8.08, LV - Death Valley- LV

Las Vegase põrgus ei olnud meil plaanis kohe hommikul põlema asuda, vaid teha tripp 120 miili kaugusele Surmaorgu. Hommikul kell pool seitse ei saanud aru, kas mänguautomaatide taga on viimased lahkujad või esimesed varajased. Hüpnoosis pilk ei reetnud ei värskust ega väsimust.

Tee Ameerika kõige madalamasse ja maailma ühte kuumemasse kohta kulges läbi Mojave kõrbeliku jätku, kus põõsatuttidega liivaväljad muutusid mägisemaks ja veel lagedamaks kaotades soolajärve põhjas taimestiku sootuks. Täiesti arusaamatu oli kohata tee ääres mõnda maja või püüda ette kujutada mõnda tegevust läbisõidetud asulates - Pahrump, kus pidavat olema kaks bordelli ja ühes pidavat saama ka ekskursioonil käia. Sellises kuumuses, võib olla muud ei suudagi. Death Valley Junction, kus valgel maja kiri Opera House ja kus täiesti reaalselt ka kontserte toimub. Võib olla. Kultuur ei olnud peamine.

Võtsime taas alustuseks suuna pargi külastuskeskule Furnance Greeki, kus hankida omale detailsem kaart, mis täis ähvardusi, kuidas suvises kuumuses ellu jääda. Keskuse kraad näitas hommikul 107F (42C), mis pärastlõunaks Badwateris, oru kõige madalamas punktis tõusis 119F(48C). Ukse juures seisis tahvel, kus sujuvalt sai muuta jooksvat numbrit inimestest, kes sel aastal Surmaorus selle nime vääriliselt lõpetanud.

Furnace Creek, kus lisaks pargi külastuskeskusele on restoran, kohvik, öömaja, bensiinijaam, pood mõjus oma tegutsemises keset mineraalset kõrbe ebaloogilisena. Ometi täitis seal söödud lõuna kõhtu ja kokk tuleb väljast rõõmuga kööki jahedate pottide kohale.

Pargi piires saab mitmekümne miili ulatuses ringi sõita nii asfaltteel kui katteta teedel ja teha ka metsikuid matku, kuid paljude sajatavas toonis hoiatuste saatel. Üks huvitavamaid oli näiteks see, et ärge usaldage orus GPSi, see näitab otseteid, mis viivad kõrbe või kanjonisse, aga säilitada tuleb talupojamõistus ja kui teed ei ole, siis teda ei ole. Mobiililevi ei ole niikuinii ja parem lülitage auto konditsioneer üldse enne välja kui see tuksi läheb. Mahajäetud kulla- ja booraksikaevandused levitavad mürgiseid aure, kiviõnarustes varitsevat maod ja skorpionid.

Igasugune mõte, et tegemist võiks olla loodusega, satub Devils Golf Course väljal seistes kahtluse alla, sest ümberringi lauival soola-muda konarlikul väljal vaikselt krõgiseb, kui soolakristallid arenevad.

 

 

 

Badwateri nõos, kiiskavvalgel soolaplatsil, 85 meetrit alla merepinna, on kuumus selline, et sa lihtsalt tunned, kuidas su keha ära kuivab.

 

 

 Ühesuunaline kurviline mägitee mööda Artisti Paletti tekitab küsimuse, mis ained need küll kõik on, millest siin maad luua on üritatud.

Zabriske Pointis hakkab vastuvõtu võime muutuma vastupanu võimeks - liiga müstiline paik. Millise ulmefilmi dekoratsioonide vahele ma eksinud olen. Kusjuures sellenimeline filmgi on olemas - üdini ameerikalik ja hallutsinatsiooniline itaallase Antonioni teos.

 

 

 

Dante View'st jääb nägemisulatusse orupõhi ja 4417 meetrine Mount Whitney mäetipp, mille otsa juulis kõige kuumemal ajal läbi oru 135 miilist ultramaratoni korraldatakse. Ja te veel küsite, kuidas nad seal surevad.

 

 

 

 

 

Jean Baudrillard: "See, mis tarretab meeled, vaimu ja tunde, et kuulud inimliiki, on tõik, et näed enda ees puhast muutumatut märki saja kaheksakümnest miljonist aastast, seega ühtlasi iseenda eksistentsi halastamatut mõistatust. /---/ Kõrb on keha sisemise vaikuse loomulik jätk. /---/ Mojavest lahkudes kulub kohanemiseks vähemalt viieteistminutiline teekond, ütleb Bunham. Silm ei suuda enam fokusseeruda asjadele ning inimlikud või looduslikud konstruktsioonid, mis jäävad pilgule ette, tunduvad tüütute takistustena, mis ainult rikuvad pilgu täiuslikku ulatust."

 

 

 

 

 

Kuna välist fookuspunkti ei ole, suundub see sinu enda sisse ja toimibki nagu väike puhastusrituaal. Ega vist muidu budistlike templite juures ole aiad kividest ja riisutud liivast. Ameeriklastel on see omast käest, lihtsalt kolossaalsemas mastaabis. Ainult neile meeldib noisse paikadesse ehitada poole mutsuga sünteetilisi oaase.

Las Vegas linnapiiril

Õhtuks ühte sellisesse tagasi siirdusimegi. Las Vegas.

Et mängida maha üks dollar. Vahepeal olime 61 sendiga plussis, aga lõppskooriks jäi 89 senti miinust. Mänguautomaadi taga tekkiv psühholoogia oli huvitav - kinnisidee, et äkki ma ikka võidan, haarab hoobilt. Seepärast võib-olla olidki hoopis popimad pokkerilauad, mis seitsme ajal õhtul mängijatest üle ajasid.

hommik Miraaži aknast

Jalutasime Stripi ühte ja teist pidi läbi, sattudes pidevalt luksuspoodidesse, hotellide hiiglaslikesse fuajeedesse ja nendes laiuvate mänguautomaatide vahele, nende ees toimuvatele vaatemängudele purskkaevudest või tulemerest või tabades end Coca-Cola poes sirvimas kokaraamatut, kus kõikide söökide retseptid sisaldasid kokakoolat. Üldiselt on selles linnas mustmiljon võimalust lolliks minna. Ja loota ainult kahtlasele väitele, mis patuurka kohta käivat: "Kõik mis juhtub Las Vegases, las jääb Vegasesse".

Sirvisime õhtul pakutava umbes 200 meelelahutusürituse vahel, aga pärast kõrbetühjust ennast mõnelt totralt šõult istumas leida, ei haakinud kuidagi. Läksime nautisime hoopis hotelli mitmest söögikohast jaapani roogasid, mis olid päris autentsed, kuigi kahvlid-noad olid ka ilusti lauale kaetud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nii võib päeva kahest nähtusest endiselt Baudrillardi ekspluateerides kokku võtta: "Üks on ju lihtsalt teise varjatud nägu teine teises kõrbe otsas: ühel pool prostitutsiooni ja vaatemängu kõrgeim tipp, teisel pool saladuslikkuse ja vaikuse ülim aste. /---/ Death Valley ja Las Vegas on lahutamatud, muutumatut kestmist ja kõige hullumeelsemat hetkelisust peab võtma koos."

Veider, lugesin tema "Ameerikat" pea aasta tagasi ja nüüd imestan kui palju tema sõnu saan kasutada oma muljete väljendamiseks. Kuigi selles kiiksuga põlguses Ameerika inimeste ja kultuuri suhtes ei ole ma temaga lõpuni ühte meelt.

Sirje Kiin kirjutab "Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005 - 2009": "Seda, mida Euroopa elitaarne maitse loeb sügavaks, tõsiseks ja eksistentsiaalseks kunstiks, peavad ameeriklased enamasti pigem masohhistlikuks emotsionaalseks enesepiinamiseks." Või nagu keegi Edward Rutherfurdi romaani "New York" arvustades hiljuti kuskil kirjutas - ameeriklased ei ole rahvus, vaid teatud inimtüüp.

Näib, et neil ei ole lihtsalt mahti, tahtmist ja põhjust liiga diipi melanhoolsesse kultuuri süveneda. Nad on tegutsejad, ega hala keskaegsetes linnades maailma hiilguse kadumise pärast. Erinevus mentaliteedis on olemas - ma ei ole üheski Euroopa kunstimuuseumis kuulnud külastajate elavat ja valjuhäälset arutelu peamiselt selle üle, kellele üles riputatud teos kuulub ja kuidas taies ikka sinna kogusse jõudis.

Baudrillard: "Nägemaks ja aistmaks Ameerikat, peab olema vähemalt hetkeks mõne downtowni džunglis, Painted Desertis või mõnes freeway kurvis olema tundnud, et Euroopa on kadunud. Peab olema vähemalt kord endalt küsinud: "Kuidas saab olla eurooplane?"

Öösel nägin segaseid unenägusid Surmaorust.

3400 Las Vegas Boulevard South, Las Vegas Strip, Las Vegas, NV 89109, The Mirage.

7.08, Joshua Tree - Mojave - Las Vegas

Kuidagi mage tundus Los Angelesest põgeneda mööda freeway'd lihtsalt järgmisse maotusse linna - Las Vegasesse. 15.dast kiirteest põhja poole jäävasse Surmaorgu näis esimesel päeval kuidagi teistpidi kõhe tormata.

Kuniks keerutasime nurga hoopis lõuna poolt läbi Joshua Tree rahuvuspargi. Reisi planeerides andis see päevaseks kogu sõiduajaks 7 ja pool tundi ja oli muidugi kolmandat pidi kahtlane.

Uni oli aga hommikul seitsmest läinud, mis läinud ja nii olime enne suuremaid ummikuid lahkumas hallist päikseta jäänud linnast, silmad suured punnis peas, haaramas möödavilksatavaid detaile. Ainult põuda taluvad palmid kinnitasid tõika, et oleme Californias.

Kiirteel kulgemisele lisasid põnevust võimalused, mitte ainult kõige paremal rajas avastada end lugemas ähvardust right line must exit, vaid harval juhul võis ka liialt vasakule hoides sattuda teepusade meelevalda - left line must exit. Endiselt iroonilise Baudrillardi poole pöördudes: "Through traffic merge left: teile räägitakse kõigest, teile teatatakse kõike." No tõesti maagiliste tekstidega liiklusmärke kohtas kogu reisi jooksul. "Ainuüksi ellujäämiseks hädatarvilike märkide lugemine tekitab erilise vastupeegeldatud mõtteteravuse, peegeldatud "osalemise" tunde, mis on silmapilkne ja mahe."

Oli viimane aeg jõuda sinna, kus enam ei räägita millestki. Pärast tunniajast sõitu asendus linn meie silmale täiesti uudsete maastikega. Ohjeldamatu nägemisväljaga. Kõrb, kus kohati moodustusid SimCity'ilikud moodustised, üpris tõesti nii nagu keegi oleks harjutanud kätt suurel väljal mõne tööstushoone, tuulikuvälja või küla püsti panemisega, aga enne kui lõpetada jõudis, kutsus ema sööma.

Joshua Tree Visitor Center'is lunastasime omale rahvusparkide sissepääsu (mitmekorra Passi) 80 dollari eest, mis juba viiendas pargis end ära tasus ja millega saaks veel aasta jagu 390 parki külastada. Loomulikult on pääsmete hinnad kalibreeritud autosuuruse põhiselt, mitte inimeste arvu järgi.

Pargivaht ehk Ranger jagas meile detailsema kaardi, uuris palju meil aega on ja kuhu tahame päeva lõpuks jõuda. Andis soovitusi, kus meil pargis käia tasub ja kuidas Las Vegasesse edasi otse läbi Mojave Preserve'i sõita.

Joshua Tree ehk tääkliiliad erodeerunud graniitkaljude vahel mõjusid isegi veidi kunstlikult, niivõrd teistsugune maastik. Ebamaisust lisas 40-kraadine õhutemperatuur ja kogu park mõjus justkui ajutiselt laiali laotatud dekoratsioon, mis pärast meie lahkumist vaibana kokku rullitakse. Ameerika rahvusparkitesse on rajatud tüüpiliselt asfaltkattega teed, mille ääres on harud kämpingutesse, matkaradadele ja muidu kaunitesse vaatepunktidesse. Nii sai maastikul teha sujuva mõnekümne miilise tuuri, millele me ohtralt lühemaid ja pikemaid peatusi lisasime, vahel tuleb mõnisada meetrit teest eemal ka käia, Hidden Valleys ka ühe miilise jalutuskäigu ette võtsime ning põikasime ka Cholla Cactus Gardenisse.  Park ise ja tipud 1000 - 1500m merepinnast ning kõrgeimas tipus Keys Viewst olevat hea ilmaga ka Mehhiko näha.

Tääkliilia park on kindlasti päikseloojangul nõiduslikult mõjuv paik.

Ise me nii otse pargist Vegasesse ei oleks tihanudki sõita kui pargivaht meile soovitanud oli ja ka GPS pakkus ringiga suurematelt teedelt, kuid seda üksildasema kõrbe kogemuse saime. Rangerid on kursis ilma oludega ja mitte alati pole mõtet uduumbes igale poole tormata - "People have died here from preventable accidents" - mudavoolud, kuumarabandus jms.

Või nagu kirjeldab umbes täpselt kohast Priit Pullerits oma "Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni", kus pargivaht oli soovitanud meil otse sõita: "Midagi oli kapitaalselt viltu läinud. Kaart näitas just nagu joonlauaga tõmmatud asfalteed, aga ühtäkki polnud enam asfalti, ega teed mitte. Seega, ainus tee oli tagasitee. "Sir, milline tee viib Surmaorgu?" küsisin Twentynine Palmsi väikelinna piiril trehvanud sörkivalt merejalaväelaselt. Ta ei olnudki üllatunud, et ma tapvalt kuuma kõrbe südamesse kipun, ehkki teekond sinna lisas ta, võtab tundi neli, kui mitte viis. "Okei, kui ma õhtuks pärale ei jõua, kas Amboys leiab öömaja?" uurisin. "Oh. boy, " kostis ta. "Kui sa Amboys nina autost välja pistad, pannakse sulle tõenäoliselt püstol otsaette."

Tee oli siiski olemas ja viis Twentynine Palmsist otse kahe sirglõigu abil Amboysse. Age ei olnud ei sörkivaid merejalaväelasi, ega püstoliga ähvardavaid sarimõrvareid. Amboy ise nägi välja kui üks hüljatumaid paiku ilma peal, endise Route66 ääres, kus liikumist etendasid vaid tolmukeerud nagu pudelist pääsenud džinnid. Isegi mahasadanud veel ei olnud seal kuhugi voolata, vaid moodustada siidjaid mudajärvi asfaltee madalamatesse servadesse.

Miks meil ei ole küll paika nimega Kolmkümmend Kaheksa Kuuske. Tere, kus sa pärit oled? Kolmekümnekaheksastkuusest.

Läbinud viis miili ajaloolist maanteed, jätkasime kõrberännakut, pärastlõunased temperatuurid autos esitatud kolmekohaliste numbritega, päeva rekord jõudis 109 Farenheiti juurde (43 Celsiust).

 

Baudrillard: "Kõrbete suurus seisneb selles, et oma kuivuses kujutavad nad endast maapinna ja meie tsiviliseeritud tunnete negatiivi. See on paik, kus hõrenevad tunded ja haihtuvad vedelikud. /---/ Kõrbevaikus on visuaalseltki tajutav. See tuleneb pilgu ulatuvusest, pilgust, mis ei leia paika, kus peatuda."

"Nõnda saavutatakse tsentrifugaalne, ekstsentriline punkt, milles tiirlemine tekitab vaakumi, mis teid endasse imeb. See peapööritushetk on ühtlasi kokkuvarisemispunkt. Kusjuures seda ei põhjusta mitte niivõrd nähtavas ruumilises kõrbes edasi liikudes kogetavad suured vahemaad ja kuumus, vaid pöördumatu siirdumine ajakõrbesse." jagab prantslane suhtumist Ameerika loodusesse.

Võib-olla selleks ongi vaja Las Vegast, et pääseda kõrbe deliiriumist, punktiks muutumisest ajas. See kergelt ajulage hõljumise tunne kadus täielikult kui päikseloojangul sattusime mingit maaniat põdeva linnaehitaja hobuse unenäkku. Või nagu ütleb Edith Steinberg "Skungijõe jutud. Reisid Ameerikas": "Kitši oli nii palju, et sellest sai juba camp." Kuidagi teisti võttes ei ole seal linnas minu meelest võimalik terveks jääda.

Jet lag, kehvalt magatud uni, kõik kuhjunud muljed, mõjusid orienteerumisvõimele nii, et saime ka GPS abiga kuuest eri kandist Stripile peale sõita ja sellega kiire ülevaate kogu nähtusest. Nähtus, mis oleks kui siit samast kõrbest kokku kuhjatud liiv, millest lapsed on värvilisi ehitisi meisterdanud ja millele keegi on natuke kulla ja värvipuru peale puistanud.

Hotelli ees avastasime, et parkimise saab jätta mõne dollari eest raha teenivatele tudengitele, kes masinaga kiirelt kadusid, et teed teha aina peale voorivatele uutele sõidukitele. Tuvastanud hiigel fuajeest palmisalude ja akvaariumite vahelt retseptsiooni ning seigelnud kohvritega läbi lõputu mänguautomaatide linnaku lifti, kukkusin ma tuppa jõudes lihtsalt voodisse lapiti. Täiesti ükskõik, mis pidi kukkuda, sest kahe peale oli meil kaks laia voodit, kokku kaheksa padjaga.

Orgia jäi pidamata, dollarid alles ja vist isegi vaade nautimata, ma lihtsalt magasin Las Vegases 12 tundi. Linnas, mis ise kunagi ei maga, on väga hea magada. Korra ärkasin kell 2 öösel ülesse, püüdes ennast reaalsusesse tuua. Ei, võimatu. Ma olin ikka mingis unenäos.

3400 Las Vegas Boulevard South, Las Vegas Strip, Las Vegas, NV 89109, The Mirage.

* * *


Hetki Joshua Tree pargist: