23.08, San Fransisco, Muir Woods, maavärin

Teisel päeval jätkasime San Fransisco avastamist autoga. Tegemist võib küll olla kompaktse linnaga, kuid siiski Ameerika suurlinnaga.

Hipide algkodu ei saanud ju jätta siiski päris kõrvale ja nii suundusime pärast hommikusööki Haight Ashbury'sse. Varajasel hommikutunnil võis nentida, et veidi rääbakama ilme ja suurema graffity kontsentratsiooniga tänavatel vaatavad peamiselt Hiina turistid kodututega tõtt ja isegi ühtegi kaelustavat meespaari ei olnud koera jalutamas, lillelastest rääkimata. Nende aeg näikse olevat vist läbi saanud. Kelle aeg San Fransiscos õieti praegu võiks olla. Kui üldse kellegi, siis võib-olla 30 miili kaugusele Silicon Valleysse kogunevate tehnikanohikute aeg, kes annavad värvi küll kinnisvara hindadele, aga vaevalt et nii oluliselt tänavapilti.

See oli juba iseenesest piisavalt loll mõte, üritada justkui muuseas astuda läbi aastakümnete tagusest nähtusest. Pigem saab olla selle osa, nüüd ja praegu. Või kas peakski alati millegi osa, kellegi moodi olema. Kuid seda lahedam oli laupäeva hommikul hullu kuulsusega linnaosas raamatupoe väljapanekutesse kaevuda. Endale kaevasin veel ühe isevärki Ameerika reisiraamatu Sean Wilsey "More Curious".

 

 

 

Jätsime selle osa linnast nii nagu ta oli ja ristlesime mööda tänavaid Twin Peaksi poole - San Fransisco kõrgeim punkt, kus on hea alla linna peale vaadata, moodustavad kaks mäenukki nagu naisterahva rinnapartii. Lõpuks mõtle, kuidas tahad, meie joovastusime sealsest tuulisest linnapanoraamist, mis näitas selgelt seda, et uduhunnik ei ole ennast ookeanil jõudnud veel kokku kerida, et Kuldvärava silda endasse mässida.

Seetõttu pärast erinevas vanuses linnamaju uurides pressisime end läbi laupäevahommikuselt linnast välja suunduvate ummikute kiuste Fort Pointi kindlustuse juurde, mille kõrvalt on Golden Gate'i silda eriti hea imetleda. Kuigi eks sillakolakas ole üpris sama palju ilu kui samaväärses sümbolis Pariisis Eiffeli torni näol.

 

 

 

Fort Point on aga 1861. aastal ehitatud kindlusehitis kullalastidega laevade kaitseks. 1930ndatel kui silda ehitama hakati, olevat olnud plaan kindlustus likvideerida, kuid sillainsenerid projekteerisid silla ringi nii, et see nüüd üle kindlustuse uhkelt paindub. Ehitis oli garnisoniga mehitatud veel II maailmasõja ajal, kuid tõelises sõjategevuses ei ole see rajatis kunagi pidanud osalema, vaid 1906. aasta maavärin räsis hoonet kõige rohkem.

 

 

Ja lõpuks on see hea punkt Kuldvärava silla nautimiseks, mida päev täies ulatuses teha lasi, ilma et peaks silla ülemist osa ette kujutama. Ei mingeid udupilvi. Tõsi, sildade maailmas on tegemist äärmiselt elegantse eksemplariga. Lummav joon üle lahe, art deco'like elementidega. Maavärina suhtes pidavat silla immuunseks tegema kõikumise amplituud kuus meetrit mõlemas suunas.

Ethel Rohan “The Bridge They Said Couldn’t Be Built”:
I told Ben how I liked to walk the Bridge every Sunday morning, liked how the wind sifted through me, how the fog swallowed me.
“Do you think there’s a heaven?” he asked.
“Here, this is heaven.”
“This is hell,” he said.
“It’s that too.”

Kuldvärava sild on samal ajal justkui piirjoon ja ühendaja, justkui täiesti üksik iseseisev märk ja lahutamatult seotud linnaga, justkui kamakas betooni ja hunnik traati, ometi nii veetleva vormi omandanud. Võib-olla see vastandite pöörasus tõmbab igal aasta ligi neid tuhandeid inimesi, kes ainukese viisi pääsemiseks on leidnud teena otse alla. Iseasi, millest pääsemiseks. Elegantse sööstuga, tuul üle vihisemas, San Fransisco lahe vetesse. Igatahes käib praegu töö projekti kallal piirata sild võrguga, kui osa leiab, et sellise inetusega ei maksaks iludust koormata. Kes minna tahab, küllap see viisi leiab.

 

 

Jalutasime kaipealsel, kus nädalavahetuse veetjad kalu püüdsid ja kajakaid narrisid. Golden Gate kiiskamas ühel pool ja linnasüda teisel pool, lained otse ees loksumas, aeg kehast läbi voolamas.

Lõpetasime idülli, ronides päiksest kuumask köetud masinasse, et siirduda üle imetletud silla põhja suunas suurte puude varju.

Liiklus üle lahe oli väga tihe - jalakäijad, jalgratturid, mootorratturid, väiksed ja suured autod, bussid, kõik kahes suunas kuskile minemas. Nii andis venimine võimaluse lähemalt kaeda konstruktsioone ja jälgida inimmassi, kelle seast keegi ei ilmutanud olekut, et just nüüd iseenda sees valitsevale maisele hädaorule lõppu peale teha.

 

 

See, et Californias on mõnes orus säilinud hiidsekvoiad, lisaks meie külastatud Muir Woods pargile, ka Yosemites ja sealt lõunapoole jäävas Kings Canyoni ja Sequoia rahvuspargis, on üks isemoodi haruldus. Alustuseks oli päikseline laupäev tinginud selle, et linnalähedane park oli lõunaajaks paksult masinaid täis ning esimese hooga ei leidnudki paika, kuhu auto seisma jätta ning jõudsime oma tiirutamisega ookeani serva välja - Muir Beach Overlooki juurde.

 

 

 

Kaunis. Kõlkusime kalda peal, vaimustusime ookeanist ning mõne aja möödudes üritasime ikkagi uuesti suurte puude külje alla ujuda. Õnnestus paremini, parkisime kitsukese tee äärde, sõbralikult koos moorlase perega platsi jagades ning kõmpisime ligi miil sissepääsu poole.

 

 

 

 

 

 

Ranniksekvoiad on maad katnud väidetavalt 150 miljonit aastat tagasi ja nad on pikimad elusolendid maal, kasvades üle 120 meetri pikaks, elades kuni 2000 aasta vanuseks. Muir Woodsi sekvoiad on täielikust maharaiumisest, saatus mis tabas enamusi teisi alasid, päästnud väga kehvasti ligipääsetav org.

 

 

 

 

 

 

Rahvast müttas puude vahel murdu, kuid võtsime jalge alla 2-miilise ringi, mis viis kaugemale ja oli kõvasti hõredam ning pikkade puude vahel kõndimine, kus päike vaid üksikutes kohates maapinnale laike maalima pääses, mõjus omamoodi riitusena. Võimsad isendid puude maailmas ning üpris ootamatud, keset kõikehõlmavat kõrbelikku kuivust. Vaikiv väärikus, kaugelt üle maise. Nende puude vahel ei tundnud end enam isegi mitte sipelgana, vaid millegi veel väiksemana, mingi ringi hulpiva aatomina.

Hulpisime üle Kuldvärava silla linna tagasi ning peatusime Golden Gate'i pargis. Tegemist on hiiglasliku rohealaga - 412 hektarit (Kadrioru park on ~71ha) ning seal on nii golfi- kui poloväljakuid kui kunstimuuseume ning igasugu iluaiakesi ja nurki. De Yongi kunstimuuseum oli juba kinni, kuid Jaapani aed oli huvilistele lahti. Jaapani aed väärib külastamist alati. See seal oli üpris väike ala, kuhu oli tihedalt kuhjatud kõikvõimalikud Jaapani aia elemendid. Ameerikas, kus kõigeks oleks nagu ruumi ja rohkem veel, tundus selline tihke kujundus isegi veidi pentsik. Ometi harmoonia ja rulluvus oli olemas.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

De Yongi muuseumi ja California Academy of Sciences vahele jääval kontserdiväljakul oli lõppemas mingi segane üritus, kus hõljus ringi liblikateks moondunud tüdrukuid, jooga- ja käsitööhuvilisi ja keda kõike veel, mingi bänd plõnnis üldises karskes meeleolus.

Lahkusime nälja kustutamiseks tagasi kesklinna ning lõpetasime päeva järjekordne Jaapani toidu restoranis. See Jaapani ihalus võib veits maniakaalsenagi näida, kuid seal sai sellele ometi voli anda.

Öösel tabas meid aga veel üks vägagi jaapanlik nähtus.

See ei olnud nutiseade, mis meid öösel üheksakorruselise hotelli üheksandal korrusel kell 3.20 üles ajas. See oli voodi, mis üritas rappudes keset tuba hüpata. Need olid seinad, ukse- ja aknaliistud, mis nagisesid ja põrand, mis kergelt õõtsus. Pildid, mis seinal edasi-tagasi kõikudes nagisesid.

Mõne hetke jooksul mõtlesin välja, et see on vist maavärin. Järgmiste sekunditega ei mõelnud välja, mida tegema peaks. Lamasin liikumatult õõtsuvas voodis unelevas laadis "Huvitav kaua see kestab. Mhmmm, ikka lainetab. Kas see läheb veel hullemaks või jääb lõpuks järgi." Mõõtsin pilguga vahemaad voodist ukseauguni, kuhu soovitatakse minna, et laepaneelid sind heal juhul ei lömastaks, aga jätsin sööstu tegemata.

Lõpuks jäi järgi. Keegi karjudes tänavale jooksnud. Keegi hüüdis kellelegi all tänaval - kuule maavärin oli. Vastajat ei kuulnud.

Und küll ei tulnud. Kuidagi vintskelt jäin vastu hommikut paariks tunniks siiski tukkuma. Igakord kui Jaan külge keeras, lõin silmad lahti - kas jälle. Oeh, siiski ei. Vaat, milleks kaks eraldi voodit hea on - pääsed pidevast maavärina kangestusest.

Miski tiksus mul peas juba Devil Towersi juurest alates. Miski saab meid kätte, kui see ei olnud äike ega mudavoolud, siis see oli 25 viimase aasta suurim maavärin. Pärast seda oli jälle rahulik olla, justkui oleks kauaoodatud teate kätte saanud. Ok, liiga segane.

1075 Sutter Street, San Francisco, CA 94109, Hotel Carlton, a Joie de Vivre Hotel

22.08, San Fransisco

Millest siis õieti alustadagi selles linnas ja kui kaugele ajas tagasi minna San Fransisco tükkide otsimisega. Portugallased seilasid Vaiksel Ookeanil juba 16. sajandil mööda California rannikut, kuid ei märganud lahesoppi.

San Fransisco rajati hispaanlaste poolt täpselt 195 aastat varem kui maamuna peale sündis üks tüdruk, kes enda ilmaletulekut samal päeval linnaga tähistada võib. Linn, mis 1849. aastast tänu kullaotsijatele metsikule kasvule pööras, 1906. aastal maavärinast tingitud tulekahju tõttu praktiliselt maatasa põles, 1967. aastal Armastuse Suve uimast lõpuks toibunud on ja see tüdruk, said nüüd kokku.

Tüdruk ei ole õigupoolest ka enam mingi tüdruk, vaid jõudnud kuskile elutee keskele. Kas seda on ka linn, tüdruku silmad ei näe.

Tüdruku silmad aga said näha seda, mida linnal oli näidata ühel augustikuisel päeval, aastal 2014.

Jah, just see hetkes elamise vaim prevaleerib tolles paigas rohkem kui kusagil mujal, mis annab seal askeldajatele kergema ja õhulisema oleku ja nakatab sellega sinna sattunud turistegi. Kui suurlinnadel saab olla mingeid eripärasid, siis San Fransisco on linn, mis ei lämmata, kuigi on elukohaks rohkem kui 800 000 asukale ning kogu laheäärsete linnadega moodustab 7 miljoni elanikuga asumi.

Ise alustasime linnas lahustumist üpris turistlikul moel, haaranud ühest nurgapealsest Starbucksist hommikusöögiks kohvi ja võileivad, asusime trammi jahile. Meie üllatuseks sõitis seal ka trolle, aga nendega võime kodus Mustamäele sõita kui hull trollihimu peaks peale tulema.

Köistramm (Cable Car) osutus aga metsikult popiks sel kellaajal ja tutvusime selle atraktsiooniga peamiselt teistele trammihuvilistele kaasa elades.  Jalutasime edasi läbi ärilinnaosa ja möödusime linna ostuparadiisist Union Square'st, mis ääristatud megakaubamajadega ning võtsime suuna Yerba Buena Gardens'i suunas, mis jättis liiga steriilise mulje San Fransisco jaoks, mille ääres on ka Museum of Modern Art. Paraku oli moodne kunst rekonstrueerimisprojekti kätte jäänud ja enne 2016 aastat pole sellesse majja mõtet tungida.

 

 

 

 

Lonkisime edasi ja jätsime oma teele ühe kurikuulsama kõrghoone - Transamerica Pyramid'i, mis pidavat olema ääretult kole. See eest väga maavärina kindel. 1989 ei juhtunud sellel majal midagi. Üldse jäid toonases 7,1 pallises maavärinas kõrghooned kõik terveks, kui 12 000 madalate majade elanikku oma majakese ringi pidid ehitama. Kannatada sai toona ka Bay Bridge, mille üks korrus osaliselt alla kukkus, paraku koos seal sõitvate masinatega.

 

 

Maavärinate piirkonnas kõrghooneid ehitades, pidada olla üks nipp, vältida 'pehmeid' korruseid, milleks on tavaliselt ehitise esimesed korrused parklate, suurte poepindade ja hotelli vestibüülide näol. Kas San Fransisco kõrghooned just nii kõik ehitatud on, võib-olla tõesti. Nagu ikka, praktilised hooned võivad vahest väga ebanägusad olla ja vastupidi.

 

 

 

Kulgesime läbi Embarcadero Centeri, mis meenutas natuke Londoni Barbicani keskust, aga oli veidi moodsam ja peenem ning arhitektuur ei olnud ületanud inimvõime orienteerumise piire - üpris sirgjooneline kulgemine mööda estakaade ja treppe otse vana sadamahooneni lahe ääres - Ferry Building. Kui silda veel Oaklandi ja San Fransisco vahel polnud, siis sõidutas sadam inimesi üle lahe laevadega, tänaseks on sadamahoonest saanud aga põnevate gurmeepoekestega turg. Üks väheseid hooneid, mis 1906 aasta tulekahjust pääses.

Sadamahoone ja Embarcadero vahele jäi Justin Hermanni palts, kus ärimehed pidada lõunaajal oma klaasmajadest välja tuuleõhu kätte tulema ning kus leidsime käsitööturu, kus müüdi umbes selliseid vidinaid, muidugi väikse ameerikaliku šnitiga, nagu näiteks Viljandi Folgi ajal näputöö lettides. Kuidagi kodune. Armand Vaillancourti kuulus purskkaev oli aga põuaajale kohaselt kuivale jäetud.

Siit oli hea jätkata unistamist mööda kaipealseid Fisherman's Wharfi suunas. Lahe pealt puhus mõnus tuuleõhk ja ärimajade kolakad jäid selja taha. Eks neid kaisid oli seal igasuguseid, mõni toimis jätkuvalt asjaliku laohoonena, mõni oli huviliste Alcatrazile sõidutamiseks. Viimane jättis ükskõikseks, Patarei vanglas saab ilmselt kraadi jagu võikama elamuse osaliseks.

 

 

 

 

 

 

 

Kuniks jõudsime neist kõige tuntuma - Pier 39'ni. No eks ta laadaplatsi meenutas. Mustkunstnikud, muusika, tungelavad turistid, poed odavama ja kallima kraamiga, söögiplatsid kauni vaatega lahele. Ja merilõvid. Olla tulnud pärast 89. aasta maavärinat eemal asuvatelt kaljudelt  kai juurde elama ja jäänudki. Teevad sellist koera haukumise ja tuvi kluugumise vahepealset häält, mis tegelikult üpris pentsik kostab ja isegi pisut külmavärinaid tekitab, selline kare-kole.

 

 

 

Aga kaua sa ikka ühte linna ainult tema alumistes sfäärides surgid, ikka ajab ju kõrgemale kui selleks on võimalust. Ja kuigi olime saanud linna 43st künkast juba nii mõnega tuttavaks, oli plaan turnida üles, ühe kõrgema otsa - 87 meetri kõrgusel Telegraph Hillis asub 63 meetri kõrgune Coit Tower. Torni lasi ehitada 1933. aasta surutise ajal ekstsentriline vanaproua Lillie Hitchcock Coit. Esimesele korrusele lasti seinamaalinguid tegema mitmed kunstnikud, kujutades tollast elu oma eheduses, kuigi kunstiliselt tasemelt meenutasid need oma laadilt meie Kondase naivistlikke tegelasi.

 

 

 

 

Muidugi olid sealt hunnitud vaated eri suunas linnale ning hästi oli näha ka kuulus Lombard Street oma kõverustega. Sinna me alla ronides suundusimegi, kus üks lõik tänavast on tuntud selles poolest, et 27-kraadise kalde tõttu otse alla sõita ei lastagi, vaid sõidetakse nagu mööda slaalomirada. Parkimine on selle linna paljudel tänavatel kindlasti üks huvitav tegevus. Liikumine San Fransiscos nõuab pidevalt üles-alla siblimist ning päeva lõpuks oli tunne nagu oleks kümneid kordi üle Toompea pidanud käima. See lainetus on aga üks, mis eristab linna teistest Ameerika linnadest - tänavamuster on sarnaselt enamuse linnadega ruudu- ja ristkülikukujuline, kuid sujub üle kümnete küngaste, lõhkudes muidu nii ruineeriva horisontaalsuse.

 

 

 

 

 

 

 

Sellise turnimise peale tuleb lõpuks vägisi nälg peale ja enne kui siirdusime vaimutoidu kallale Columbus Avenue ja Broadway tänavanurgal asuvasse City Light raamatupoodi, mis olevat 60ndatel üks biitnikute kogunemispaiku, lubasime omale hammustamist ühes Itaalia restoranis. Raamatupoes põnevat tuulamist jagus. Näiteks jäi silma alla ka Tõnu Õnnepalu "Radio" ja üks Euroopa kirjanike aastakogumik, kus samuti lühijutt Õnnepalult ja sealt ma lõpuks John Steinbecki raamatuga "Teekond Charley'ga. Ameerikat otsimas" välja tulingi.

Columbuse Avenue tuleb diagonaalis üle tänavaristkülikute ning selle äärde jäi Lombardi poolt tulles palju Itaalia söögikohti, kohe sealt Broadwayga ristuvalt nurgalt, aga paistsid Hiinalinnale iseloomulikud sildid ja laternad.

 

 

 

Õhtu eel jõlkusime niisama tänavatel ja seadsime sammud Japan Center'isse, mis on tegelikult veidi pentsik oma 1960ndatel ehitatud betoonist pagoodiga ning hiigel ostukeskusega, sisaldades küll ohtralt kõike jaapanipärast ning kohati isegi pettis natuke ära, nagu olekski mõnes Jaapani linnas. Kuid keskus sulges uksed juba kaheksa ajal ning sushit ja tempurat õhtusöögiks tuli otsima minna mujale linna peale, neist ei olnud puudust ka Jaapani keskusest eemal. Tänavatele liibus ookeanil pealt tulnud udu, mis oli nii paks ja kleepuv nagu oleks vihma sadanud.

Kindlasti oleks olnud 101 ja rohkem kohta, kus hilistel tundidel veel ringi kooserdada, aga kogu päeva jooksul sisseahmitu oli vastuvõtuvõime viinud piirini, millele vastas ainsa arusaadava mõttena pugeda oma hotelli, kus lahtise akna taga kogu linn lärmakalt edasi elas.

Ma ei olnud päeva sees näinud ühtegi hipit, aga kümneid ja kümneid kodutuid ja muid iseendaga läbisaavaid kodanikke ning ilma Castro piirkonda ronimata, mitmeid ja mitmeid geipaare ja vikerkaare lippudega urkaid. No võib-olla mitte nii väga urkaid. Turistide ja kohalike vahel valitses päris terav kontrast, peale selle et turist liigub kaardiga ja pilte klõpsib. Kohalik oskab kõndida mööda neid kaldus tänavaid, ilma et ta kaotaks oma liikumise sujuvust. Ei väsi mäkke tõustes, ega hakka kiiremini veerema kui tänav mäest alla läheb. Kohalik ei vaata pika pilguga järele meestele, kes rõõmsalt kaelustades oma peni tänaval jalutavad. Kohalik ei kohmetu järjekordse kodutuga tänavanurgal kokku põrgates. Kohalik jätab mulje, justkui tal oleks ikka kuskil sees peidus see hipilik vaim, mis laseb asjadel minna nagu nad lähevad.

Tüdruk mõtles, et kui ta oleks sunnitud Euroopast millegi pärast välja rändama, siis ta rändaks kuni jõuaks siia linna. Aga see oli veidi udune mõttekäik, veidi hõljuv ja laialivalgunud kirjust linnast nagu mõni hipide buss, ülerahvastatud pisut pilves hõljuvatest tüüpidest.

1075 Sutter Street, San Francisco, CA 94109, Hotel Carlton, a Joie de Vivre Hotel