Enne Ameerikasse minekut esitasin vahel endale mõttes küsimuse - miks peaks sinna üldse minema. Rogaini MM Lõuna-Dakotas andis küll võimaluse end juba jaanuaris üles tähendada, kuid oli üpris selge, et sportlik tippsaavutus ei ole see, mis reisile peamise eesmärgi annaks.
Võib olla oli see lihtsalt soov, mitte kuhugile pärale jõuda, vaid pigem kusagilt ära minna, nagu pakub John Steinbeck oma "Teekond Charley'ga. Ameerikat otsimas" reisiettevalmistusi kirjeldades.
Võib olla oli see igivana viis iseenda avastamiseks läbi rändude, läbi teel oleku. Põhja-Ameerika annab päris hea viisi 'teel olla'.
Aga võib olla oli see lihtsalt ideefiks, mis kuklas teadmata aja kummitanud - kunagi peaks seal Ameerikas ikka ära käima. Rogaini MMil osalemine andis selleks hea põhjuse.
Kuhu ja kuidas?
Üks sihtpunkt oli paigas - Black Hillsi metsad South Dakota osariigis. 16. augustil kell 12 oli vaja olla stardis, kuskil Mickelson Traili Dumonti Trailhead'is.
Teele võiks ju jääda ikoonilised must kohad, mis lääne poolelt pähe kargasid - nagu Suur Kanjon, Monumentide org, San Fransisco, Yellowstone, Los Angeles, Las Vegas.
Tõtt öelda, võis aju hämaramates tsoonides ju olla unistus külastada kunagi Ameerikat, aga reisimise kontekstis ei teadnud ma tast õieti midagi. Meil pole seal ühtegi tuttavat ning täpsemad teadmised olid väga pinnapealsed. Mingis häbiväärses eelarvamuslikus vaimus olin selle maa alati kõrvale tõstnud, kui ähh seal on palju tobedusi, suur ja mõttetu maa.
Nüüd kui oli olemas üks punkt kogu Ühendriikide kaardil, kuhu jõuda, oli ometi millestki kinni hakata ja vajadus kogu osariikide ruudustikule natuke lähemalt otsa vaadata. Uurida reisikirju ja surfata veebis, hakata pusletükkidest, millele hämmastavaid loodusnähtusi joonistada andis, kokku panema ühte teel oleku mustrit.
Mõningased matemaatilised kalkulatsioonid raha ja aja ekvivalentidega andsid tulemuseks, et lähme kahekesi kolmeks nädalaks ümber rogaini stardi - 16. augusti kuupäeva.
Sel ajal kui mina mattusin kevadtalvel aina suurema innuga reisikirjanduse alla, monitooris Jaan lennuliinide graafikuid. Aprillis lõime lukku Norwegian'i Stockholm - Los Angeles ja tagasi piletid, väljalennuga 06.08 õhtul ja tagasi 27.08 õhtul. Ilmselgelt kukkusid lennupiletite hinnad kuskil 12.08 alates, kuid meie jaoks oli kujunenud sümmeetriline ajaline ring ümber rogaini, mille eest mõned sajad eurod lennuliini valdajale lisaks loovutama pidime. Norwegaini juures sümpatiseeris võimalus Euroopast otse sihtpunkti jõuda, pääsedes segastest vahepealsetest hüpetest Ameerika kohalikele liinidele. Liini teenindav uus Boeingu mudel Dreamliner 787 oli küll üles näidanud tervet hädade tiraadi, alates põlemasüttivatest akudest kuni lagunevate akendeni, aga meile langes kaela Stockhomist lahkumisel kõigest kolme tunnine viivitus väljalennul.
Nüüd oli meil raamistik olemas ja kirjanduse tulvast olid vaikselt tekkimas pärlid, mida sihtpunktidena oma keele lükkida. Väljavalitud kohtade osas saime kinnitust ka Jaani õepojalt, kes oma Ameerika tuttavatega mõni aeg tagasi lääne pool ringi reisinud oli.
Meie kindel eelistus on viimasel ajal olnud reisidel hotellid ja ööbimispaigad enne reisi paika panna ja ära broneerida, et mitte jätta nende otsimist igaõhtuseks peavaluks ja täiendavaks ajaröövliks. Seda enam, et mõnede hittpaikade ümbruses olevad ööbimiskohad, kaasa arvatud telgiplatsid kämpingutes, eelreserveeritakse juba 4 kuud ette, eriti augustiks.
Tänasel päeval on GPSiga kindla aadressi järgi kohti väga lihtne üles leida ja teiseks annab see justkui mingi lisatoetuspunktid, rääkimata rahalisest eelarvest, mis saab ühe olulise kuluartikli osas selgelt fiksitud. Tõsi, Ameerika puhul tuleb hotelli hinnale otsa arvata alati kõikvõimalikud maksud, mida booking.com ei näita ja mis on osariigiti erinevad, mõnel pool kajastus arvel neid tervelt neli rida, aga keskmine lisa jäi 11 - 16 % kanti.
Tõsi, sellise ettemääratusega jääks justkui vabadust vähemaks, kuid etteantud aja ja rahaga reisi korral on vabadus niikuinii väga suhteline mõiste.
Miinuspoolele saab lugeda sellise etteplaneerituse juures, et ootamatuste korral võib ööbimispaika jõudmine vahel veidi pingeliseks minna. Eriti näiteks siis kui oled sunnitud 150 miiliseid ümbersõite tegema või mõne paiga loodusliku ilu nautimisele piiri kuidagi panna ei suuda.
Olgu siis siinkohal toodud selle keti peamised lülid. Mõni on ametüstist, mõni opaalist, püriidist või kvartsist, eks sekka sattus ka kruusa. Aga nii nad niidile veeresid: Los Angeles - Joshua Tree National Park - Mojave National Preserve - Las Vegas - Surmaorg - Zion National Park - Bryce Canyon NP, Grand Canyon North Rim - Page - Monument Valley Navajo Tribal Park - Arches NP - Moab - Colorado National Monument - Granby - Rocky Mountains NP - Hot Springs - Crazy Horse Memorial - Mount Rushmore National Memorial - Deadwood - rogain - Deadwood - Devils Tower - Salt Lake City - Bingham Copper Mine - Great Salt Lake - Ely - Great Basin NP - Cathedral Gorge - Extraterrestrial Highway - Mono Lake - Lee Vining - Yosemite NP - San Fransisco - Santa Cruz - Monterey - Big Sur - Pismo Beach - Guadalupe Dunes - Solvang - Santa Barbara - Malibu Beach - Los Angeles
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar