliinis kihte jagub. Ka 100 aastat hiljem võid oma ööpoolse õhtu veeta mõnes kabarees, mis Berliinis olid eriti popid just kahe maailmasõja vahel, kui Pariisis oli see "kunstiliik" juba vaikselt alla käimas. 

Ei saanud meiegi vanamoodsate tüüpidena oma nina toppimata jätta hilisõhtusesse Hotel Gl'Amouresque tegemistesse. Raiden oli pärast sellist jama valmis üksinda kell pool kolm öösel sööstma Berliini kaasaegsemasse klubiellu. Isegi minusugune totaalselt klubikauge olend on midagi kuulnud vähemalt Berghainist ja nii sai veel mõned kuud alaealisena püsiv järeltulija ikkagi kuidagi ümber veendud. Kui ta aga hotellis kell viis öösel sokkis meie toa ukse taga kobistas, et ta on enda ubriku uksekaardi ära kaotanud, siis ma ei saanud enam millestki aru. Aga vahel ongi parem kõigest mitte üritada aru saada.

hotelli toa 'graffiti'

Graffitid linnas pidada olla üks viis linna hingetusest ja monotoonsusest väljarabelemiseks. Iga tagasihoidlikumgi kraaps seinal annab tuimusele killukese hinge. Saksamaa linnaarhitektuuris kipub olema palju sellist halli brutaalsust - massiivsed, üksluiste aknaridadega seinapinnad. Võib-olla siis selle vastukaaluks on seal ohjeldamatult seinajoonistusi. Kuidas murdagi müüre - vabadusega neid täis sodida. 

East Side Gallery on umbes poolteist kilomeetrit Spree äärset allesjäetud ida ja lääne Berliini eraldajat, mis kunstnike poolt täisjoonistatud. Seal on võimalus mängelda vabadusega - kalpsad ühele poole müüri ja naudid jõge ja selle vastaskaldale jäävat hoonestut, kalpsad teisele poole ja naudid hoonete metsa äärset magistraali. Ühel pool voolab aeg jõena, teisel pool autostunud vooluna teel. Selline sürr pooleks lõigatud maailm.

Sel ajal kui meie Jaaniga kondasime Kreuzbergis mööda Oranienstrasset, mis meid Berlinische Galeriest Oberbaumbrücke poole viis, et üle Spree East Side Gallerysse jõuda võttis Raiden kohalikku transporti - metrood ja Uberit kasutades ette külastada vinüüli- ja rõivapoode tsentrumist veelgi kaugemates linnaosades, näiteks Friedrichshainis kuskil Boxhagener platsi kandis. 

Tänasel päeval ei ole enam neis linnosades seda 90ndate suurte mahajäetud pindade kaost, mida vabamat õhku armastavad loome- ja muidu piirideta inimesed end hoogsalt asustama seadsid. Nüüd pidavat Detroit olema uus Berliin. Pealiskaudsel läbi tuhisemisel ei paistnud see paik just lausväikekodanlik, pigem sellises õdusas äraolemises toimetav. Boheemide ja elukunstnike asemel on ülekaalus noored lastega pered ja türklased.

Õigupoolest kunst ju oligi see, mille pärast ses pandeemilises ajas teekond Berliini ette võetud sai - hingata sõõm vaba Berliini õhku. Lasta endas kõlada milleski piiramatul, lasta ennast loojatel vabastada oma sisesmistest piirangutest. 

Berlinische Galeries oli sümpaatne ülevaade Berliini viimase sajandi kunstitöödest ning põhjalikumalt oli ette võetud Ferdinand Hodler. Maagilised ööd ja päevad. Ennemini põhjamaised kui et keskeuroopalikud.

Leppisime Raideniga, et kohtume päeva lõpus Hackesche Höfes, õdusas eelmise sajandi alguse üheksast hooviga hoonest koosnevas ärikeste ja kohvikute juugendlikus kompleksis. Kui mitte muu, siis ühe ampelmannist piparkoogi vormita ometi sealt lahkuda ei saanud. No kes tuleb selle peale, et jalakäijate valgusfooris olevast kaabuga mehikesest üks linna kommertslik sümbol vorpida. 

pseudo juugend

Kuna kõik muud poed valdavalt kuuest-kaheksast õhtul kinni pannakse, siis siirdusime oma päeva lõpetama keskööni lahtiolevasse Dussmanni raamatupoodi Friedrichstrassel. Asjakohane paik aja kaotamiseks.  

Oma reisi esimest päeva alustasime linna läänepoolses osas - Charlottenburgi lossi juures, mis ehitatud Friedrich III poolt oma naisele suveresidentsik samal ajal kui Kadriorus sama tükki Peeter I oma Katariinale korraldas. Loss meid seekord väga ei huvitanud, vaid alustuseks keerutasime end Berggruenis natukese Picasso, Klee, Braque vaatlemisega. Ja siis kohe üle tee Sammlung Scharf-Gerstenbergis jätkasime teiste sürrealistidega. 

Jalutasime sealt mööda alleesid Tiergateni suunas, kuni kuskil 17. juuni tänaval takerdusime pühapäevasesse vanakraami turgu. Neid seal ikka jagub igas linnaosas. Vanakraamilaadad on ses mõttes põnevad, et peale elevust tekitava nänni, on piirkonniti neis pakutav ilmekas ülevaade tavaliste inimeste tarbeesemetest ilma, et kuskile muuseumisse peaks üldse trügima. Ja kui sulle mõni lambivari ikka väga meeldima hakkab, saad sellega sealt ka minema kõndida. Pääsesime seekord vaid mõne Raideni kaenla alla jäänud vinüülplaadiga. 

Need ukselingid tekitasid mõõdukaid judinaid kui
mõelda millistelt ustelt ja miks need kõik maha kruvitud on

17. juuni tänav on aga osake realiseerunud Speeri poolt projekteeritud Germaania plaanist.

Jalad, mis kõiki Berliini tänavaid läbi koooserdamast keeldusid, oli vahepeal hea mõnes Bolti taksos kaenla alla sirutada - järjekindlalt tuli istuda kolmekesi tagapingil. Juht oli kõikides taksodes mingi ajutise läbipaistva plastikseinaga eraldatud reisijatest. Seekordne Mahmed viis meid Potsdamerplatzile Dali muuseumisse. Järjekordne muuseum ainult Dali taiestest, seekord keskendunud ainult tema raamatu illustratsioonidel baseeruvatele graafilistele lehtedele. Dali kristseldustes on aga miski eriline energia ja piiride puudus, olgu siis kasvõi kõigest joonistused.

Potsdameri väljak on nüüdseks varustatud meelelahutusliku sisuga täidetud kõrghoonetega ja püüab linlasi nii nagu enne II maailmasõda, kus see oli võrreldav oma sagina poolest Time Square'ga New Yorkis, kuid muutus täielikuks perifeeriaks pärast sõda, kui sellest müür läbi ehitati. 

Õhtu viimasel avamise minutil, õigemini lahke liftitöötaja abil mõned minutid pealegi, lasti sõita nn Panoramapunkti, mis asub kõrghoone otsas, mille punastest tellistest laotud seinad ja arkaadid püüavad lähemale saada 1920ndatele kui 2020ndatele. Kollhoff Toweris asuv Euroopa kiireim lift (kas Saksamaal asuv lift saakski olla kiiruses teine) viib su 20 sekundiga 100 meetri kõrgusele katuseterrassile, mis pakub loomulikult hunnituid vaateid igasse vabasse ilmakaarde. Teisest silmanurgast saad tuvuda väljaku mitte nii vaba ajalooga. Noil müüriäärsetel tühermaadel olla jänesed ennast eriti vabalt tundnud. Nüüd on pikkkõrvad kuskil uutel maadel. Ses mõttes on Potsdameri väljaku moondumine viimase paarikümne aastaga muljetavaldav.

Jõudsime nende kolme ja poole päeva jooksul oma sammud seada veel Hamburgeri Banhof Museumisse, mis on vanast raudteejaamast ümber ehitatud nii nagu Orsay Pariisis. Tolle elegantsusega Berliini raudtejaam kaugeltki ei võistle, kohati pigem sellises Põhjala tehase vaimus ruumid, mis täidetud kaasagese kunstiga, mis ruumi osas tavaliselt pretentsioone ei esita. 

Museum für Fotografie, mis on pühendunud põnevale Lääne-Berliinist pärit fotograafile Helmut Newtonile ja tema elutööle. Jõudsime nädal aega liiga vara, põhiossa veel ligi ei lastud. Eks siis teravdasime vaimu teiste autorite hetke jäädvustustega  - näiteks Ruth Waltziga - ühe sealse kuulsama teatrifotograafiga, mis andis ühtlasi võimaluse tutvutada täiesti tundmatu Berliini teatri ajalooga.

Viimased tunnid Berliinis kulusid hotelli piirkonnas ümber Lääne-Saksamaa tuntuima kaubamaja KaDeWe tiireldes - ilmselt võis omaaegset kaubaküllust ja väljapanekute peensust võrrelda vaid mõne Ginza piirkonna kaubamajaga Tokyos - tarbimiskultuuri ülim kõrgtase. Mis ta praegu on, jäi inspekteerimata. Kas see ei ole juba eilne päev, see ohjeldamatu vuntsitud ja kiiskav kaubandus. Varsti käidki sellises kohas rohkem nagu mingis muuseumis.

Küll ei saanud me aga kuidagi mööda aastaringi jõulumulinatega kauplevast mitmekordsest Käthe Wohlfahrt poekesest, millest me suutsime väljuda ainult ühe särava klaasseenega, mis muidugi mitmekordselt paberisse ja kaunisse karbikesse pakiti. Kes siin eelmises kvartalis alles ülitarbimist üritas kritiseerida, kui juba me olime läikivate kuulide lummuses. Oli seda siis vaja. Vabadus end haraka kombel kiiskavatest asjadest lasta eksitada, on muidugi suur. Veider, milline vabastav kogemus on lubada endale üks klaasseen. Millise tihedama ajutegevusega selle peaks asendama ...

Aga kui me selle nüüd kuuse otsa riputame, eks saame siis oma Berliini käiku meenutada. Meil on üks vanaemalt päritud Stalini aegne punase viisnurgaga kuul ka. Ja üks Londonist toodud Union Jacki disainiga klaasehe. Sihuke impeeriumite kokkupõrge kuuse otsas -  vabadus seegi, kui need maailmavallutusplaanid kuusel nagu memuaarid endistest aegadest kõlguvad. Ma ei tea küll miks Saksamaad seen esindab ...

Tollel oktoobrikuisel ajal tähendas Saksamaale sisenemine eelnevalt Einreiseanmeldungi täitmist, mida küll keegi rohkem ei kontrollinud kui Tallinna Lennujaamas lennuki väravas piisas kui need õige sinise kujundusega paberid Jaanil rahakoti vahelt paistsid. Kuskil kellegil oli nüüd oluline, kellega, kus, kaua. Igas avalikus ruumis tuli mask ette lükata, samas vaktsiinipassi küsiti ainult kabarees. 

Berliinis oli valdav haljastust selline Kopli stiilis - suvaline võsa
suvalise hein- ja muidu taimestikuga.
Moodsamates kohtades lihtsalt kõrkjad vohamas.

Muuseumitesse minekuks oli sel ajal rangelt soovitatav enne pilet ette osta, osades kohtades päeva, osades veerandtunni täpsusega. Samas seda aega keegi eriti ei vaadanud, rahvast oli igal pool suhteliselt hõredalt ja pileteid osteti ka jooksvalt. Võimalik, et mingit ajalist täituvust siiski jälgiti.  

Näiteks Reichstagi ja Teletorni me kaks nädalat varem sissepääsu lubasid netist lunastama hakates oma kohaloleku päevadele enam ei saanud. Nendega oleks pidanud umbes kuu varem toimetama. Samas praegu midagi juba kuu aega ette osta, on mõõdukas loto. Keegi ei ütle, millal kuskil jälle Rotterdamiks kätte ära kisub.

Nüüd kolm nädalat hiljem juba kuulukse, et osades Sakamaa piirkonades lähevad muuseumid kinni ja kabareest ja muust säärasest meelelahutusest tuleb suu mõneks ajaks üldse puhtaks pühkida. Kodus teed omal kabareed.

Igal juhul on praegu enne reisi korralik kodutöö abiks, sest kehvemal juhul istud hotellis garantiinis nagu koer oleks piletid ära söönud. Liikumisel, ütleme nii, on teatud piirangud, aga siis oledki oma soovid läbi mõelnud ja ei töllerda lihtsalt niisama berliinlastel jalus.

Palju-palju jäi vaatamata ja nägemata, kuid see kõik on vähem kui kahetunnise otselennu kauguses. See kummaline, lõpuks vabadusse pääsenud linn sisaldab endas palju ka siis, kui kõige vabamad hinged sealt välja kolinud on, uutesse skvottimist väärt paikadesse kadunud. Aga kui elu kommuunis ei ole ainus eesmärk, siis jagub seal tegemist muuski vormis.

Vahel on vabadus näha, kuulda ja tunda. Enne kui kõik ära põletatakse - linlaste endi või päikse poolt.

Hotellina kasutasime Jaani juba rohkem kui poolteist aastat tagasi Stockholmi Scandicus kogutud punktide laiaks löömiseks loomulikult Scandic Berlin Kurfürstendammi.