Koolivaheaeg Pariisis 15.-19.03.2015

Kindlasti saab kevadist vaheaega veeta sajal ja ühel moel - näiteks hingata täiel rinnal kodust puhast õhku omamaise looduse rüpes matkates või peesitada mõnes soojas maailmanurgas, selge veega mere ääres. Parim võimalus oleks üldse segamatult koos sõpradega või üksi ekraanide taga tunde hävitada, kuid vahel tarivad vanamoelised vanemad oma jõmpsika Euroopa suurlinna, tutvuma kultuursete vaatamisväärsustega.

Et märgata veel mõnda puuduvat detaili.

Tõsi, nagu ütleb juba 1969 aastal Anthony Blondi üllitatud teos "The Paris Spy", mille Jaan kultuurihällis Ladina kvartali vanaraamatu poest ühe euroga soetas, siis "saada teada, et Alfred de Musset elas nii ja nii mitu aastat nii ja niisuguses majas või näha etruskite kadunud aardeid Louvre'is on väga tore, aga rõõmud, mida Pariis suudab pakkuda on sellisel kujul veidi piiratud." Anthony pidas silmas privaatsemaid rõõme ning nii sisaldab raamat muu hulgas ka viiteid tänavatele, kus võib leida 'bordellos'id, hasartmängu paiku, või rääkimata hulgast hõrkude roogadega brasseriidest.

Et silmata veel mõnda dekatentlikult siivutut reklaamplakatit.

Sõites Charles de Gaulle'i lennujaamast rongiga läbi eeslinnade Citè saare suunas, oli see justkui Graham Robbi "Pariislased", mis "jälgib linna laienemist ühelt Seine'i saarelt, mis oli koduks pariisi hõimudele, tänapäeva eeslinnadeni, mis ajavad suurema hirmu nahka kui noil aegadel, mil seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid". Aga vastupidises suunas.

Et tunda veel mõnda vana maailma hääbuvat lõhna.

Ristlesime mitmel päeval kolmekesi mööda linna, põigates kohustlikkesse piltpostkaardilikesse detailidesse. Jättes maha turistlikke jalajälgi. Tuulates ringi maailmas, mis nagu polekski õieti aastast 1969 palju kaugemale jõudnud. Või mis olekski viimase kolmekümne aasta jooksul Pariisis olemuslikult muutunud? Kas leidub midagi rohkemat mõnest detailist.

Pariisi finessidest tümadena, võis alati potsatada mõnda tänavakohvikusse ja selle asemel, et ise mööda bulvareid ringi tormata, lasta Pariisil silme ees end lahti rullida. Või pugeda Pariisi pahemale poole - urgude ja käikude süsteemi, milles aitas õigesse paika loksuda värviliste joonte ja mummude süsteem. Millegipärast just metroos sõites, jäin tahtmatult takseerima üksipulgi teisi reisijaid, püüdes hinnata iga tõmmuma tüübi iseplahvatusvõimekust.

Võib olla see ongi üks peamine muutus. Selleks, et muutuks Pariis, peavad muutuma seal elavad inimesed. Mõni pahempidi keeratud arhitektuuriga Pompidou või kesklinnast eemale jääv pilvelõhkujate ärirajoon Defence ei muuda pariislasi.

Igasse suuremasse poodi, rääkimata muuseumidesse sisenemisel tuli ette näidata oma koti sisu, karmimal juhul läbida lennuki väravad. Ääretult raske oli selles meelelises kesklinnas end kujutada stseeni, kus mõni baretiga tüüp võiks oma boheemlikust portfellist automaadi võtta ja kohvikus istujad lihtsalt maha nottida. Nii oli turvalisem mõelda ennast sinna 1969 aastasse, mil oli äsja läbi elatud küll üliõpilaste rahutused, kuid seda siiski üpris intellektuaalsel moel.

Ja lõpuks, võib-olla on see üldse vale linn mõtlemiseks, las jääda meiesugustele idaturistidele pigem tundmiseks.

Ometi eristab kohalikku turistist just see tunnete puudus. Pariislaste sekka sulamiseks näib parim viis olla võimalikult märkamatu, mustas rõivais, üpris morn ja ükskõikse moega, peaaegu et joostes liikudes. Tundlevad, heledas rõivas, aeglasel sammul kulgevad tüübid, on mujalt.

Vajadusel tuleb pariislane oma karbist välja, näiteks astudes järjekorras sulle lihtsalt ette, sädistades käsi laiutades intensiivselt midagi grupist ja kes teab millest ning enne kui sa reageerida jõuad, on ta oma pileti kätte saanud. Aga üldiselt ei ole põhjust turisti pärast eriti pingutada, nad tulevad ju niikuinii. Kes siis ei tule Pariisi.

Meie tänava tasapinnale väljapääsuga tuba, mis paistis väljast nagu seal oleks viimati mõni pood asunud, asus Rue de Bernardines ja Boulevard St-Germaini nurgal, mis andis hea lähtepunkti võimalikeks sööstudeks Pariisi erinevate vaatamisväärsuste poole ning õhtuseks tuiamiseks Ladina kvartali tänavatel, mille melu täiendasid Sorbonne'i üliõpilased.

Esimene öö läks küll kohanemiseks kirikukellade, tänavakoristusmasinate, rollerite ja kiirabi sireenide põhjustatud helide vooga. Kuid juba järgmiseks uinakuks oli Pariis hägustanud mõttetuste kuulmise niivõrd, et und ei seganud isegi akna taga ruttavate prantslannade kontsaklõbin.

Nende mõne päeva sees said meie meeled tunda näiteks d'Orsey muuseumisse riputatud impressionistide pintslitõmbeid. Ikka ja jälle leian mõne uue imetlusobjekti, millesse kiinduda, näiteks Georges Lemmen'i Plage à Heist.

Kujutasime ette, kuidas oleks soojemal ajal pidada piknikku Tuileries' aias.

Ajasime segadusse Tertre platsi kunstnikke, kelledelt Raiden tahtis kindlasti hindamatu väärtusega Eiffeli torniga maali hankida ja ei suutnud kuidagi otsustada millist šedöövrit valida. Imestasime, et Sacré-Cœur'i kirikut varjab endiselt mingi plank, mille taga mürravad suruõhuhaamrid nagu 8 aastat tagasi. Klobistasime alla Montmartre'i mäest ning arutlesime, miks Boulevard de Clichy tänava piirkonnas Moulin Rouge'st vasakul ja paremal, on küll nii palju 14. veebruari tähistamiseks sobilikke asutusi. Neil on seal justkui iga päev valentinipäev ;)

Täitsime aega näitlike õppetundidega Olivier Giraud'i ühemehešoust, kuidas saada pariislaseks tunni ajaga, kus Raiden õppis ära naeratuse, millega metroos sundimatult edasi istudes naeratada vastu inimesele, kes näeb välja nii vana või nii rase või nii põdur, et su istekohta omale tahta.

Sööstsime rind kaetult, Bastille' väljakule, sest revolutsioon oli juba läbi, et hirmsa ooperimaja kolossi tagant avastada vanale raudteele, mis pandi seisma 1969, rajatud Promenade Plantée õitsvate kirsside, nartsisside, priimulate ja mitteõitsva bambusega ning tagasiteel püüda aru saada, kas raudtee alla rajatud viadukti kaarte sees olevad kunstipoed koondnime Vidauc des Arts all on veel elujõulised või pigem mitte.

Duelleerisime Vosgeeside väljakul vanade aadlike kohaselt, rapiirideta sõnalahingus, millisel moel liikuda edasi Pompidou keskuse poole, ja jäime viisi juurde kasutada aktiivselt jalgu läbi butiikidega ülekülvatud Marais' piirkonna siksakitades.

Dekodeerisime moodsa kunsti üteldatahtmisi Pompidou keskuse sees ning raskustega leppides selle vormidega Jeff Koonsi ülevaatenäituse raames esitatuga. Mõtisklesime, kas kaasaegsete mõttesähvatused võtsid ka meid nii läbi, et Pompidou platsile koos teistega pikali visata või elada kaasa püstijalu rahvalikumale esitlusele tõmmu neegri poolt, kus ta suure jutuga mingit segast mustkunsti toimetas.

Olime Eiffeli torni otsas päeva esimese viie külastaja seas ja saime omapäi nautida sudusse mattunud Pariisi enne kui vaateplatvormidel rahvaste sõpruse küünarnukitunne kohale jõudis. Hindasime linna kohal laiuva saastepilve järgi olukorra vaid pisut paremaks, kui 19. sajandi kivisöe ajastul. Igatahes on linnal plaan keelustada diiselkütusega masinad. Tollelgi päeval ei puhunud üle 300 meetri kõrguse raudkaelkirjaku otsas tuule raasugi.

Proovisime Palais Royal'i aias triibuliste postide kõrgusi ja nuuskisime ringi arkaadide all, kus viibinud kogu Pariisi koorekiht läbi sajandite.

Tolgendasime äraseletatud nägudega Musée d'Art Modern de la Ville de Paris's ja lasime end võluda  soojal päiksepaistelisel terrassil, kus lõunasöögi vaadet täiendas Eiffeli torn. Libistasime end motoriseeritud keskaegsetes käikudes Arc de Triomphe'i juurde ning keerutasime keerdtrepist üles võidukaare servale. Imetlesime ringliiklust ümber ühegi jooneta ringtee, kus eeskirjad nõuavad, et ringile sõitjail on eesõigus. Lahendasime rohkem ummikuid kui et kiikasime kaheteist tänavaga sektoriteks lõigatud linnavaadet.

Promeneerisime palavas päikeses piki Champs-Èlysées'd, otsisime kadunud kaardipoodi, mis paraadalleega ristuvast tänavast oli rännanud hoopis teise linna otsa Les Halles'i kanti.

Kolistasime Louvre'i lõpututes koridorides, kus Raiden ei saanud jätta tegemata selfit Mona Lisaga ning mina tiirutasin saali ühest servast teise ilma, et Mona silmad hetkekski lahti lasknud oleks. Põgenesime lummusliku silmitseja käest kuniks avastasime end Vana-Kreeka amforatele jäädvustatud stseenidest läbi murdmas ning Egiptuse kiilkirja lahti muukimas. Võtsime peale natuke rokokoo aegset salongisisustust ja Napoleon III aegseid pidusaale ning keerutasime lossi labürintidest keskse sissepääsu poole klaaspüramiidi alla, kus rahvarohkuse tõttu ei leidnudki esiotsa väljapääsu.

Oma sissepääsu ajalooliste aarete keskele lunastasime Lõviväravast, kus teadjad kolmapäeval ja reedel vaid kümnepealises inimsabas sisse pääsevad. Milline metsik paik, mis lämmatab su esimese kahe tunni jooksul kõigi oma vana aja asjadega.

Jätkasime Pariisi kõrgematele turritavatele hoonetele otsaronimisega - Notre Dame'i kimäärid vajasid silitamist. Kellatornist keerdtreppi pidi alla maapinnale keerutanud, vajas hing füüsilist kosutust St-Louisi saarelt pärit Berthilloni jäätise näol, mille limpsimisega rahuneda Seine'i kaldapealsetel bukinistide tavaari silmitsedes.

Hausmanni rajatud suured bulvarid, mis autoritaarse valitsuse toel halastamatult lammutasid keskaegset kaootilist Pariisi, on ideaalne tänavasõrestik tuhandetele butiikidele, suurtele kaubamajadele, moemekadele ja ostuparadiisidele, mis rullivad inimvooge lahti ostupaikade avamise ja sulgemise rütmis. Galeries Lafayette ja Le Printemps pakkumas tuntud brände ning piisas korraks vaid pikemalt mõnd eset silmitsema jääda kui kolm müüjat sulle ligi hüppasid.

Madeleine platsi äärde jääv Pinacothèque jättis võimaluse põigata Gustav Klimti saatuslike naiste kütkeisse. Tema juugendlikud kuldsed olevused, sümboleid täis mustritega, ei saanud jätta meeli raputamata. Saladuslikud. Õhulised. Kapriissed. Kütkestavad.
  
Õhtuti tiirutasime hotelli ümbruses, kus sõltuvalt kingataldade ümarusest ja päkkade surina suurusest tulenevalt tegime pikemaid tiire, tehes kõrvale pöördeid näiteks ümber Panthéoni, mis oli kokkuvarisemise hirmus kokku pakitud ja saab töökorda 2020ks või piirdusime enda lohistamisega hotelli kõrval asuvasse brasseriisse, mis pikema mökutamise korral oli meie kohale jõudes juba täitunud üliõpilase moega toidunautlejatega ja tuli end vedida ploki jagu edasi järgmisse kohvikusse.

Kildhaaval kogutud detailid, pakituna õhulistesse aroomidesse, kergetesse puudutustesse, kirevatesse helidesse, segunesid ja otsisid oma kohta varahommikuses rongis, mis viis Notre Dame'i juurest maa-alla pugenud vanamoelised turistid moodsa lennujaama poole. Ja ega nood ei saanuki vist päriselt aru, mis juhtunuks kui pariislased polekski korda saanud seda rongi, mis tõkestas raja poolel teel lennujaama kuskil Sevran Beaudottes. Veel mõned segased päevad rõõmude linnas?

Hiljuti käidud Yann Tierseni kontsert Rock Café's polnud üldse paha juhatamaks sisse jalutuskäikusid Pariisis.

Väänates natuke Stefan Zweigi - kättevõidetud vabaduse esimesteks päevadeks olime tõotanud kinkida endale Pariisi - õndsalt vibreerivat ja tiivustavat. Isegi 2015. aasta kevadel.

Epiloog

Olen meelsasti valmis reisima, aga mitte kergekäeliselt.

Olen seda tüüpi rändaja, kellele ei piisa lihtsalt vaatamisest ja sündmuste sisse sattumisest. Vajan aega võõraste paikade endast läbilaskmiseks, seoste tekitamiseks.

Vajan aega häälestumiseks, justkui kogemuskannude valmispanemiseks, et kohal olles lahtiseid anumad rikkaliku nestega täita ning koju jõudes kannudesse kogutut veel pikka aega manustada ja läbi seedida.

Seepärast meeldib mulle minekut aina enam ette planeerida. Käia enne keelt õppimas, või olgu, natuke nuuskimas – paljukest sa ikka mõne kuuga jõuad. Keerata ennast kirjanduse ja filmilainel sihtmärgi suunas, koukida uudisvoogu kohalikke meediakanaleid, uurida teiste reisikirjeldusi. See annab kohale jõudes justkui näilise edumaa, kus pea ei täitu koheselt kohalikest kiiksudest, vaid jääb veidi ruumi ka mõtiskluste tarvis, miks need kiiksud on.

Nii ei jää külastatud paik ainult linnukeseks külastatud paigast, vaid inimesed ja nende elulaad elab sus justkui edasi ja iga uus seonduv mulje või reis samasse paika laotub eelmise peale täiendavaks kihiks.   

Tõsi, alati nii ei jõua või ei tahagi ja selliste mõtestatumate reiside vahele satub ikka ka kähkukaid.

Ameerikaks valmistusin pikalt ja lasin üpris suurel kuhjal kirjanduslikel ettevõtmistel end lainele seada, rääkimata filmidest, mida hoopis teisel moel vaatasin, ikka sinna kaadri taha ka, kus rekvisiidid veel ühte teist lugu rääkisid.

Ameerikast, täpsemalt USAst sai minu jaoks paik, kuhu oleksin kindlasti valmis tagasi minema, aga mitte kohe homme. Laeng ei ole veel lahtunud ja uus reis tuleks sama põhjalikult läbi mõelda. Samas rahuldus sellest, et kolm nädalat päris iseenda käel enda jaoks päris mõjusalt ära täita õnnestus, on suur.

Üpris kindlasti ei osanud oodata, et sealsel loodusel ja maastikel võib nii palju pakkuda olla ning oma külastamisvõlu on ka ikoonilistel suurlinnadel – Las Vegas, San Fransisco,  Los Angeles, kugi neid igatsen tagasi palju vähem, kui pujuväljasid, kanjoneid, gigantseid puid, ookeanirannikut või muid maagilisi pinnavorme.

Täiesti omaette fluidumi suudab tekitada aga see lõpmatu ratastel olek. Olgu siis läbi inimtühjade kõrbete või megalinnakute. Seda ei ole Euroopas võimalik kogeda. Kui, siis Põhja-Skandinaavias on pisut sarnast tühjuses kulgemise melanhooliat.

Lõpuks on ju küsimus selles, mida otsima lähed. Vahel siiski ka selles, kellega lähed. Kas tuled tagasi vastuste või uute küsimustega, vahel polegi tähtis. Kui on, kellelt küsida ja kellega vastuseid jagada.

 *  *  *

Viimase aasta sees lugemislauale sattunud reisikirjavara Ameerikast:

1.      Siim Holvandus, ”Kõlupead Ameerikas”, 2012. Igati lõbus lugemine kahe ’vana kooli’ tüübi autoloksuga reisist New Yorkist San Fransiscosse.

2.      Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Tiit Pruuli, ”Rokenroll”, 2013. Kolme kirjandusliku kuju kirjanduslik reis autoga New Orleansist Chicagosse. Väga blues.

3.      John Stenbeck, “Travels with Charley in Searsc of America”, 1962. Steinbecki autokaubikuga reis koos oma puudli Charlyga 1960ndate alguses New Yorkist läbi põhja osariikide San Fransiscosse ja Los Angelesest läbi lõuna osariikide tagasi New Yorki. Irooniline ja humoorikas muretsemine ameeriklaste ja Ameerika pärast, lõpetades tõdemusega: “I do know this – the big and mysterious America is bigger than I thought. And more mysterious.”

4.      Jean Baudrillard, “Ameerika”, 1986, eesti keeles 2007. Prantsuse filoosfi vaimustuse ja terava kriitika mix Ameerikast. Huvitavad vaatenurgad sealsele elulaadile ja olustikule.

5.      Priit Pullerits, ”Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni”, 2008. Tihedalt vaatamisväärsuste kirjeldusi täis, raamat mitte niivõrd rännakust endast kui kohtadest. Mitmed mainitud paigad ja nende kirjeldused andsid ideid oma rännaku kokkupanemiseks. Palju praktilisi näpunäiteid, kuigi eks praktilisus on inimeseti veidi erinev, siiski abiks kirjavara.

6.      Edith Steinberg, ”Skungijõe jutud. Reisid Ameerikas”, 2012. Taas pigem kirjeldus kohtadest, kui kulgemisest, samas heas ladusas stiilis, lõbusate faktikestega, väga sügavalt tausta ei ava, kuid kirjeldab mõnusas võtmes piirkondade erinevusi.

7.      Olev Remsu, ”Toronto. New York. Los Angeles”, 2008. Veel üks reis läände, seekord bussiga. Teelejäävatest linnadest fakte ja kaasreisijatest värvikaid kirjeldusi.

8.      Ede Chank Tamkivi, “Minu California”, 2014. Petrone Prindi noorte ja ilusate stiilis elust Californias, peaasjalikult Silicon Valleys, sekka mõningaid käike ja kirjeldusi ümberkaudsetele aladele.

9.      Mark Obmasick, ”Poolel teel taevasse”, 2009, eesti keeles 2010. Colorado Kaljumäestikku jäävate 14 000 jala kõrguste mäetippude vallutamisest.

10.  Sirje Kiin, ”Kas Ameerika on olemas. Kirjad Madisonist 2005 – 2009”, 2011. Sirje kirjutab oma Ameerikast leitud armastusest ja suundub tagatipuks elama otse Lõuna-Dakotasse, andes hea võimaluse saada rogaini võistluspaiga maastikust mingisugustki ettekujutust, läbi eestlase silmade, aga ka muust Ameerika elust-olust ja kraadi jagu rohkem kui ainult igapäevastest olmetasandist.

11.  Sadam, ”Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood”, 2010. Väga ise tehtud moega raamat. Veel üks bussireis läände, seekord muusiku silme läbi.

Muidugi klassikalised reisiraamatud Lonely Planetilt ja Silmaringi Reisijuhilt ”USA” – naljakas on see kuidas need kaks on kohati päris erinevad, just detailides ja kohtades, kuhu kõrvale põigata. Emmalt- kummalt veel ”California”, ”Grand Canyon”, ”Arizona”, ”San Fransico” ja mida kõike veel.

Üks tõhusamaid eksemplare oli Lonely Planeti ”Discover USA’s Best National Parks”, mis aitas just konkreetses pargis matkaradu välja valida ja plaani panna – mitte liiga detailsed kirjeldused, aga olemuslikult piisava ülevaatlikusega. Tõsi, kaardimaterjal on seal nadi. Lihtsama tripi jaoks piisas kohalikust ajalehest, mille rahvspargi külastuskeskusest või väravast sai, ja seal olevast kaardipildist, asjalikuma matka jaoks oli rohkem kasu National Geographic’u Trails Illustrated kaartidest – need sisaldavad ametlike matkaradade ülevaate, koos detailsemate kirjeldusete, kõrgusjoonte ja pisidetailidega.

Ja eks Charles J. Shieldsi "Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu", 2011, eesti keeles 2014, sai samuti läbiloetud Ameerikale mõeldes.

Praegu loen Dee Brown, "Mata mu süda Wounded Knees",  1970, eesti keeles 1975. Julm. Järjepanu kirjeldused indiaanlaste maha nottimisest ja tervete hõimude hävitamisest 19. sajandi teises pooles. Kohati tekitab sama kriipiva ja jõuetu tunde kui lugeda ristisõdijate tegudest Eestimaa pinnal, ainult et ajavahe on umbes rohkem kui kuus sajandit. Raamatu leidsin suvel Viljandi Folgi ajal vanaraamatutega kauplejate letilt.

Kapiserval ootavad veel kaks Ameerikast toodud Ameerikaga seotud teost:
- Sean Wilsey, "More Curious", 2014. Selle sajandi absurdumid Uues Maailmas.
- Angie Debo, A History of the Indians of the United States, 1970. Peaks olema analüüsivam kui Dee Browni armutud kähmlusstseenid.
 

26.08 - 27.08, Los Angeles - kodu

Viimased päevad Ameerika mandril, Los Angelese linnas kulgesid eklektiliselt. Väike Mehhiko linnake vaevalt 5000 elanikuga, aastal 1848. Laiub nüüd 1200 ruutkilomeetril, kuhu paigutub 4 miljonit elanikku.

Võib-olla ääretult kaootiline mulje tekkis sellest, et vältimatu oli soovitud kohta liikumiseks kasutada autot. Meie peatuspaik võis ju asuda kesklinnas, aga päriselt pole seal kesklinna euroopalikus mõttes olemas. On mingid punktid, kuhu kogunetakse. Autoga. Täiesti metsik, väljavalitud sihtpunkti jõudmiseks juhatas GPS meid ikka ja jälle kiirteele, kus normaalsel juhul oli viis rada kummaski suunas, aga ebatavaline polnud ka kaheksa rada mõlemal pool. Ei tekkinud eriti momentigi, et jälgida mööduvat linna, rohkem aega tuli tegeleda õige kiirtee harule peale ja mahasaamisega. Päris omamoodi mäng. Aga eladagi kogu aeg sellises Transport Tycoon'is.

Ei saanudki kahe päeva jooksul aru, kus seal linnas on kohalikud inimesed. Noid turiste, keda kohtasime, tuleks käsitleda teises kategoorias. Võib-olla see järjekordne moorlane, kes meie masina ühes hoovis parkida võttis. Ikka nii, et autovõti talle pihku ja kaduge minema. Veidi kõhe-naljakas see ju oli. Hoovist väljudes püüdsime meelde jätta täpset väravavahet ilmetute ja iseloomutute majade vahel, kuhu masinale mõne tunni pärast järele minna. Mingi paberilipaka ju ikkagi saime.

Mõnes linnajaos tekkis küsimus, kuidas jõuavad linnakodanikud kõikidesse nendesse poodidesse, salongidesse ja asutistesse, kui nad tänavatel üldse ei käi.

Lõputult päikseline linn. Põud, mis jätkuvalt rüüstab armutult Californiat, ei paista seal lihtsalt välja. Sõites mööda ääretuid betoonteid, millele sekundeerivad ristkülikud tee ääres, ei tekigi muljet,et need võiks vett vajada. Teedel toimiv liikumine ei vaja vett. Liigub, järelikult on elus.

Peatudes paariks reaks aga mõnes paigas, mida me selle linna virr-varri sukelduses oskasime kohata.

Universal Studio Shopping Mall.

 Raiden oli nõudnud juba enne reisi suveniiri Hollywood'ist, olgu selleks või kuulsa sildi enda mõni täht. Ning terve reisi aja lõppes pea iga meie ühendus küsimusega, kas me Hollywoodist suveniiri oleme juba saanud. No me polnd Hollywoodigi saanud. Nii ei jäänudki reisi lõpus muud üle kui seada sammud mõnda suveniirirohkesse paika. Hollywoodis tegelikult palju peale suveniiride järgi polegi jäänud. Enamus filmistuudioid on Los Angelesest tänaseks mujale kolinud.

Universal Studiol on seal aga lõbustuspark, mis mitmeid sorti filmide teemalisi atraktsioone pakub ja kus pargi sissepääsu palistavad nännipoed. Hommikul kell üheksa, pargi avamise ajaks olime kohal. Nii vara hommikul olid lahti aga paraku vaid osa poodidest, nänni jahile suundutakse  ju pärast atraktsioonide külastamist pärastlõunal. Lahkusime nännilast pärast pikka pingutust leidmaks seda kõige hulliwuudilikumat suvenriiri duubliklapiga ning jätsime täiesti kentsaka mulje aina täituvas mitmekorruselises megaparklas kui juba kell kümme pargist pagesime.

Kuidagi kohane tundus selles linnas külastada mõnda automuuseumi, milleks sobis hästi The Petersen. Muidugi näidati seal ilusaid läikivaid autosid, kuid päris huvitav oli teada saada ka linna kiire autostumise kohta. Ühistransport lihtsalt ei jõudnud linna arengule järele. Linn tekkis koos autode masstootmise algusega ja eks nad nii koos kasvasid. Tänavate võrk oli sõitjatest umbes juba 1930ndatel, kuid ilmselgelt oli teedevõrgu loomiseks vähem takistusi kui Euroopa vanades, kitsaste ja juba sajandeid püsinud tänavavõrguga linnades. Los Angeleses alles kõik tekkis - tööstus, majad, tänavad. 20. sajandi alguses paisutas linna mitte ainult aina laienev filmitööstus, aga ka nafta- ja õlitööstus.

Petersenist vaid mõne ploki kaugusele jäi Maakonna Kunstimuuseum - LACMA. Tänaseks on mitmed jooksvad väljapanekud juba välja vahetatud, kuid augusti lõpus võis  silmitseda impressioniste Van Goghist Kandinskyni, Jaapani kimonode moodsaid mustreid, John Altooni või mitut muud sorti inspiratsiooni väljendusi.

 

 

 

Muuseum mõjus Los Angelese üldises keskkonnas ikkagi kuidagi kohatult. Jahe konditsioneeritud õhk vastukaaluks lämbesoojale välisõhule. Tumedad pinnad ja maha keeratud valgus vastukaaluks eredale päiksele tänavatel. Jalgsi liikuvad inimesed tänavatel tolmutavate neljarattaliste asemel. Esemed, mis lõhuvad üheülbastumist.  Mingi lisakiht, mida harutada.

 

 

Too teistmoodi keskkond ajas aga seal kulgejad kella viiest tänavatele. Jaan oli välja selgitanud, et Hollywoodi sildile on parim vaade Griffithi observatooriumi juurest, mille juurest saab omakorda lubada endale väikse mõnemiilise jalutuse Hollywoodi mäe otsa, mis ei ole küll see mägi, mille otsas on oluline silt, aga pakub vaateid nii linnale endale kui sildile.

Seal Hollywoodi mäe otsas unistades, dekoratsiooniks sudusse mattuv üüratu majade rägastik, tekkis järsku äratundmine, et reis on nüüd läbi. Umbes nii nagu kirjutab John Steinbeck "Travels with Charley in Search of America's", et mingil hetkel saab reis järsku lihtsalt läbi ja sa õieti nagu ei viibikski ise enam selles allesjäänud osas ja mäletad ainult ähmaseid kilde. Meelde jäävad ainult mingid seletamatud momendid. Nagu need Soome poisid Sunrise Avenue bändist oma "Hollywood Hills" loos, jätad hüvasti ja lahkud mõttes mandrilt, kuigi füüsiliselt olime veel terve ööpäev läänes.

 

 

 

 

 

Euroopa poiss jääb igavesti igatsema seda vaba Ameerika kauboitüdrukut, umbes täpselt sellist nagu kehastab Lana Del Rey "Ride's". Ei saa kuidagi vastu sellele maagilisele vabadusele, mis seal ringisõites tekib. Komplitseeritud Euroopa tüdruk ilmselt mõtleb liiga palju.

Teine tunne, mis mind seal mäe otsas otsatu linnavaate juures tabas, oli nagu oleksin sattunud Suure Kanjoni äärde, miski mida meeled lihtsalt ei haara lõpuni. Ainult imelise loodusliku kanjoni asemel laiub müstiline inimtekkeline organism. "Kunagi veel pole pilk saanud nõnda kaugele kanduda, isegi meri ei jäta sellist muljet, kuna pole geomeetriliselt osadeks jagatud", arvab Baudrillard.

Los Angelest võib aga võtta ka kui väikest kunstilist liialdust, milleks annab inspiratsiooni näiteks Gavin Heffernani fototöö.  Ja isegi kui seda vaadates võib tunduda, et tegemist on mingite väljamõeldud visuaalsete efektidega, siis õhtul Hollywoodi mäe otsast linnamaastikul tagasi hotelli kulgedes võis veenduda, et päriselt ongi nii. Sellises fiktsioonis on võimalik päriselt olla.

Õhtu möödus hotellis peamiselt kohvrite vigurpakkimisega, sest kolme nädalaga oli kogu stuff lootusetult segamini ning kohvritele oli satelliitideks tekkinud uute suveniirsete esemetega täidetud väiksemaid sugulasi. Tasub vast ette märkimist, et Norwegian ei tekitanudki probleemi kolmest lisakilost, mida me kodus eelnevalt kola kohvrite vahel mitu korda ringi pakkides suutsime vältida ja nüüd tagasisõites ilma kaaluta ära hoida ei osanud.

Mul oli küll Ameerikasse minnes teooria, et ah mida neist kolme nädala riietest sinna tassida, sealt saab ju kõike osta, pealegi odavamalt, aga reisi lõppskooriks jäi peale suveniiripoodide ainult üks marketikülastus.

Ärasõidupäevale jäid paar lihtsamat teemat.

Alustuseks tegime hommikusöögijärgse virgutusjalutuse väljudes oma ilmatu suurest hotellist sellest küljest, mis piirnes Pershing Square'ga. LA vanim avalik park aastast 1866, mis viimati 1990ndatel modernsete võtetega ümberdisainiti, aga kokkuvõttes on osutunud ikka pigem heaks paigaks kodututele ning neid kohtas seal ohtralt tollelgi hommikul.

 

 

 

 

Hollywood Bulevardil Walk of Fame.
Mis tekitas peamiselt küsimuse, miks ma siin olen. Mille järgi võiks küll arvata, justkui tegemist oleks siiski päris keerulise kohaga. Betoonivalatud kuulsuste jala- ja käejäljed Graumani hiina kino ees ja kõnniteel lõputu virn viisnurki meelelahutusmaailmas toimetanud ja toimetamas nimedega ning veel suurem hulk ärilise iseloomuga asutusi igasugust temaatilist kräppi pakkumas.

 

 

Getty keskus.
Säravvalge kunstimuuseumi kompleks, mille ehitamiseks olevat kulunud 13 aasta jooksul miljard dollarit. Keskuse rajanud naftatööstur J. Paul Getty soov oli jätta oma kogud tasuta nautimiseks ning nii tuligi loovutada vaid parkimiseks 10 dollarit. Maa-alusest parklast sai mäe otsa hoonete vahele valge mehitamata elektrirongiga, mis pidi tekitama vertikaalse liftis liikumise asemel horisontaalselt üles veeredes mulje argimuredest kõrgemale tõusmisest. Kompleksi hoonete vahel kunstiliselt kujundatud keskaias voolas oja, mis pidavat tekitama eri toonides veevooluheli. Osa purskkaevudest oli põua tõttu küll kinni keeratud.

 

 

Kiiskava päikse käes kiiskavvalgete hoonete vahel tekkis mulje nagu oleksin sattunud mõnda ulmefilmi ja jäi ainult oodata, millal saabub rahulike ja kuumast ilmast uimaselt ringi jalutavate inimeste vahele mõni kosmosemonster, kes neid ükshaaval nahka pistma asub. Mingi äraspidine idüll.

 

 

 

 

 

 

Kui Minor White'i mustvalged meisterfotod suutsid veel kuidagi kaasaelama panna, siis mida hoone ja saal edasi, seda raskemaks muutus end meeleliigutada ning kui me lõpetuseks 18. sajandi Euroopa mööblini jõudsime, tahtsin karjudes välja joosta. Tegin seda siiksi vaikselt ja kiirkõnnil. Täiesti kohutav. Sürrealism kümnendas astmes. Mõju oli saavutatud.

Lahkusime valge isesõitva trammiga, hõljudes LA kohal, maa-alusesse garaaži, kust pääseb kiirteele. Kiirteele, mis viis kodule ligemale. Lennujaama, mis pidi olema pääsetee. Pääsetee põua, maavärinate ja mudavoolude käest oma lihtsate loodusnähtustega Eestisse. Pääsetee sirgjoonelisest Ameerikast komplitseeritud Euroopasse. Euroopa, mis tundus sel hetkel Ukraina sündmuste tõttu selle mandri kõrval, kus me oma viimaseid tunde veetsime, ülemõistuse keeruline.

Suubusime konveierisse, kus autot vastuvõttev plika vist ei uskunud ikkagi seda lisandud miilide hulka, mida spidomeeter näitas (5328) ja ta pani kirja mingi ümmarguse 400. Herzi Shuttle'i bussijuht, kes kõigilt pealeronijatelt ülevoolavalt uuris, mis liiniga lahkume, et oskaks meid õiges terminalis välja aidata, jättis mällu pildi soojast ja sõbralikust ameerikalikust mustast teenindajast. Lennujaama turvakontrollis riietusid kõik automaatselt ennast lahti ja jalanõudest vabaks, et ma peaaegu oleksin omal ka pluusi lahti nööpinud ja seljast võtnud, kui poleks teise nööbi juures pidama saanud.

Vaatasin ooteruumis päikseloojangut LAs. Lennukeid aina laskus ja tõusis. Õhtul kell üheksa siras juba kuu kui ennast istekohtadele prantsatasime. Pimedusse, 12 kilomeetrit allapoole jäid järjest Las Vegas, Rocky Mountains, Salt Lake City, Lõuna-Dakoota, Gröönimaa, kuni mingil imelisel kellaajal, täiesti segases osas ööpäevast olime uue kuupäevaga Stockholmis. Kolme tunni pärast uues päikseloojangus kodus.

Gröönimaa

 

Ma ei olnud veel maandunud. Ma maandusin terve kuu, mille jooksul siia tükikesi kribisin ja digihetki üles riputasin.

 Ainult epiloog ja kasutatud kirjandus ongi veel jäänud.