Kolme jalaga Viinis 7. - 11. märts

80ndate Eesti punkarite tagidel ilutsenud lause: "Peatage maakera, ma tahan maha minna!" on taasaktualiseerumas. Kui tahta üritada säilitada tervet mõistust lugedes uudiseid siit- ja viimasel ajal eriti sealpoolt maakera. Ameeriklane oleks suhteliselt piinlik olla praegu.

See oleks justkui 1938. aasta Viini mustri kordumine - Nebukadnetsar on jälle ukse taga. Lõplikult ei ole veel päris selge, kellele täpselt just terendab uus vangipõlv.

Aga võib-olla see on olnud üks põhjus, miks sukelduda Viini siin ja praegu, kuulamaks mõnda vanaaegset muusikat, vaatamaks mõnda eelmise sajandi alguse tasapinnalist teost, maitsmaks mõnda unustatud poliit-struktuuride poolt armastatud hõrgutist, vaatamaks kaugusse üle arhitektuursete ekstravagantsuste ning unustada kogu poliitiliste jaburuste plejaad.

Stsessioonihoone

Dissonantsi paremaks tajumiseks murdis Jaan poolteist nädalat enne reisi pöialuu. Ning nii hüplesid Tallinn-Frankfurt-Viin lennukites kolm jalga ja üks kips. 

Vahel tuli veidike seletamist kaasreisijatega, miks nende maksimum mõõdus pagas meie karkude kõrvale hästi ära ei mahu, aga üldiselt lastakse sellised ebastabiilse liikumisega tüübid enne äriklassireisjaid oma kohale kepselda ja saab hõivata rahulikult kogu vajaliku pagasiruumi oma kodinate ja karkude jaoks.

Et lennujaamas karkudega kulgemisse paremini sisse elada, oli meil päev enne plaanitud üks edasi-tagasi reis veel ka Stockholmi antiigimessile ja tagasi. 

Kristlikku armu ja halastust aus hoidvas lääne ühiskonnas leitakse säherdusele natuke katkisele tegelasele võimalus rentida tasuta ratastool. Kui rootslastel oli pakkuda variant, mis nõudis tagantlükkjast kaaslast, kes liikumise üle kontrolli säilitas, siis pea kõikides suuremates Viini muuseumides sai Jaan ise ringi kärutada. Kuniks just mõnda liftitut levelivahetust vastu ei tulnud.

Mu Viini kunstimuuseumide külastusplaan oli ülesehitatud põhimõttel, et paikade vahele jääks mõnusad kilomeeter-paar jalutuskäigud põikega mõnda olulise tähtsusega kohvikusse. Nüüd asendusid jalutuskäigud kohalike Bolti taksojuhtide tundmaõppimisega. Vahel nägi asi välja ka nii, et niikaua kui Jaan taksot ootas (mis valdavalt leidus 2-5 minuti jooksul) ja ühesuunalistel kitsastel ja umbes Viini tänavatel spiraalselt lähtepunkti poole keerutas, jalutasin mina mööda tänavaid otselõike kasutades. 

Ühesõnaga - kiiret meil ei olnud.

Reede keskpäeva paiku alustasime vastasseisu halli mürakaga muuseumikvartalis - mumok. Enne moodsa kunsti muuseumisse suubumist tegime kohvipeatuse kõrvalhoones asuvas kohvikus, mis nägi välja sama suvaline kui üks nõukogude baar 80ndate Tallinnas. Kelner kes meid teenindama ilmus, oli nii tumedate silmaalustega ja lömmis olekuga, et teda oleks võinud pidada osaks kaasegse kunsti sotsiaalsete teemade käsitlusest. Aga kõik sujus.

Muidugi võisid viinlased olla häiritud kui nende 18. sajandist pärit heledate tallide õuele ilmus 2001. aastal hunnik halli kivilasu, aga mõnest äärmusest saab ajaga maamärk. 

Alustasime Liliane Lijn'i ülevaate näitusest - mängud valguse ja varjuga, geomeetria ja sõnadega. Võib-olla mõnel puhul võis aimata Kaarel Kurismaa kineetilisust, aga õhulisemalt, vähemate värvivarjunditega. 

Kiikasime mida oli pakkuda 60ndate vooludel (Pop Art, Nouveau Réalisme, Fluxus, Vienna Actionism, performance art, Conceptual Art, Minimal Art) tänapäevale.

Püüdsime aru saada Friedrich Kiesleri lõputust majast.

Muuseumihoovi tallides asub Kunsthalle Wien, kus pakuti päris omapärast vaatenurka digitaalse kunsti ajaloost feministlikust perspektiivist - Radical Software: Women, Art & Computing 1960–1991. Tõsi, ajalugu ise naistest tarkvaramaailmas oli huvitavam kui teosed mis selle käigus loodud on saanud.

Arhitektuurikeskuses sai detailse ülevaate Viini valglinnastumisesest 50ndatel aastatel. Kõik need samad ihalused ja põhjused, mis meil 90ndatel.

Sel ajal kui Jaan jäi muuseumi hoovi päikest võtma, ligi 20-kraadine soojus soosis ilmselgelt peesitamist olesklusalal selmet kooberdada hämarates kunstisaalides, siirdusin mina Leopoldi muuseumisse. Ei saanud ju jätta kergekäeliselt kõrvale Viini modernismi sünni tudeerimist. 

See õnnis aeg 1900ndate alguses Austria-Ungari Keisririigi embuses olevas pealinnas. Intellektuaalide, muusikute, kunstnike, kirjanike kogunemise keskpunkt. Õitseng, mis sai esimese hoobi kui 1918 impeerium lakkas olemast ja austerlased hakkasid kutsuma oma pealinna vesipeaks, sest riiki, mis nii suurt pealinna vajaks, enam ei olnud. Ja teise hoobi 20 aastat hiljem, kui olid sunnitud lahkuma juudid, kes moodustasid tollasest loomingulisest vibratsioonist suurema osa. Toona arvult kahesaja tuhande pealisesest juudi kogukonnast on tänaseks Viini jäänud 7000 inimest. Tagasipöördujate hulgas on  olnud vähesed. 120 000 jõudis toona kaugemale kui need 65 000, kes hukati.

Ja kuhu need 120 000 läksid? Valdavalt Ameerika Ühendriikidesse. Kas see ei pidanud mitte olema tõeline vabaduse kants? 

Kui su kõrval on rohmakas karu, siis sa tead, et on rohmakas karu. Aga sellist murdumise raginat, mis kõlab praegu teiselt pool Atlandi ookeani, on valus kuulata. Ja see ei tundu mõrase väikse varba pöialuuna, mis kuue nädalaga kokku kasvab. Halval juhul on see pragin seljalülides, mis tekitab halvatuse elu lõpuni. 

Aga vahest ma olen oma poliitilistes mõttekatsetuses liialt dramaatiline. Siirdugem tagasi kunsti manu.

Viinis ei ole see üldse mingi auväärne muuseum kui sel pole mõnda olulist Gustav Klimti teost ette näidata. Pärast tantsisingi Jaanile, kuidas on Leopoldil Klimti 'Surm ja elu'. Noh ja nii ongi.

Ja ega üks õige Austra muuseum saa ka ilma Egon Schieleta.

Lõpetasime õhtu hotelli allkorrusel paiknevas restoranis "Wiener Wirtschaft", mis pakkus klassikalisi Viini roogi - Franz Josephi lemmikut Tafelspitzi, rohkem nagu maapäraselt ühepajatoit veiselihaga ja Weiner schnitzelit, tuntud ka kui sealiha taignas. 

Kui me omale mõlemad magustoiduks ühe Kaiserschmarrni tellimise, pidas kelner kohaseks märkida, et seda me võiks omale ühe portsu kahepeale võtta. Ega seda armastatud Viini  jahutoidu hunnikut, mis koosneb rosinatega valmistatud ülepannikoogitaigna tükkidest, kuhu juurde käib omas mahlas aurutatud ploomid, andis ka kahepeale sisse laduda. Ometi oli tegemist ühe ütlemata hunnitu jahuhunnikuga.

Laupäeva varahommikut tuleb alustada ikka turult. Eriti kui see on vanakraami turg. Naschmarkt. 

Jaan jättis teise poole mulle üles pildistada, et siis pärast tobedate leidude ja ostmata jätmiste üle arutades päikselises tänavakohvikus lasta ajal voolata. Lasta end vanakraamilikult riietunud viinlastel endast mööda voolata. 

Järgmine peatuspaik oli Fersteli palees Wikami kunstimessil. Sel meeldivalt kureeritud üritusel oli kohal nooblim rahvas, sest ka pakutavate teoste hinnaklass oli pigem noobel. Erinevad kunstigaleriid olid üles laotanud nii kaasaegset Austria kunsti kui vanemaid asjakesi rokokoo stiilis.

Suutsin kuidagi ennast noist paralleelsetest suusatajatest ja Wiiralti põrgu sugulastest eemale rebida.

Sest praktilisem oli eurosid luftitada kuulsas Centrali kohvikus, mis asus kohe kunstimessi kõrval, ja mille ukse taga oli permanente järjekord, olekski ju nende kunstikodinatega keeruliseks läinud hunnitu Milchramstrudeliga ja kelneri valitud šokolaadikoogiga maiustada. 

Trotskit ja Leninit ei hakanud silma.

koht oma paleesse vidinate soetamiseks

Pärast mõnusat ajaveetmist kohvikus, läksime Jaaniga lahku - tema otsis omale järjekordse Bolt takso kui ma himulise turistina kulgesin mööda Herrengasset Hofburgi palee sellesse otsa, kus asub Albertina kunstimuuseum, et ootamatult taaskohtuda.

Ütleme nii, et seal juba saagimist jagus. 

Alustuseks kompaktne väljapanek "Monet'st Picassoni" - vanad head impressionistid Degas, Cézanne, Toulouse-Lautrec, Gauguin, saksa ekspressionitid Der Blaue Reiterist, Austria enda Kokoschka, František Kupka, näpuotsaga sürrealiste Max Ernst, Joan Miro, vene avangardistid ja paljut veel lõpetades Picassoga. Kunstnikud, kelle just selle kogu (The Batliner Collection) töid ei olnud enne näinud, mis maitsestatud Austria eripäradega.

Pablo Picasso. Woman in a Green Hat. 1947

Max Ernst. Under the Bridges of Paris. 

Joan Miró. Birds and Insects. 1938

René Magritte. Enchanted Domain. 1953

Max Ernst. Flowers on a Yellow Ground. 1929

František Kupka. Rising Forms. 1922/23

Natalia Gontscharova. The Blue Cow. 1911

Lyonel Feininger. The High Shore. 1923

Frank Sedlacek. Evening Landscape. 1933

Edvard Munch. Winter Landscape. 1915

Ja Gustav Klimt. "Mermaids (Silver fish)" 1899.

Mullu Haagis kõiksuse tühisuse üle mõtisklev "Valge lehm" sai siin omale järje - "Sinine lehm" näol.

Vähe teises võtmes olid Jim Dine tööriistad ja südamed.

Juhtumisi olime mullu Amsterdamis juba näinud Matthew Wongi kõrvuti van Gogh'ga. Tõsi, kui sellele näitusele võidakse eelkõige viimase pärast kohale tulla, siis vanameistri töid oli Wongiga võrreldes vaid näpuotsaga välja pandud. Aga võib-olla piisabki vaid mõnest van Gogh maalist, et selle mõju all kümneid teisi ise valmis teha.

Põgusalt põikasime ka Leonardost Dürerini ja nende kaasaegsete joonistustesse. Põhjalikele selgitustele vaatamata hakkasid kritseldused päeva lõpuks oma elu elama ja olulistesse detailidesse süüvimine muutus aina pinnapealsemaks. Kui ma ei ütleks, et hakkas tekkima teatav küllastumine, siis vist peaks põhjendama millegi muuga, miks me Charles III'lt laenatud Leonardo da Vinci jooniste vaatamise pooleli jätsime ja Düreri koos teiste oluliste omaagsetega rohkem järgmiseks korraks sättisime.

Pealegi olime omale päeva lõpetuseks plaaninud õhtusöögi koos Johann Straussiga kuskil Prateri kandis lõbustuspargi servas Freudplatzil. Johann tähistab sel aastal oma 200. sünnipäeva ja et polkade ning valssidega lihtsamalt läheks, oli kõik üle valatud humoristlike vahepalade kastmega. Eks ta selline kerglasem lugu ja laul oli. Kas just ka üdini viinilik? Sündsam Moulin Rouge ilma nõrgalt riides tütarlasteta? 

Jaan püüdis eelmise päeva hõlbuelu heastada pühapäevase missaga Hofburg kabelis, kuhu oli jumalateenistusele sujuvalt integreeritud Antonio Caldera 'Missa dolorosa'. Katoliiklik missa ei ole ilmselgelt meie elu pärisosa ning otsides klassikalise muusika kontserdit Viinis, ei mõtle sellelt lehelt piletit ostes niipalju missast kui kontserdist. Tõsi, eks kunagi peab olema ju põhjust ennast ka ses osas harida, kuid mingi sisemine segadus tekib piletiraha eest jumalateenistusel osalemisel. Aga võib-olla paganatel peabki valus olema.

Lahkusime jumalakojast, ülendatuna missal pühakirja (Luuka 4, 1-13) ettekande Jeesuse sõnadest "Inimene ei  pea mitte ainult leivast elama", ja võtsime suuna Belvedere'i barokklossile, et jätkata Viini kunstirännakutega. Kas see oli nüüd kiusatusse sattumine või sellest pääsemine, jääb jälle mõneks ajaks selgimisele.

Enne luksuslikkesse paleedesse siirdmist alustasime 1958 aasta Brüsseli Expo jaoks valminud Austria paviljonist, kus on nüüd kaaseagse kunsti näitamise koht. 

Hans Haacke retrospektiiv. Päris huvitavad nikerdused, mitte ainult välise mulje peale üles ehitatud - igal teosel oli oma sisemine konseptsioon. Rohkem kui ainult visuaalne impulss. Füüsikalised, biloogilised, sotsioloogilised, poliitilised  sudimised läbi ajaloo.

Kerge tuulekese ja päiksepaiste väel liikusime oma kolme jalaga Ülemise Belvedere'i lossi suunas.

Lossi kõrval on Viini Ülikooli Botaanikaaed, mida ma kidlasti pidin külastama. Jaan nii kindlasti ei pidanud. Jäi aiataha pargipingile nautima ilma ja inimesi. Ja lossi. On ikka paras vahukooretort küll. Väike suvemajake. 

Botaanikaaias paiknev kuulus alpiaed aga avatakse märtsi keskel, kuhu oli umbes täpselt nädala jagu aega :)

Tutvusin siis mitte nii väga alpi flooraga, mida varajases märtsis näha võis. Ega neil seal suurt rohkem eriti õitsegi kui meil. Mõni krookus oli rohkem kui mul kodus.

Lossis näidatakse eelkõige Austria kunsti, mida kunagises impeeriumis ja selle läheduses tehtud on.

Ja loomulikult Klimt. "Suudlus" on kindlasti publikumeelitaja. Aga miks mitte "Talumaja Buchbergis"

Alumine Belvedere jätkas põhjalikumalt Klimti uuringutega - puurides värvipinna alla röntgenkiirtega. Või üritades must-valgete fotode järgi taastada värvilahendust, mist võis olla Viini Ülikooli laemaalidel ja mis hävisid tulekahjus päev enne suure sõja lõppu. 

Mitmete  teoste hulgas olid seinal ka kuldne "Judith" ja üks mu lemmikuid "Girlfriends (Water Serpents I)". See on nagu essents Klimtist - kuldsed juuksed, sinusoidne nõrgalt riides tütarlaps hõljumas vees, mille olemasolu on tajutav läbi tausta kujundite. Väga tähendusrikas kala pildi allservas. Ülimõjusad värvid, kui pilti just nö lives vaadata. 

Aga et noist Klimti tekitatud pingetest eemalduda, oli teistes saalides vaatamiseks Sloveenia maal aastatel 1848 kuni 1918. Oli ju seegi riik suure impeeriumi osa. Sloveenlased muutsid kõik need Klimti teravused nürimaks, mahedamaks, sujuvamaks. Kogu seksuaalne pinge kadus impressionistlikesse talumaastikesse ja sügismetsadesse.

Siiski.

Põgusat pinget lõi enam hoopis üks Itaalia kunstnik, kellest paljud sloveenlased inspireerunud olla olnud. See vääris allikaks olemist küll.

Giovanni Segantini. The Evil Mother. 1894

Kõik see ajas õhtu lõpuks otsima veel ühte Viini kohvimajade klassikasse kuuluvat kohvikut - "Prückel".  Viini kohvimaja kui niisugune, on kantud UNESCO pärandisse nagu meie mulgi puder ja suitsusaun. Endiselt võis kohata laudade taga paberlehti lugevaid vanamehi ja lobisevad kohvikutantesid aknaaluses nurgalauas.

Eelmise sajandi miljööd aitasid väljaspool kohvikut säilitada kaks taksofoni, mille ette me järjekordset Bolti oodates hämmeldunult seisma jäime. 

Esmaspäeva alustasime veel ühe omapärase Austria kunstniku muuseumist - Museum Hundertwasser. Üks järjekordne vend, kes värvidega rajult ringi on käinud. Keeldunud elamast sirgete nurkadega majas ja muidu üdini ökoloogiline tüüp ajal kui saabuv kliimakatastroof ei olnud pidevalt esiuudis.

"Iga vihmapiisk on suudlus taevast".  "Kunst on sild inimese ja looduse vahel". 

kui murukatus tahab niitmist ..

Mika Rottenbergi kummalised masinad sekundeerisid Hundertwasseri vaimus tarbimise traagikale tuletades meelde, et enamus asju on meil vaja siis kui need asjad välja on mõeldud. Päriselt meil neid ju vaja ei ole.

Heidi Horten Collection on erakollektsioon mis asub kohe kohvik "Sacheri" kõrval nii keskklinnas kui saab olla kesklinn. 

See on siis kui sul on raha ropult, et seda kunsti matta ja sul on oma Klimt, näiteks "Kirche in Unterach am Attersee". Aga miks mitte ka Paul Klee "Siblings". 

Lisaks on majas kollektsioonil baseeruvad vahetuvad näitused, milleks parasjagu oli Light Sound Senses, mis sisaldas mõnegi huvitava kunstliku valgusefektiga loomingulist tulemust.

Selline põgus ja kompaktne, ei muutu oma külluses koormavaks. Need Düreri pooleli vaatamisega jäänud joonistused kummitavad siiamaani ...

Aga nagu mainitud, kohe ümber nurga oli kuulus kohvik "Sacher" oma legendaarse šokolaadikoogiga. Tegelikut käib igipõline vaidlus teise tuntud kohvikuga "Demel", kel on õigus originaalse Sacheri koogi nimele. *

Kas saab olla küsimust, kelle kõhtu läks see taldrikutäis?

Viini kunstimuusemid, -hallid, -majad ja mis iganes institutsioonid ei kipu ühte majja ära mahtuma - nii on olemas ka Albertina Modern. Ehh, sinna peab sügisel uuesti minema - Vasarely - Adrian. Praegu sai süveneda värvifoto tekkimise ajaloosse, mis on ka muidugi õpetlik lugu.

Päris õhtul oli paariks loe - see tähendas et üks pool paarist läks tutvuma muuseumikvartali taha jääva kaubandusliku väljapankeuga kui teine pool samal ajal pikutas hotellis, et oma poolte jalgade üle järgi mõelda.

Viienda päeva esimene pool kulus veel mõnes muuseusmi - näiteks Wien Museum. Mulle meeldivad konkreetse linna ajaloost pajatavad muuseumid oluliselt rohkem kui hiiglaslikud riiklikud ajaloomuuseumid. Need on hoomatavamad, puudutavad samuti ajalugu ja neis on tihti mingeid eripäraseid alamteemasid. Seekord näiteks oli eraldi väljapanek lumest Viinis. Toda on viimasel 20 aastal tõsi, oluliselt vähemaks jäänud, aga see oli veits omapärane ja ootamatu vaatenurk - vaadata linna ajalugu läbi lume. 

Teine erinäitus oli erinevatest keeltest ja kultuuridest, aga ka spetsiifilistest inimgruppidest, kes ajaloos Viini oma jälje jätnud on. Aitas leida turvaliselt ebatavalist, mida muidu peaks mööda linna päris urgates otsimas käima.

Aga ei Viinigi linnaajalugu saa mitte kuidagi hakkama Klimtita.

MAK on Viini ülivõimas Tarbekunstimuuseum, kus on loomulikult oma Klimt. Aga ka rokokood, barokki ja biidermeierit, rääkimata muust musttuhandest vidinast, mida seal kandis valmis on meisterdatud või maailma pealt kokku roobitsetud. 

Karl Otto Czeschka. Panneau Diana. 1911

Muuseum on eksiteerinud sarnaselt Londoni Victoria&Albertiga juba 19. sajandi lõpust ja ütleme nii, et on aega olnud kõiksugu nodi kokku korjata.

Ausalt öeldes oli seda viimaseks peatuspaigaks enne lennukile minekut juba tiba palju. Kuid tegime mõned sissezuumid näiteks Viin 1900 ossa. Ja püüdsime taibata veel mõnede kaasagsemate tööde olemust. 

Ja kuigi Jaanil tuli meelde Lüka-Tõmba,
siis on tegemist Jakob Lena Knebli ja Markus Pires Mata
"Lucky Ladyga" aastast 2023

Asju on huvitav vaadata kui neil on mingi lugu. Linnamuuseum oli kindlasti osavam lugude jutustamises kui tarbekunstimuuseum. 

Viinil on pakkuda veel lademetes muusikuid, psühhoanalüütikuid, literaate, ooperi- ja kohvimaju. Kõike veel ja rohkem sealt saja aasta tagusest ajast. See nende kuldaeg on nii rikkalik, et sealt jagub veel jupiks ajaks ja mitmeks setmeks korraks enne kui peab midagi uut välja mõtlema hakata. 

Ma tahaks ikka loota, et see on tegelikult kaasaegsem linn kui ta sellisel turistlikul vaatlusel paistab.

Öid ja hommikusööke aitas mööd saata hotell Erzherzog Rainer, Wiedner Hauptstrasse 27-29. Pärast sa leiad kodusest postkastist (kuhu paberist kirjad ja ajalehed käivad :) kirja, kus tänatakse ja oodatakse jälle külla. Ega selle vastu õieti midagi ei olegi. 

* Kookidest, juutidest ja Austria allakäigust saab lugeda muhedaid vesteid Friedrich Torbergi "Tante Jolesch ehk õhtumaa allakäik anektootides".