26.08 - 27.08, Los Angeles - kodu

Viimased päevad Ameerika mandril, Los Angelese linnas kulgesid eklektiliselt. Väike Mehhiko linnake vaevalt 5000 elanikuga, aastal 1848. Laiub nüüd 1200 ruutkilomeetril, kuhu paigutub 4 miljonit elanikku.

Võib-olla ääretult kaootiline mulje tekkis sellest, et vältimatu oli soovitud kohta liikumiseks kasutada autot. Meie peatuspaik võis ju asuda kesklinnas, aga päriselt pole seal kesklinna euroopalikus mõttes olemas. On mingid punktid, kuhu kogunetakse. Autoga. Täiesti metsik, väljavalitud sihtpunkti jõudmiseks juhatas GPS meid ikka ja jälle kiirteele, kus normaalsel juhul oli viis rada kummaski suunas, aga ebatavaline polnud ka kaheksa rada mõlemal pool. Ei tekkinud eriti momentigi, et jälgida mööduvat linna, rohkem aega tuli tegeleda õige kiirtee harule peale ja mahasaamisega. Päris omamoodi mäng. Aga eladagi kogu aeg sellises Transport Tycoon'is.

Ei saanudki kahe päeva jooksul aru, kus seal linnas on kohalikud inimesed. Noid turiste, keda kohtasime, tuleks käsitleda teises kategoorias. Võib-olla see järjekordne moorlane, kes meie masina ühes hoovis parkida võttis. Ikka nii, et autovõti talle pihku ja kaduge minema. Veidi kõhe-naljakas see ju oli. Hoovist väljudes püüdsime meelde jätta täpset väravavahet ilmetute ja iseloomutute majade vahel, kuhu masinale mõne tunni pärast järele minna. Mingi paberilipaka ju ikkagi saime.

Mõnes linnajaos tekkis küsimus, kuidas jõuavad linnakodanikud kõikidesse nendesse poodidesse, salongidesse ja asutistesse, kui nad tänavatel üldse ei käi.

Lõputult päikseline linn. Põud, mis jätkuvalt rüüstab armutult Californiat, ei paista seal lihtsalt välja. Sõites mööda ääretuid betoonteid, millele sekundeerivad ristkülikud tee ääres, ei tekigi muljet,et need võiks vett vajada. Teedel toimiv liikumine ei vaja vett. Liigub, järelikult on elus.

Peatudes paariks reaks aga mõnes paigas, mida me selle linna virr-varri sukelduses oskasime kohata.

Universal Studio Shopping Mall.

 Raiden oli nõudnud juba enne reisi suveniiri Hollywood'ist, olgu selleks või kuulsa sildi enda mõni täht. Ning terve reisi aja lõppes pea iga meie ühendus küsimusega, kas me Hollywoodist suveniiri oleme juba saanud. No me polnd Hollywoodigi saanud. Nii ei jäänudki reisi lõpus muud üle kui seada sammud mõnda suveniirirohkesse paika. Hollywoodis tegelikult palju peale suveniiride järgi polegi jäänud. Enamus filmistuudioid on Los Angelesest tänaseks mujale kolinud.

Universal Studiol on seal aga lõbustuspark, mis mitmeid sorti filmide teemalisi atraktsioone pakub ja kus pargi sissepääsu palistavad nännipoed. Hommikul kell üheksa, pargi avamise ajaks olime kohal. Nii vara hommikul olid lahti aga paraku vaid osa poodidest, nänni jahile suundutakse  ju pärast atraktsioonide külastamist pärastlõunal. Lahkusime nännilast pärast pikka pingutust leidmaks seda kõige hulliwuudilikumat suvenriiri duubliklapiga ning jätsime täiesti kentsaka mulje aina täituvas mitmekorruselises megaparklas kui juba kell kümme pargist pagesime.

Kuidagi kohane tundus selles linnas külastada mõnda automuuseumi, milleks sobis hästi The Petersen. Muidugi näidati seal ilusaid läikivaid autosid, kuid päris huvitav oli teada saada ka linna kiire autostumise kohta. Ühistransport lihtsalt ei jõudnud linna arengule järele. Linn tekkis koos autode masstootmise algusega ja eks nad nii koos kasvasid. Tänavate võrk oli sõitjatest umbes juba 1930ndatel, kuid ilmselgelt oli teedevõrgu loomiseks vähem takistusi kui Euroopa vanades, kitsaste ja juba sajandeid püsinud tänavavõrguga linnades. Los Angeleses alles kõik tekkis - tööstus, majad, tänavad. 20. sajandi alguses paisutas linna mitte ainult aina laienev filmitööstus, aga ka nafta- ja õlitööstus.

Petersenist vaid mõne ploki kaugusele jäi Maakonna Kunstimuuseum - LACMA. Tänaseks on mitmed jooksvad väljapanekud juba välja vahetatud, kuid augusti lõpus võis  silmitseda impressioniste Van Goghist Kandinskyni, Jaapani kimonode moodsaid mustreid, John Altooni või mitut muud sorti inspiratsiooni väljendusi.

 

 

 

Muuseum mõjus Los Angelese üldises keskkonnas ikkagi kuidagi kohatult. Jahe konditsioneeritud õhk vastukaaluks lämbesoojale välisõhule. Tumedad pinnad ja maha keeratud valgus vastukaaluks eredale päiksele tänavatel. Jalgsi liikuvad inimesed tänavatel tolmutavate neljarattaliste asemel. Esemed, mis lõhuvad üheülbastumist.  Mingi lisakiht, mida harutada.

 

 

Too teistmoodi keskkond ajas aga seal kulgejad kella viiest tänavatele. Jaan oli välja selgitanud, et Hollywoodi sildile on parim vaade Griffithi observatooriumi juurest, mille juurest saab omakorda lubada endale väikse mõnemiilise jalutuse Hollywoodi mäe otsa, mis ei ole küll see mägi, mille otsas on oluline silt, aga pakub vaateid nii linnale endale kui sildile.

Seal Hollywoodi mäe otsas unistades, dekoratsiooniks sudusse mattuv üüratu majade rägastik, tekkis järsku äratundmine, et reis on nüüd läbi. Umbes nii nagu kirjutab John Steinbeck "Travels with Charley in Search of America's", et mingil hetkel saab reis järsku lihtsalt läbi ja sa õieti nagu ei viibikski ise enam selles allesjäänud osas ja mäletad ainult ähmaseid kilde. Meelde jäävad ainult mingid seletamatud momendid. Nagu need Soome poisid Sunrise Avenue bändist oma "Hollywood Hills" loos, jätad hüvasti ja lahkud mõttes mandrilt, kuigi füüsiliselt olime veel terve ööpäev läänes.

 

 

 

 

 

Euroopa poiss jääb igavesti igatsema seda vaba Ameerika kauboitüdrukut, umbes täpselt sellist nagu kehastab Lana Del Rey "Ride's". Ei saa kuidagi vastu sellele maagilisele vabadusele, mis seal ringisõites tekib. Komplitseeritud Euroopa tüdruk ilmselt mõtleb liiga palju.

Teine tunne, mis mind seal mäe otsas otsatu linnavaate juures tabas, oli nagu oleksin sattunud Suure Kanjoni äärde, miski mida meeled lihtsalt ei haara lõpuni. Ainult imelise loodusliku kanjoni asemel laiub müstiline inimtekkeline organism. "Kunagi veel pole pilk saanud nõnda kaugele kanduda, isegi meri ei jäta sellist muljet, kuna pole geomeetriliselt osadeks jagatud", arvab Baudrillard.

Los Angelest võib aga võtta ka kui väikest kunstilist liialdust, milleks annab inspiratsiooni näiteks Gavin Heffernani fototöö.  Ja isegi kui seda vaadates võib tunduda, et tegemist on mingite väljamõeldud visuaalsete efektidega, siis õhtul Hollywoodi mäe otsast linnamaastikul tagasi hotelli kulgedes võis veenduda, et päriselt ongi nii. Sellises fiktsioonis on võimalik päriselt olla.

Õhtu möödus hotellis peamiselt kohvrite vigurpakkimisega, sest kolme nädalaga oli kogu stuff lootusetult segamini ning kohvritele oli satelliitideks tekkinud uute suveniirsete esemetega täidetud väiksemaid sugulasi. Tasub vast ette märkimist, et Norwegian ei tekitanudki probleemi kolmest lisakilost, mida me kodus eelnevalt kola kohvrite vahel mitu korda ringi pakkides suutsime vältida ja nüüd tagasisõites ilma kaaluta ära hoida ei osanud.

Mul oli küll Ameerikasse minnes teooria, et ah mida neist kolme nädala riietest sinna tassida, sealt saab ju kõike osta, pealegi odavamalt, aga reisi lõppskooriks jäi peale suveniiripoodide ainult üks marketikülastus.

Ärasõidupäevale jäid paar lihtsamat teemat.

Alustuseks tegime hommikusöögijärgse virgutusjalutuse väljudes oma ilmatu suurest hotellist sellest küljest, mis piirnes Pershing Square'ga. LA vanim avalik park aastast 1866, mis viimati 1990ndatel modernsete võtetega ümberdisainiti, aga kokkuvõttes on osutunud ikka pigem heaks paigaks kodututele ning neid kohtas seal ohtralt tollelgi hommikul.

 

 

 

 

Hollywood Bulevardil Walk of Fame.
Mis tekitas peamiselt küsimuse, miks ma siin olen. Mille järgi võiks küll arvata, justkui tegemist oleks siiski päris keerulise kohaga. Betoonivalatud kuulsuste jala- ja käejäljed Graumani hiina kino ees ja kõnniteel lõputu virn viisnurki meelelahutusmaailmas toimetanud ja toimetamas nimedega ning veel suurem hulk ärilise iseloomuga asutusi igasugust temaatilist kräppi pakkumas.

 

 

Getty keskus.
Säravvalge kunstimuuseumi kompleks, mille ehitamiseks olevat kulunud 13 aasta jooksul miljard dollarit. Keskuse rajanud naftatööstur J. Paul Getty soov oli jätta oma kogud tasuta nautimiseks ning nii tuligi loovutada vaid parkimiseks 10 dollarit. Maa-alusest parklast sai mäe otsa hoonete vahele valge mehitamata elektrirongiga, mis pidi tekitama vertikaalse liftis liikumise asemel horisontaalselt üles veeredes mulje argimuredest kõrgemale tõusmisest. Kompleksi hoonete vahel kunstiliselt kujundatud keskaias voolas oja, mis pidavat tekitama eri toonides veevooluheli. Osa purskkaevudest oli põua tõttu küll kinni keeratud.

 

 

Kiiskava päikse käes kiiskavvalgete hoonete vahel tekkis mulje nagu oleksin sattunud mõnda ulmefilmi ja jäi ainult oodata, millal saabub rahulike ja kuumast ilmast uimaselt ringi jalutavate inimeste vahele mõni kosmosemonster, kes neid ükshaaval nahka pistma asub. Mingi äraspidine idüll.

 

 

 

 

 

 

Kui Minor White'i mustvalged meisterfotod suutsid veel kuidagi kaasaelama panna, siis mida hoone ja saal edasi, seda raskemaks muutus end meeleliigutada ning kui me lõpetuseks 18. sajandi Euroopa mööblini jõudsime, tahtsin karjudes välja joosta. Tegin seda siiksi vaikselt ja kiirkõnnil. Täiesti kohutav. Sürrealism kümnendas astmes. Mõju oli saavutatud.

Lahkusime valge isesõitva trammiga, hõljudes LA kohal, maa-alusesse garaaži, kust pääseb kiirteele. Kiirteele, mis viis kodule ligemale. Lennujaama, mis pidi olema pääsetee. Pääsetee põua, maavärinate ja mudavoolude käest oma lihtsate loodusnähtustega Eestisse. Pääsetee sirgjoonelisest Ameerikast komplitseeritud Euroopasse. Euroopa, mis tundus sel hetkel Ukraina sündmuste tõttu selle mandri kõrval, kus me oma viimaseid tunde veetsime, ülemõistuse keeruline.

Suubusime konveierisse, kus autot vastuvõttev plika vist ei uskunud ikkagi seda lisandud miilide hulka, mida spidomeeter näitas (5328) ja ta pani kirja mingi ümmarguse 400. Herzi Shuttle'i bussijuht, kes kõigilt pealeronijatelt ülevoolavalt uuris, mis liiniga lahkume, et oskaks meid õiges terminalis välja aidata, jättis mällu pildi soojast ja sõbralikust ameerikalikust mustast teenindajast. Lennujaama turvakontrollis riietusid kõik automaatselt ennast lahti ja jalanõudest vabaks, et ma peaaegu oleksin omal ka pluusi lahti nööpinud ja seljast võtnud, kui poleks teise nööbi juures pidama saanud.

Vaatasin ooteruumis päikseloojangut LAs. Lennukeid aina laskus ja tõusis. Õhtul kell üheksa siras juba kuu kui ennast istekohtadele prantsatasime. Pimedusse, 12 kilomeetrit allapoole jäid järjest Las Vegas, Rocky Mountains, Salt Lake City, Lõuna-Dakoota, Gröönimaa, kuni mingil imelisel kellaajal, täiesti segases osas ööpäevast olime uue kuupäevaga Stockholmis. Kolme tunni pärast uues päikseloojangus kodus.

Gröönimaa

 

Ma ei olnud veel maandunud. Ma maandusin terve kuu, mille jooksul siia tükikesi kribisin ja digihetki üles riputasin.

 Ainult epiloog ja kasutatud kirjandus ongi veel jäänud.

6. august, maandumine

Varahommikul lennujaamas pagasit ära andes selgus, et olin telefoni koju lauale laadima jätnud. Neetud.

Aega jätkus nii palju, et veel ühele taksojuhile sai teha väljaõppe, kuidas liigelda suvistel üleskaevatud ja suunda muutnud Kadrioru tänavatel.

Teadagi vanasõna, mis öeldakse, kui enne reisile minekut koju tagasi pöörduma pead.
Eks siis näis, millises untsu minekus see realiseerub.

Alustuseks maandusime Rootsi kuningriigis, kus jäi terve päevavalguse jagu tunde sisustada, enne kui lõputusse õhtusse siseneda. Istusin ühes kohvikus ja avastasin, et kodanikud libisevad koridoris sujuvalt kivihunniku taha. Nojah, kus sa kaljuse pinnaga maal ikka asjal käid.

Väljalend lükkus edasi kolm tundi, kuna lennuk ei olevat Oaklandist õigel ajal tulema saanud, mis andis täiendavad lisatunnid võimaluse jälgida skandinaavialikke inimtüüpe ja nende maale külla saabunud teisi isendeid.

Ühel hetkel oli aga Boeing 787 täis kiilutud tüdinud ilmega tegelasi, et lisada nende ööpäeva üheksa lisatundi läbi kitsukese lennuistmel 11-tunnise kügelemise, kus sa õieti ei maga, ei suuda lugemiseks keskenduda, ei viitsi tellida kolme dollari eest kõrvaklappe, et eesistme sees olevaid filme vahtida, ei suuda teha mitte midagi. Lihtsalt püüad leida oma kerele parimat olemise viisi, teeseldes ükskõikset reisijat nagu selline piinlemine oleks su elus igapäevane tegevus. Vahel keerad silmad kõõrdi ja püüad nägu mööda lennukiakent venitades piiluda alla 12 km kaugusele maale, kus Gröönimaa liustikuväljad muutuvad Kanada saarte pudruks ja need omakorda mustjaks eristamatuks Ameerika sisemaaks.


Los Angelese hilisõhtusse sattudes, mis soojusest just ei hõõgunud, tekkis tunne, et öö ei saabu vist enam kunagi. Kõik oli muutunud irratsionaalseks. Läbi iseenda suduse olemise olin maagilisel viisil jõudnud sudusesse inglite linna. Lennukid näivad endiselt ebaloomulikud liiklusvahendid.

Jean Baudrillard kirjeldab "Ameerikas" seda nii: "Miski pole võrreldav üle öise Los Angelese lendamisega. Määratu, silmapiirini ulatuv helendav geomeetriline valge hõõgus, mis sähvatab pilvepraost. Ainult Hieronymus Boschi põrgu tekitab samasuguse mulje hõõguvast tulest. /---/ See siin aga kondenseerib öös kogu inimestevaheliste suhete võrgustiku tulevikulise geomeetria, nõnda särav oma abstraktsioonis, hiilgav oma ulatuses, sideerilise ja lummava lõpmatuse reproduktsioonis."

Enne põrgulikku geomeetriasse astumist, oli meil vaja lõpuni viia üks võike missioon, mis tekkis mu tuttava kaudu, kes palus meil LAsse kohale transada ühe saadetise. Ehh, ei. Tühipaljas spetsiifilised jalavarjud koos koduküpsetatud leivaga. Nujaa, meie tolad täitsime immigratsiooni või whatever paberil yes lahtris linnukese, et meil on kaasas food'i. Sellega suunati piirikontrolli järel meie kotid läbi misiganes masina ja hakati esitama küsimusi, mis liiki food meil kaasas on, no seletasime, et leib ja kommid, mis jalavarjude vahelt paistsid ning tudengieine pähklid. Nendega oli ok, aga aina teravamaks muutusid küsimused, ega meil ei ole meat'i. Me teatasime järjekindlalt, et ei ole. Koti lahti pakkimisel selgus, et meil siiski on. Nimelt oli kommide vahele omakorda põdravorsti latid peidetud.

Täbar. Esiteks, olime me üritanud illegaalselt suitsuvorsti maale sisse smuugeldada - seda nimelt ei tohi ja teiseks ametivõimudele ka täiega luisanud. No ja kolmandaks jäävad kodumaa hõnguga vorstid kätte toimetama - need viskas moorlane lihtsalt minema. Neljandaks selgus, et vorstid oli jalavarjudesse pannud adressaadi ema ja ka mu tuttav ei teadnud sellest midagi. Viiendaks ähvardati meid 200 dollarise rahatrahviga, aga kui kuuldi, et meil on sularaha omajagu üle trahvisumma kaasas, siis piirduti rämeda noomitusega ja lasti meid seekord riiki sisse. Missugune kinolik komejant.

Eks ütleb Baudrillardki: "Ameerika linn näib samuti filmi elava tulemina. Seega ei tuleks mitte linnast ekraani ette minna, vaid ekraani eest linna, et seda saladust mõista. Seal ei võta kino üll erandlikku vormi, vaid rüütab tänava, kogu linna müütilise atmosfääri, just seal on ta tõeliselt kaasahaarav." Et ennast unustada või avastada absurdlikest situatsioonidest.

Järgmine filmilik stseen leiab aset ühel miljonist autoparklast Los Angeleses. Kolm tundi hilinenult ei ole Herzi autorendil anda meile enam toda marki, mis sai ekstra ette tellitud. Täiuslikuma ameerikaliku fiktsiooni saavutamiseks Ford Mustang. Rohkem iseenda kui oma kliendiga, keda etendasime meie, läbisaav moorlane kadus mitmeid korda pobisedes taha ruumi, et lõpuks tulla lagedale teatega, et ei ole. Mis mõttes ei ole Ameerikas seda autot, mida me tahame. Naiivsed eurooplased. No mida siis on. Mõningase puhisemise ja tagaukse kulutamisega selgus, et on Chevrolet Camaro. No sarnane, aga koledam. Kolistasime kodinatega masina juurde ja kui kohvrid olid seitse korda eri järjekorras ja eri pidi pakiruumi topitud, siis põlvega peale pressides õnnestus pagasiluuk kuidagi kinni pressida.

Ma saatsin selle jama kukele ja ütlesin Jaanile, ei selle masinaga me küll liikvele ei lähe, me ei hakka iga jumala õhtu ometi seda pakkide tseremooniat läbi viima. Mingu hankigu masin, kuhu asjad normaalselt sisse mahuvad. Tirisime oma tavaari pagasist välja, Jaan kadus Office'isse täiesti ebaameerikaliku teenindajaga uut sessiooni puhisemisest ja tagaukse väntamisest sooritama. Mina toetasin Camaro kõrval pakivirnale. Üle pea maandusid järjepanu lennukid. Teate küll seda turbomootorite müra ja kerget tuulehoogu kui lennukid madalalt üle lendavad. Ah et pole päris tavaline.

Mida sürri. Hotellis ootavad vennad Urbid, nemad olidki saadetise adressaadiks, oma jalavarje, Jaan jaurab mingis putkas mingi neegriga ja mina tõmban iga ülelendava lennukiga oma kübarat aina sügavamale pähe. Los Angeles. August. Ameerika.

Jaani jauramine lõppes e-klassi mersuga, mis Ameerika maal oli eriti jabur ja harvaesinev sõiduvahend, aga teenis meid saksaliku visaduse ja hoolsusega.

Pärast GPSi lubatud kolmeminutise tee läbimist LA kiirteedele peale ja maha tuuritamisega, jõudsimegi 4 korda pikema ajaga südaöistelt tühjadel tänavatel 12 minutiga kohale, tehes ühe süngema pusaga tutvust selle eri osadel, oma esimesse peatuspaika. Urbidega jutuajamine maandas kogu veidrustest tekkinud pinge, kahjatsesime minema visatud vorstide pärast ja seletasime maast ja ilmast nagu oleks elu aeg üksteist tundunud. Juhul kui peaksime kontinendil suurema pasa sisse sattuma, oli meil nüüd taskus Ameerika maal resideerivate eesti keelt kõnelevate isikute telefoni numbrid. Igaks juhuks.

Aru saamata, kas on öö, päev või on olemas ka veel mingi kolmas ööpäeva komponent, veetsin mingis olekus esimese öö maal, kuhu ma olin tulnud otsima mida. Võib olla "... sideerilist, kasutut, absoluutset vabadust väljendavate freewayde Ameerikat; mitte kunagi sotsiaalset ja kultuurilist Ameerikat; kiiruse, motellide ja mineraalsete pindade Ameerikat, mitte kunagi kommete ja mentaliteetide sügavat Ameerikat. /---/ ... tulevast ja olnud sotsiaalset katastroofi selles geoloogias, selles sügavuse ümberpööramises, millest annavad tunnistust kõik need kriibitud pinnad, soolast ja kivist reljeefid, kanjonid, kuhu saabub fossiilne jõgi, erosiooni ja geoloogia aegluse igivana kuristik, kuni megapoliste vertikaalsuseni välja." Nagu Baudrillard. Need kriibitud ja uuristatud pinnad virvendasid häguselt mu poolunestes unenägudes.

8639 Lincoln Boulevard, Los Angeles, CA 90045, Custom Hotel LAX, a Joie de Vivre Boutique Hotel


Toomas pajats meile loo, kuidas nad kord Ameerika maal ringi rännates olid peale võtnud ühe kohaliku hääletaja. Jutt olla läinud reisimisele üleüldse ja hääletaja hakanud kiitlema, kuidas tema olla ka kõvasti reisinud. Ükskord oli isegi Pariisi sõidu loteriiga võitnud. Sõitnud kohale, läinud esimesse McDonaldisse ja kukkunud minestusest perseli, õlu maksnud tervelt 5 eurot. Vihastanud nii, et sõitis kohe koju tagasi.