... kus Pipit ei olnud

Mõnel kesisel suusapäeval kargab kuskilt mustast august esile lõpetamata kesksuvine reisikribing. Ja tahab äkitselt, et ta lõpuni kribitakse.

Kui juba läänesaarte peale sai suund võetud .... siis kümme päeva pärast Saaremaad olime juuli lõpupäevadel otsaga Gotlandil.

Esiotsa oli küll 'romantiline' plaan veeta nädalavahetus Tallinki kruiisilaevas, aga läks ikka SASi lennukiga, ühe hopiga läbi Stockholmi. Polnud enam aknaga kajuteid võtta ja lennusõit on ikka ajavõit võrreldes merel käilamisega. Laevaga jäänuks vaid napp päev saarel luusimiseks või siis tulnuks võtta juba terve nädal. Lennugraafikus oli mänguruumi rohkem.

Liiga palju turistlikke ettevõtmisi ei tihanud trajektoorile sättida ega hakanud kohalike antropoloogilisele vaatlusele panustama, rääkimata et kellegi välismaalasega suhtlema veel hakkaks.
Olime rohkem kivide peal väljas.

Jaurasime ja seletasime omavahel, mida näed ja mida kuuled.

Hiljaõhtune päralejõudmine Visbysse esmaspäeval kella poole kümne ajal tähendas seda, et hotelli omanikku sai eelnevalt meili teel hoiatatud, et enne rootsilikku tööpäeva lõppu me kohale küll ei jõua. Tolle peale saadeti Jaanile vastus, ei ole hullu, see siin on välisukse kood, mis aitab ukse taha kappi, millel on teine kood, mis on selline. Kapist võtke võti nr 533, edasi siirduda trepist alla, minna majast välja, mööduda esimesest väiksest kollasest majast, keerata ümber maja paremale ja jõuda suure kollase majani, minna õigest uksest sisse, trepist kolmandale korrusele ja ollagi oma toas.

... tundus kahtlane, kas me ei veeda nii esimest ööd mõnes kauni tähistaevase mustriga aatriumis. Õnneks ei pidanud kuskil ruutjuurt võtma vahepeal ja päeva lõpuks olime oma katusekambris, mis oli päevasest kuumusest paisunud kahetoaliseks, kuhu me kolmekesi hästi jaguneda saime.

Kohalejõudmise puhul tuli algatuseks üks hea õhtune põskepistmise tiir teha. Raiden venitas meid mingi õllebaarini, kus kõik pidavat käima ja kus järjekordselt baarmeni hämmastades õlle asemel teed tellisime. Aga seal olid paganama head tapased ja turakat tagudes (kaardipakk ootas aknalaual) suikus õhtu ööks.

Järgmisel päeval olime taas lennujaamas, et lambaaedade vahelt tagumiku alla saada mõni fossiilkütusel liikuv renditrandulett. Sportlikumad turistid kasutavad loomulikult jalgratast saarel liikumiseks, aga meil on vaja ses osas veel areneda.

Nii saigi alustatud vihmas ja tuules kivide tuuri. Raukarid.

Liikusime mööda saare läänekallast Fåro saare suunas ning esimese peatuse tegime Jungfruni juures. Mis oli üks tüüakas hunnik paekivi, mis ei olnud üldises maakulumise protsessis niipalju osalenud kui naaberalad. Kondasime ümberkaudses metsas, kus leidus veelgi selliseid isepäiseid maastikuosi. Selliseid meil ei ole. Ma ei teagi, kus selliseid üldse veel oleks.

Keerutasime Blå Laguneni juurde, mis on helesinise veega vana lubjakivi karjäär. Tööstusrevolutsiooni ajal oli Gotland igavesti võimas tsemenditootja - majandusharu, mille nüüdseks turistid peaaegu täielikult välja söönud on.

Enne väiksemale saarele parvetamist jalutasime risti-rästi läbi Bungemuuseti, mis on kohalik vabaõhumuuseum ning kus esitletakse saarelt pärit ilmekaid ehitisi läbi ajaloo, mis andis nagu alati võimaluse otsida paralleele raskest elust siin ja seal pool merd.

Fåro saare põhjarannikul on veel hulgaliselt hunnitute isepäiste kiviladedega rannikut, mis on inspireerinud nii mitmeidki loojahingi. Ning kindlasti räägib sellest Ingmar Bergman Center, kus päris kõik detailid meieni ei jõudnud kehvapoolse rootsi keele oskuse tõttu. Sellised kivilummutised võivad igasuguseid imelikke filme tegema panna.

Esimese päeva väärikaks lõpetamiseks, oli Jaan tuvastanud, et kui sa ei kogune Stora Gåsemora Gårdi küüni Weeping Willowsit kuulama, siis ei ole sind sellel saarel olemaski. Kannatasime seal meiegi, sõime järjepanu läbi kõikide tänavatoiduautode pakutava menüü ja kui me enam külma tuult taluda ei suutnud, siis katsusime, et viimase parvega suurele saarele tagasi saame.

Teine päev oli mõeldud Visbys tuuseldamiseks. Maitseka botaanikaaia taga valmistuti juba hoogsalt keskaja päevadeks, mida kohalik, kaheksa aastat tagasi Glasgowst Gotlandile tulnud šotlasest giid tunnustas kui kohe saabuvat hullumeelset kaost linnas ning pajatas loo austraallasest, kes igal aastal oma raudrüüga teiselt mandrilt kohale lendab, makstes viie lisakohvri eest täiendavad 5000 rahaühikut, et kolm päeva keskaegse rüütlina linnakeses ringi kolistada.

Linnatuur oli lustlikult põnev ja kuulda sai veel mitmeidki legendaarseid lugusid. Veidral kombel tulevad mulle silme ette pildid ja kohad, kus ringi tuuritasime, aga lugusid küll enam ei mäleta ... küll räägiti seal kaupmeestest ja apteekritest, Botaanikaaiast ja kirikutest ja teab mis pikantsetest seikadest.

Nii, et peate ikka ise kohale minema.

Kui te küsite, mida on Gotlandil palju, siis kirikuid ja nende varemeid. Mille poolest peab saar ennast ise rohkem tuntuks kui siinpool teada käiakivide poolest.

Visby vanalinn on tegelikult ootamatult sisukas ja hubane, kus lasta vaimul minema joosta, et lihtsalt nautida kauneid tänavapilte, mida kesksuvel ilmestavad tänava kivimosaiikidest väljakasvavad tokk- ja roniroosipõõsad. Mille kasvatamise tava olla alguse saanud vaesemast kalurite elupaigast, et lillede lõhn varjaks vänget kalatraani haisu.

Vaimu võib vahepeal jälle kokku korjata näiteks Visby Muuseumi külastamiseks.

Botaanikaaias kasvab palju soojamaa eksoote, sest kliima on seal juba ammu selline meie kliimasoojenemisjärgne olnud. Luuderohi, mida külm ära ei võta, jõuab vanade kirikuvaremete ja raukarite najal ronida kõrgele. Hõlmikpuud ja liibanoni seedrid, tulbipuu ja viigimarjad, aprikoosid ja sidrunid. See muudab muidu nii meie läänesaarte näoga miljöö mõnes aias pisut teiseilmelliseks.

1969 filmisid rootslased Visby tänavatel Pipi Pikksuka filmi ning linna õhustikus on olemuslikult midagi sama muretut ja mängulist nagu Pipis endas, isegi kui su elu ei pruugi olla kõige kergemate killast, ning igapäeva toimetulekule lisab segasust olukord, kus su ema on ingel taevas ja isa neegrikuningas.

Muretut luusimist jagus linnas pika päeva jagu, kuniks õhtu hämaramas pooles lasime lennujaamas rendiautovõtmed kuskile lambaaia ja parkla vahel asuvasse postkasti, et järgmise päeva esimesel tunnil jalg juba oma linnas maha panna.

Nüüd siit keset talvetut talvekuud tagasi vaadates, on see kui üks mõnus soe tuulepuhang, mis kogunenud raskepärasust laiali puhuda aitab, sunnib kergemalt astuma ja laseb uskuda, et kui vaja, siis võid üles tõsta ka hobuse.

Meelte kammitsaist vabastamise saared.