Pisut asjakohast materjali uurides näis jõukohaseid matku võimalik sinna ette võtta ka meiesugustel uitajatel.
Laupäeva hommik tervitas siniselge taevaga ning meie majakese ukse taga oli isikliku pöördumisega voldik päeva hintide kohta. Näiteks ilmateade: "Temperatures between 13 and 23, especially between 32 and 37." oli ühest küljest nii lootusrikas kui teisalt täiesti lootusetu mägimatka korraldamiseks, aga kõrgemal võiks ju olla pigem jahedam. Teiseks soovitus külastada perega üht Dobbiaco juustu meiereid. Kolmandaks ette võtta üks keskmine 4-tunnine matk Prato Piazzale või hoopis külastamaks I maailmasõja muuseumit Monte Piano juures võimalusega tutvuda paigaga, kus 14 000 Itaalia ja Autria sõdurit langes, kohtuda tunnelite, varjendite jms militaarrajatistega. Matkale pakuti lahkesti kaasa pakitud einet, mida nad kiirelt korraldada suutvat. Ning viimaks tuletati meelde võimalus veeta õhtu veiniga lõkketule ääres ja loeti ette kogu õhtusöögi menüü.
Mhmmm. Keegi peab ju neid lehti, kus teksti sees meie nimi, ju mingi aeg öösel(?) ikkagi ette valmistama. Ning ilmselt ei ole mõtet igale külalisele pakkuda perereisi jogurtifarmi või mõõdukat nelja-tunnist mägimatka.
Olgu mainitud, et järgmisel hommikul oli ukse taga konksu otsas uus A4, uue ilmateate , pöördumisega Miss Metsa poole, kuidas valmistada tirooli Speckknödelit, kirjanduslikke viiteid magusale elule ja külastamisväärseid paiku meie koduteel sõltuvalt kuhu suunda me edasi siirdume.
Kui viibida selles putkastikus nädal, siis tuleb ju terve nädala jagu päevi selliseid lehti toota. A ju see on neil käpas.
Tre Cime di Laveredo juurde saab väga mitut moodi, kaks peamist viisi on, kas Fischleintali orust hotelli Dolomitenhof juurest u 1400m kõrguselt alates või meie asukohast kaugemal, sõites autoga välja Auronzo hütini, lausa 2320m kõrgusele, kus oled praktiliselt kohal. Huvitavam tundus see esimene variant, mis täpsemalt kirjeldati kui 20 minutit 1548m Talschlusshütte juurde ja sealt ühtlast tõusu Antonio Locatelli hüti juurde 2405m kõrgusele, mille kestuseks pakuti 2,5 tundi.
Mõtisklesime kaunite mägede taustal oma võimaluste üle ja tuletasime omale meelde, et puhkusereis ei pea lõppema päiksepõlenud Tiinaga, jala kaotanud Jaaniga ning hõredast õhust vaevatud Raideniga. Las jääb põhjus uuesti minna, et need kolm mäetippu ikkagi kunagi ära näha.
Kuumal päeval tuleks alustada hommikul vara, mil päike veel nii võimsalt ei kõrveta ja katta end riietega. Mägedes järgi proovimata last peaks alustuseks testima tiba tagasihoidlikema tõusudega kui 1000m ühe jutiga. Väljaväänatud jalaga on üleüldse jõle sant mööda lahtiseid kivisid turnida.
Kribisime ennast alla tagasi esimese hütini, kus lasime päiksevarju all hea maitsta jookidel ja einetel ning nautisime mäeõhku paksude saksa turistide kombel - milleks sinna üles üldse kooberdada, kui allpool on ka väga mõnus jorutada. Salvrätikut avades selgus, et eraldi kaardimaterjaliga poleks ennast üldse tasunud vaevata - olulise info saab einega peale kauba:
 |
| Isegi hobused viidi traktoriga minema |
Teisalt esitan aeg-ajalt endale ikka küsimuse, kus on see piir, kus inimesi ei ole liiga palju. Külade viisi ju külastajatest elataksegi, üle ilma. Mis on need normid, mis ütlevad, et võõraid on parasjagu. Millal sa inimesena oled osa loodusest ja millest alates loodusele võõras. Ja siis tuleb pildile raha kapitalistliku vabaduse näol ja enam ei saa üldse millestki aru. Kas lubada endale natukest ringi trampimist või istuda vagusi kodus kartulipõllu serval. Kes elab siis mõistlikumalt - ringi trampija või see kelle kartulipõllu servas trambitakse. Vahel mulle näib, et me istuksime veel koopas, kui poleks neid trampijaid. Või milleks see kõik, on seal üldse vahet.
Nojah, hõre õhk. Pole harjunud.
Post Alpina - Family Mountain Chalets, Helmweg 9, Fraz. Versciaco - Fraktion (Vierscach), San Candido, Itaalia
