11.08, Grand Canyon - Page

Varajasel hommikutunnil olime oma putkas püsti ja kiirustasime Grand Canyon Lodge'i parima hommikusöögi vaate saamiseks. Sel päiksetõusu teisel tunnil ei olnud sellega siiski suurt probleemi.

hommikusöögi vaade

Kui juba midagi tellida, siis tuleb arvestada hiidkuhilatega. Bufee eelis on seal maal see, et siis sa ei pea nii suuri hunnikuid endale ette tõstma.

Võib olla hõredamast õhust, võib olla päevahaku tunnist, võib olla vaadetest oimetutena liikus Lodge'is uimaseid inimesi, kes peamiselt lihtsalt nautisid.

Päiksetõus muutis kanjoni geoloogilised kihid hoopis teist tooni kui nad olid olnud eelmise päeva loojangul. Öö oli kaotanud suitsuvine, mis kanjoni kaugused looritab. See tekkivat metsapõlengutest, kõrbe- ja tööstustolmust, mis kanjoni kohale hõljub ja tumedate viirgude taustal hästi näha on.

 

 

Colorado jõgi on ikkagi olnud hämmastav kui 6 miljoni aastaga sellise kuristiku on omale suutnud voolamiseks voolida. Kõrgvee ajal, mil jõgi oma peamise töö teeb, läbivat Bright Angeli veeseisu vaatluspunkt 2 miljonit tonni muda ööpäevas. Päeva keskmine hulk on 550 tuhat tonni. Kirevad triibud on aga nagu geoloogiline raamat, mida erinevad ajastud on kirjutanud ja mida ülevalt alla loetakse umbes nii - moenkopi kihistu - kaibabi lubjakivi - toruipi kihistu, kokonino liivakivi - hermiti kilt - supai kihistu - reduolli lubjakivi - templ-bati lubjakivi - muavi lubjakivi - brait eindželi kilt - tepiitsi liivakivi - uedži seeria - višnu kilt. Loe kuidas tahad. *

Nende kihistute lähemaks lugemiseks aga tuleks võtta rohkem aega kui meie oma plaanile saime. Vähemalt kaks ööpäeva on väga karm soovitus pargivalurite poolt. Kui tahta ühelt kaldalt teisele matkata, siis kuluks lausa 4 päeva edasi-tagasi ära. Eks vastaskaldal kuluks ringivahtimiseks ka natuke. Küll on võimalus teha ka siiski ühtepidi ots ja sättida oma tagasikulgemise graafik mingi põhja- ja lõunakalda vahet kulgeva Shuttle järgi, kuigi nendest ma päris täpselt sotti ei saanud. Arvestada tuleb ligi 4 tunnise sõiduotsaga. Siis on veel versioon muuladega matkata - läheb ilmselt kiiremini kui ennast ise 1500m alla ja üles vedida.

 

Võtsime Lodge'i juurest jalge alla 3-miilise Transept Traili, mis viis meid põhjakalda peamise matkatee North Kaibab Traili algusesse, mis laskudes 2515 meetrilt 730 meetri peale jõuab 14 miiliga Colorado jõeni. Sealt saab lõunakaldale üles mööda Bright Angel Traili. Ööbida saab oru põhjas ja Kaibabi rajal umbes poolel maal Cottonwoodi Campgroundis. Midagi sarnast on lõunakalda rajal Indian Garden Campgroundis. Ehk korralik matk kokku panna, on täiesti võimalik, uurides eelnevalt täpsemalt välja kämpingutes olevad ööbimisvõimalused, kohad on seal piiratud.

Mööda Kaibabi rada liikusime küll allapoole ligi 500 meetrit, kuid Supai Tunneli juures ei olnud Colorado jõest veel haisugi. Tund alla ja kaks üles tagasi oli liikumine kõigest ühes kanjoni külgharus õige pisut allapoole ja tekitas aimduse kui võimas on õigupoolest on Suur Kanjon ja kui mõttetu köömes sa ise selle kõrval ikkagi oled.

See, et Suur Kanjon on suur, sellest annavad aimu igasugused numbrid. See, et Suur Kanjon on aga lausa Grand ja mitte lihtsalt Big, tuleneb ilmselt tema kunstipärasest vaadeldavusest.

 

 

 

 

 

Matkasime Lodge'i tagasi, pistsime kinni sooja pitsa ja klaasi jääkülma Coca-Colat ning siirdusime maalilisele 25-miilisele Cape Royal Drive'ile, mis põhjakalda erinevaid punkte laseb uute nurkadel alt vaadata. Sellelt teel on võimalus näha ka oru põhjas looklevat Coloradot. Kui mõned veidi lärmakad hiinlased välja arvata, siis pakkusid rajaäärsed vaatepunktid ja neis olevad pisikesed matkateejupid ajaäärde jõudmise olekupunkte.

 

 

 

 

 

 



Sel hetkel oleks tahtnud jätta oma silmad sellele oravale, kes end kivi najal kanjoni vaadet meie kõrvale vaatama sättis.

 

Grand Canyoni servast minema liikudes sattusime taas männimetsa ja nende vahel olevatele rohumaadele, kus piisonid end praktiliselt maantee serva seekord sättinud olid ning seal kulgedes võis enda kehamebraanides mingil kujul mäletada maapinna suursugusust, mis selja taha jäi. See kuidas niitudega vahelduv varjuline männi- ja pöögimets äkitselt järsuks vertikaalseks kõrbeks lõikub, on lihtsalt liiga kummaline.

Kulgesime mööda Arizona kõrbelisi platoosid oma järgmise ööbimispaiga suunas - nimelt Page'i, mis asub Coloradost ülespaisutud tehisjärve Powelli ääres, üpris sarnane kui Meadi järv allpool voolu Las Vegase juures. Järv paisutati 1963. aastal ja loob keset kõrbe üpris omapärase loodus- ja tehismaastiku miksi. Looduskaitsjate pool aga diskuteerib endiselt selle üle, et järv tuleks tühjaks lasta, mida aga ei saavat teha, kuna paisu abil saadakse piirkonnale nii vajalikku elektrit, mida mulle näib on peamiselt vaja järve äärde tekkinud puhkeala sadadel motellidel ja muudel rekreatsiooniasutustel.

 

 

Ületasime Colorado jõe läbi Marble Canyoni ja Page'ini olid jäänud viimased 25 miili, kui tee millele pöörama pidime, oli lihtsalt läbi kaevatud ja kinni ja mis kinni. Page'i poole näitas viit, aga mööda seda teed näitasid arvutused 170 miili, kaardil olid küll märgitud mõned lõikamist võimaldavad pinnakatteta teed, kuid ümberringi ringi kihutavaid äiksepilvi vaadates, ei olnud kõrbes meie rendimersuga ringi kündmine kõnealune variant. Teistpidi 55 miili tuldud teed tagasi ja veel täiendavad 120 miili veidi jämedamat teed mööda, oli teine variant. No ja kolmas variant oleks olnud kogu see Page oma Powelli järvega kus seda ja teist saata ja minna edasi homse sihtkoha suunas. Teel ei olnud aga ühtki suuremat asulat, kus tõenäosus öömaja leida. Ning nagu järgmine päev näitas, siis sellel lõigul tõesti midagi sellist polnudki. Kui siis koos teiste indiaanlastega mõne kõrbepõõsa tuti taga pikutada, mis oleks ju ka kindlasti uudseid meeleseisundeid pakkunud. Seniks kuni skalp veel küljes. Tegemist oli navahode reservaadi territooriumiga, kus me seal üksildaselt edasi-tagasi kimasime võidu ühe üksikust hundist mootorratturi ja paari rekkaga. No olgu, mõni masin võib-olla tuli 150 miili jooksul veel vastu,

 

 

 

Täiendavad kaks ja pool sõidutundi nagu naksti käes. Pimedas liikumisel pole muud häda kui igasugu elukaid - kitsi, oravaid, linde ja keda veel kipub teele ette jooksma ja sõitma peab silmad lahti. Väga suurelt lahti. Page'i jõudsime ööpimeduses, kuid motelli peremees alles askeldas ringi. Tundub, et Ameerikas on vähe teised reeglid kui näiteks sotsiaalses Rootsis, kus õhtul peale kaheksat on kõik hotellitöötajad ammu koju puhkama ära läinud.

 

 

Nali oli ka veel selles, et tegelikult oleks võinud Suure Kanjoni juurest tulles ka kohe valida selle tee, mida lõpuks sõitsime, aga siis oleks jäänud nägemata Marbel Canyoni maagiline ilu ja võlu äiksepilvede vahele loojuvas päikeses, suures hüljatuses, mõnede üksikute indiaanimajakestega, ja tõsi isegi ühe bensiinijaamaga, mille me igaks juhuks ära kasutasime - sellel hetkel enam ei teadnud, kuhu tee võib veel viia.

Selles nii tüüpilises kui tüüpilises kahekordses motellis, kuhu me lõpuks oma Suure Kanjoni tolmuga kered voodile (ikka kummalegi oma) visata saime, maitses uni siiski hästi. Suure kanjoni triibud keerlemas unenägudes.

75 South 7th Avenue, Page, AZ 86040, Americas Best Value Inn

* Martin Schwarzbach, "Kuulsaid loodusmäestisi". Selle 1979. aastal Tallinna "Valguse" kirjastuse poolt väljaantud teose koukis Jaan maal raamaturiiulite sügavustest, ilmse tõendina sellest, et Suurest kanjonist esitatud udused must-valged fotod ja autori kirjeldused on juba poisikesest peale sügava mulje jätnud. Noil aastal aga üldse nii mõelda, et toda imet võiks kunagi oma silmaga kaeda, ei olnud lihtsalt võimalik.

Vahel ma mõtlen ise, et vahel ei olegi kohale jõudes asi ise nii mõjus, kui see teadmine kohal olles, et elu ise on mänginud sulle võimaluse kohal olla, mis kohalolu nii ülevaks teeb.

 

10.08, Bryce Canyon - Grand Canyon

New Western Motelli hommikusöök külmunud praesaiast, keedumunast ja viilust melonist oli tõhusam kui üldse mittemidagi. Uni oli kadunud koos päiksetõusuga ning pooleteisttunnise masinsõidu järel olime Bryce Canyoni rahvuspargi väravas juba enne kui sissepääsu eest raha küsima hakati. Ja kui jõuad varem, siis ei küsitagi.

Mõnusa männimetsa, võib olla õige pisut meenutamas meie rannaluidete olustikku, olid järsku ära uuristanud miljoneid aastaid kestnud sügisesed vete jäätumised ja kevadised sulamised, tekitades hoodoo'de labürindi, mille kohta üks uusasunikust mormooni farmer Ebenezer Bryce olla öelnud: "Pagana hull koht, kus oma lehm ära kaotada."

Meie proovisime seal ära kaotada iseend, püüdes muu hulgas kohtuda Inglise kuninganna Victoria endaga. Ausalt, päris naljakas koht. Mets, mis ei kasva alt ülesse, vaid ülevalt alla. Kõige lustakam erosioon, kuhu oma reisil sattusime. Selleks ei olnud üldse vaja minna eraldi Inspiration Point'i, et fantaasia liikuma hakkaks.

Hoodoo'de mets oli nagu tardunud hatifnatid, kes justkui oodanuks märguannet, millal liikuma hakata.

 

 

 

Kõik matkad, mis seal ette võtta, tähendavad pigem negatiivset mägironimist - alla-üles ehk alati tuleb alt pärast ka üles jõuda. Kanjoni serv on 2500m kõrgusel, kohati üle 2700m merepinnast, seega hoiatatakse külastuskeskusest saadud lehes kõige muu hulgas (piksenoolega pihta saamine, langevad kivid, kuumus, veepuudus, metsloomad jne) ka hõredama õhu eest. Külastuskeskuse juures saab alati infot ilma ja muu aktuaalse kohta, näiteks tulekahju alad või nagu praegu veebi lehel hoiatuste all seisab: "Due to bear activity at Bryce Canyon's back-country, the following campsite has been closed until further notice: Sheep Creek " .

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  

 

 

Pärast mõningast lummuse käes piinlemist kanjoni serval kombineerisime omale jalutuskäigu Sunrise Pointist alla Queens Gardeni ja Navajo Loop'ist tagasi üles Sunset Pointi juurde, kokku umbes viie kilomeetrine ring. Päris raske oli sealsel, endiselt kõrbelaadsel maastikul, üle kolmekümnekraadises kuumuses ette kujutada jääd ja lund, mis talvel maha sajab ja kaljumoodustisi pidevas muutuses aitab hoida.

 

 

 

 

 

 

 

Hõre õhk ja nigel hommikueine andsid hea põhjuse varajaseks ja asjalikuks lõunaks Bryce Canyon Lodges, kus lisaks einestamise paigale ikka ka Gift Shop ja General Store, millest viimase ristisin Üldiseks Kaubamajaks kui Jaan seda Kindrali Poeks kutsuma hakkaks ja nii jäime enamusi marketeid kutsuma kuni reisi lõpuni. Mis tegi umbes sama välja kui iga tiibu õhus saputava varese kondoriks ja mööda maad silkavaid suuremaid linde kanadeks nimetasime.

Gift Shopi üks müüjatest hakkas uurima, kus me pärit oleme ja üllatuseks, teadis ta nii Tallinnat, meie saari, Lätit kui Helsingit. Selgus, et ta on ise norrakatest maalerändajate järeltulija ja unistab juba mõnda aega siia kanti tulemisest.

 

 

Kuigi hoodoo'de vahel saab teha ka mõnekümnemiiliseid jalgsimatku, jätkasime pärastlõunal ameeriklastele kohaselt vaadete nautimist kanjoni ülemisel serval autoga, tehes peatusi ViewPoint'ides ning ühes ka taas väikse miilise ringi. Seal, kõige kõrgemas (2778m) punktis lisasid vaadetele värvi eemal võitlevad äiksepilved. Hea ilmaga pidavat ligi 200 miili kaugusele näha olema, see on peaaegu ühest Eesti servast teise. Kujuteldamatud kaugused, mida see kontitent inimsilmale esitleda suudab.

Kolme sõidutunni kaugusele aga pidi jääma Grand Canyon ja ööseks oli meil kinni pandud puumajake Suure Kanjoni põhjakaldal. Kindla sooviga ära näha päikseloojang veelgi kujutlematus kohas, lahkusime imekaunist Bryce'st.

Reisi kokku pannes sobitasin tükk aega nii lõuna kui põhja kallast Suurest Kanjonist meie teele, küll korraga ja korda mööda. Suur on ikka suur. Suurest Kanjoni ühelt kaldalt teisele ei saa muidu, kui sellest näiteks läbi matkates, 22 miili või mööda maanteed, üle 200 miili.  

 

 

Põhja kallas on lahti ainult maist oktoobrini, lõuna kaldale pääseb ligi terve aasta. Põhjas avaneb kanjon praktiliselt alles selle nö äärele jõudes, miski ei reeda sellise augu olemasolu paksu männimetsa taga. Lõuna kaldal saab sõita mitmeid kümneid miile nö mööda serva. Põhja kallas on 400 meetrit kõrgem ja nii on vaade ka üle lõunakalda serva platoole sadu miile. Põhja kallas on Colorado jõest kaks korda kaugemal ja kanjon venib pikalt välja, andes väidetavalt parema ettekujutuse oma 15-kilomeetrisest laiusest. Lõunakallas on mitmeid kord rahvarohkem.

Kuid tänu Zioni ja Bryce'i teele lükkamisele jäi North Rim selgelt paremini jalgu.

Juba Grand Canyoni rahvuspargi piires olles, mälusid ühel aasal rohtu piisonid. Pärast pargi lehest lugesin, et nendega on üks paras jama. Piisonid on parki toodud, mitte ei elune seal looduslikult. Esimesed katsetused tehti juba pargi loomise algusaastail, kui Jesse "Buffalo" Jones need Yellowstonest tõi mõttega, et äkki on nii hõlpsam rasket talve üle elada. Too üritus aga feilis täiega. Aastal 2000 toodi piisonid uuesti Kaibabi platoole. Nüüdseks on 300 isendist saanud paras nuhtlus, sest 'extremely large grazing animals' mõjutavad kriitiliselt veeressursse, tallavad ära õrnema looduse ja mõjuvad muulegi pargi ressurssidele hävitavalt. No hämmastav, kas siis juba aastal 2000 ei olnud näha, et tegemist on ekstreemselt suurte elukatega. Inimesel olla neid metsikuid loomi mõistlik vaadata 23 meetri kauguselt. Muidu, kui ta peaks vihastama, siis ta lihtsalt lömastab su.

Highway 67 (highway'd on õigupoolest kõik maanteed, kahe või enama realist kiirteed meie mõistes kutsutakse freeway'ks või interstate'ks) lõppeb Kaibabi platool suurte mändide all, ümbritsetuna parklast ja väikestest puumajakestest, eemal suuremad majad, teiste hulgas ka Grand Canyon Lodge - uhke põhjakalda keskus. Kanjonit ennast ei ole ikka veel kusagil. Võib-olla ta puude vahel korra vilksatas, aga võib-olla ka mitte. Siis kui minna Lodge'st mööda Bright Angel Point suunas, tuleb maja tagant korraga välja midagi täiesti arusaamatut. Tegelikult näeks seda ka majast endast.

Nii väga kui kanjonit endale pole ka püüdnud ette kujutada piltide ja filmide järgi, on ikkagi su eest midagi, mida ei saa ette kujutada. Lihtsalt õgid vaatepilti, lased seda ajust läbi ja püüad ennast veenda - jah, see on olemas. See oli vist Thelma ja Louise's, kui nad lõpustseenis Grand Canyoni servale jõudsid ja üks neist tõdes "F*king Grand Canyon". See film on muidugi omaette nähtus ja ma ei ole kindel, kas olemuslikult on midagi Ameerikas vahepeal muutunud, kuid dramaatiline stseen ei ole tegelikult üles võetud Grand Canyonis, vaid ülevoolu Colorado jõest - Dead Horse Point State Park'is.   

 

 

Ei saa jälle mööda Baudrillardist, kes aitab võib olla pisut seletada seda, mis serva peal seistes sind valdab: "Ainuüksi mõte miljonitest ja sadadest miljonitest aastatest, mis on kulunud selle maapinna vaikseks laastamiseks, tekitab ebamugavust, kuna jäetud märgid kutsuvad esile aimuse kulumise- ja erosioonipaktist, mis on elementide vahel sõlmitud ja pitseriga varustatud ammu  enne inimese tekkimist. /---/ Täiesti arusaadav, et indiaanlastel oli vaja tugevat maagiat ja üsna jõhkrat religiooni, mis lepitaks geoloogilise tegelikkuse säärast abstraktset suurejoonelisust ja kõrbe astraalsust, et elada niisuguste dekoratsioonide mõõtu mööda."

Ma isegi ei püüa mõistatada, kuidas indiaanlased neil aladel elasid. Kuid kogu arusaamine maast oli pea peale keeratud küll. Sügavamates kohtades on servast oru põhja 1800 meetrit, olles ise umbes 2700 meetri kõrgusel. Kuskil 180 miili ulatuses mööda maapinda edasi lõõmas tulekahju, kuskil sähvisid välgud ja üpris meie ees piilus päike selle päeva viimseid piilumisi, et kanjonisse kukkuda. Võib-olla ainult tema, jaksab igal hommikul sealt uuesti tõusta.

 

 

Üle mõistuse keeruline oli end vaatepildist, mis pimeduse varjus siiski veel kanjoni aimatavaid piirjooni edastas, lahti rebida ja voodisse kobida, väiksesse mõnusasse putkasse. Ainuke ööbimispaik, mida booking.comist broneerida ei saanud. Seda tuli teha eraldi Lodge'i kodulehel ning nad saatsid meiliga piduliku kinnituse broneeringu olemasolust - kõike ikka vähemalt neli kuud enne kohale jõudmist.

Võib olla on hommik õhtust targem.

Grand Canyon National Park, Grand Canyon, Arizona, United States, Grand Canyon Lodge North Rim