Varahommikul lennujaamas pagasit ära andes selgus, et olin telefoni koju lauale laadima jätnud. Neetud.
Aega jätkus nii palju, et veel ühele taksojuhile sai teha väljaõppe, kuidas liigelda suvistel üleskaevatud ja suunda muutnud Kadrioru tänavatel.
Teadagi vanasõna, mis öeldakse, kui enne reisile minekut koju tagasi pöörduma pead.
Eks siis näis, millises untsu minekus see realiseerub.
Alustuseks maandusime Rootsi kuningriigis, kus jäi terve päevavalguse jagu tunde sisustada, enne kui lõputusse õhtusse siseneda. Istusin ühes kohvikus ja avastasin, et kodanikud libisevad koridoris sujuvalt kivihunniku taha. Nojah, kus sa kaljuse pinnaga maal ikka asjal käid.
Väljalend lükkus edasi kolm tundi, kuna lennuk ei olevat Oaklandist õigel ajal tulema saanud, mis andis täiendavad lisatunnid võimaluse jälgida skandinaavialikke inimtüüpe ja nende maale külla saabunud teisi isendeid.
Ühel hetkel oli aga Boeing 787 täis kiilutud tüdinud ilmega tegelasi, et lisada nende ööpäeva üheksa lisatundi läbi kitsukese lennuistmel 11-tunnise kügelemise, kus sa õieti ei maga, ei suuda lugemiseks keskenduda, ei viitsi tellida kolme dollari eest kõrvaklappe, et eesistme sees olevaid filme vahtida, ei suuda teha mitte midagi. Lihtsalt püüad leida oma kerele parimat olemise viisi, teeseldes ükskõikset reisijat nagu selline piinlemine oleks su elus igapäevane tegevus. Vahel keerad silmad kõõrdi ja püüad nägu mööda lennukiakent venitades piiluda alla 12 km kaugusele maale, kus Gröönimaa liustikuväljad muutuvad Kanada saarte pudruks ja need omakorda mustjaks eristamatuks Ameerika sisemaaks.
Los Angelese hilisõhtusse sattudes, mis soojusest just ei hõõgunud, tekkis tunne, et öö ei saabu vist enam kunagi. Kõik oli muutunud irratsionaalseks. Läbi iseenda suduse olemise olin maagilisel viisil jõudnud sudusesse inglite linna. Lennukid näivad endiselt ebaloomulikud liiklusvahendid.
Jean Baudrillard kirjeldab "Ameerikas" seda nii: "Miski pole võrreldav üle öise Los Angelese lendamisega. Määratu, silmapiirini ulatuv helendav geomeetriline valge hõõgus, mis sähvatab pilvepraost. Ainult Hieronymus Boschi põrgu tekitab samasuguse mulje hõõguvast tulest. /---/ See siin aga kondenseerib öös kogu inimestevaheliste suhete võrgustiku tulevikulise geomeetria, nõnda särav oma abstraktsioonis, hiilgav oma ulatuses, sideerilise ja lummava lõpmatuse reproduktsioonis."
Enne põrgulikku geomeetriasse astumist, oli meil vaja lõpuni viia üks võike missioon, mis tekkis mu tuttava kaudu, kes palus meil LAsse kohale transada ühe saadetise. Ehh, ei. Tühipaljas spetsiifilised jalavarjud koos koduküpsetatud leivaga. Nujaa, meie tolad täitsime immigratsiooni või whatever paberil yes lahtris linnukese, et meil on kaasas food'i. Sellega suunati piirikontrolli järel meie kotid läbi misiganes masina ja hakati esitama küsimusi, mis liiki food meil kaasas on, no seletasime, et leib ja kommid, mis jalavarjude vahelt paistsid ning tudengieine pähklid. Nendega oli ok, aga aina teravamaks muutusid küsimused, ega meil ei ole meat'i. Me teatasime järjekindlalt, et ei ole. Koti lahti pakkimisel selgus, et meil siiski on. Nimelt oli kommide vahele omakorda põdravorsti latid peidetud.
Täbar. Esiteks, olime me üritanud illegaalselt suitsuvorsti maale sisse smuugeldada - seda nimelt ei tohi ja teiseks ametivõimudele ka täiega luisanud. No ja kolmandaks jäävad kodumaa hõnguga vorstid kätte toimetama - need viskas moorlane lihtsalt minema. Neljandaks selgus, et vorstid oli jalavarjudesse pannud adressaadi ema ja ka mu tuttav ei teadnud sellest midagi. Viiendaks ähvardati meid 200 dollarise rahatrahviga, aga kui kuuldi, et meil on sularaha omajagu üle trahvisumma kaasas, siis piirduti rämeda noomitusega ja lasti meid seekord riiki sisse. Missugune kinolik komejant.
Eks ütleb Baudrillardki: "Ameerika linn näib samuti filmi elava tulemina. Seega ei tuleks mitte linnast ekraani ette minna, vaid ekraani eest linna, et seda saladust mõista. Seal ei võta kino üll erandlikku vormi, vaid rüütab tänava, kogu linna müütilise atmosfääri, just seal on ta tõeliselt kaasahaarav." Et ennast unustada või avastada absurdlikest situatsioonidest.
Järgmine filmilik stseen leiab aset ühel miljonist autoparklast Los Angeleses. Kolm tundi hilinenult ei ole Herzi autorendil anda meile enam toda marki, mis sai ekstra ette tellitud. Täiuslikuma ameerikaliku fiktsiooni saavutamiseks Ford Mustang. Rohkem iseenda kui oma kliendiga, keda etendasime meie, läbisaav moorlane kadus mitmeid korda pobisedes taha ruumi, et lõpuks tulla lagedale teatega, et ei ole. Mis mõttes ei ole Ameerikas seda autot, mida me tahame. Naiivsed eurooplased. No mida siis on. Mõningase puhisemise ja tagaukse kulutamisega selgus, et on Chevrolet Camaro. No sarnane, aga koledam. Kolistasime kodinatega masina juurde ja kui kohvrid olid seitse korda eri järjekorras ja eri pidi pakiruumi topitud, siis põlvega peale pressides õnnestus pagasiluuk kuidagi kinni pressida.
Ma saatsin selle jama kukele ja ütlesin Jaanile, ei selle masinaga me küll liikvele ei lähe, me ei hakka iga jumala õhtu ometi seda pakkide tseremooniat läbi viima. Mingu hankigu masin, kuhu asjad normaalselt sisse mahuvad. Tirisime oma tavaari pagasist välja, Jaan kadus Office'isse täiesti ebaameerikaliku teenindajaga uut sessiooni puhisemisest ja tagaukse väntamisest sooritama. Mina toetasin Camaro kõrval pakivirnale. Üle pea maandusid järjepanu lennukid. Teate küll seda turbomootorite müra ja kerget tuulehoogu kui lennukid madalalt üle lendavad. Ah et pole päris tavaline.
Mida sürri. Hotellis ootavad vennad Urbid, nemad olidki saadetise adressaadiks, oma jalavarje, Jaan jaurab mingis putkas mingi neegriga ja mina tõmban iga ülelendava lennukiga oma kübarat aina sügavamale pähe. Los Angeles. August. Ameerika.
Jaani jauramine lõppes e-klassi mersuga, mis Ameerika maal oli eriti jabur ja harvaesinev sõiduvahend, aga teenis meid saksaliku visaduse ja hoolsusega.
Pärast GPSi lubatud kolmeminutise tee läbimist LA kiirteedele peale ja maha tuuritamisega, jõudsimegi 4 korda pikema ajaga südaöistelt tühjadel tänavatel 12 minutiga kohale, tehes ühe süngema pusaga tutvust selle eri osadel, oma esimesse peatuspaika. Urbidega jutuajamine maandas kogu veidrustest tekkinud pinge, kahjatsesime minema visatud vorstide pärast ja seletasime maast ja ilmast nagu oleks elu aeg üksteist tundunud. Juhul kui peaksime kontinendil suurema pasa sisse sattuma, oli meil nüüd taskus Ameerika maal resideerivate eesti keelt kõnelevate isikute telefoni numbrid. Igaks juhuks.
Aru saamata, kas on öö, päev või on olemas ka veel mingi kolmas ööpäeva komponent, veetsin mingis olekus esimese öö maal, kuhu ma olin tulnud otsima mida. Võib olla "... sideerilist, kasutut, absoluutset vabadust väljendavate freewayde Ameerikat; mitte kunagi sotsiaalset ja kultuurilist Ameerikat; kiiruse, motellide ja mineraalsete pindade Ameerikat, mitte kunagi kommete ja mentaliteetide sügavat Ameerikat. /---/ ... tulevast ja olnud sotsiaalset katastroofi selles geoloogias, selles sügavuse ümberpööramises, millest annavad tunnistust kõik need kriibitud pinnad, soolast ja kivist reljeefid, kanjonid, kuhu saabub fossiilne jõgi, erosiooni ja geoloogia aegluse igivana kuristik, kuni megapoliste vertikaalsuseni välja." Nagu Baudrillard. Need kriibitud ja uuristatud pinnad virvendasid häguselt mu poolunestes unenägudes.
8639 Lincoln Boulevard, Los Angeles, CA 90045, Custom Hotel LAX, a Joie de Vivre Boutique Hotel
Toomas pajats meile loo, kuidas nad kord Ameerika maal ringi rännates olid peale võtnud ühe kohaliku hääletaja. Jutt olla läinud reisimisele üleüldse ja hääletaja hakanud kiitlema, kuidas tema olla ka kõvasti reisinud. Ükskord oli isegi Pariisi sõidu loteriiga võitnud. Sõitnud kohale, läinud esimesse McDonaldisse ja kukkunud minestusest perseli, õlu maksnud tervelt 5 eurot. Vihastanud nii, et sõitis kohe koju tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar