Kindlasti saab kevadist vaheaega veeta sajal ja ühel moel - näiteks hingata täiel rinnal kodust puhast õhku omamaise looduse rüpes matkates või peesitada mõnes soojas maailmanurgas, selge veega mere ääres. Parim võimalus oleks üldse segamatult koos sõpradega või üksi ekraanide taga tunde hävitada, kuid vahel tarivad vanamoelised vanemad oma jõmpsika Euroopa suurlinna, tutvuma kultuursete vaatamisväärsustega.
Et märgata veel mõnda puuduvat detaili.
Tõsi, nagu ütleb juba 1969 aastal Anthony Blondi üllitatud teos "The Paris Spy", mille Jaan kultuurihällis Ladina kvartali vanaraamatu poest ühe euroga soetas, siis "saada teada, et Alfred de Musset elas nii ja nii mitu aastat nii ja niisuguses majas või näha etruskite kadunud aardeid Louvre'is on väga tore, aga rõõmud, mida Pariis suudab pakkuda on sellisel kujul veidi piiratud." Anthony pidas silmas privaatsemaid rõõme ning nii sisaldab raamat muu hulgas ka viiteid tänavatele, kus võib leida 'bordellos'id, hasartmängu paiku, või rääkimata hulgast hõrkude roogadega brasseriidest.
Et silmata veel mõnda dekatentlikult siivutut reklaamplakatit.
Sõites Charles de Gaulle'i lennujaamast rongiga läbi eeslinnade Citè saare suunas, oli see justkui Graham Robbi "Pariislased", mis "jälgib linna laienemist ühelt Seine'i saarelt, mis oli koduks pariisi hõimudele, tänapäeva eeslinnadeni, mis ajavad suurema hirmu nahka kui noil aegadel, mil seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid". Aga vastupidises suunas.
Et tunda veel mõnda vana maailma hääbuvat lõhna.
Ristlesime mitmel päeval kolmekesi mööda linna, põigates kohustlikkesse piltpostkaardilikesse detailidesse. Jättes maha turistlikke jalajälgi. Tuulates ringi maailmas, mis nagu polekski õieti aastast 1969 palju kaugemale jõudnud. Või mis olekski viimase kolmekümne aasta jooksul Pariisis olemuslikult muutunud? Kas leidub midagi rohkemat mõnest detailist.
Pariisi finessidest tümadena, võis alati potsatada mõnda tänavakohvikusse ja selle asemel, et ise mööda bulvareid ringi tormata, lasta Pariisil silme ees end lahti rullida. Või pugeda Pariisi pahemale poole - urgude ja käikude süsteemi, milles aitas õigesse paika loksuda värviliste joonte ja mummude süsteem. Millegipärast just metroos sõites, jäin tahtmatult takseerima üksipulgi teisi reisijaid, püüdes hinnata iga tõmmuma tüübi iseplahvatusvõimekust.
Võib olla see ongi üks peamine muutus. Selleks, et muutuks Pariis, peavad muutuma seal elavad inimesed. Mõni pahempidi keeratud arhitektuuriga Pompidou või kesklinnast eemale jääv pilvelõhkujate ärirajoon Defence ei muuda pariislasi.
Igasse suuremasse poodi, rääkimata muuseumidesse sisenemisel tuli ette näidata oma koti sisu, karmimal juhul läbida lennuki väravad. Ääretult raske oli selles meelelises kesklinnas end kujutada stseeni, kus mõni baretiga tüüp võiks oma boheemlikust portfellist automaadi võtta ja kohvikus istujad lihtsalt maha nottida. Nii oli turvalisem mõelda ennast sinna 1969 aastasse, mil oli äsja läbi elatud küll üliõpilaste rahutused, kuid seda siiski üpris intellektuaalsel moel.
Ja lõpuks, võib-olla on see üldse vale linn mõtlemiseks, las jääda meiesugustele idaturistidele pigem tundmiseks.
Ometi eristab kohalikku turistist just see tunnete puudus. Pariislaste sekka sulamiseks näib parim viis olla võimalikult märkamatu, mustas rõivais, üpris morn ja ükskõikse moega, peaaegu et joostes liikudes. Tundlevad, heledas rõivas, aeglasel sammul kulgevad tüübid, on mujalt.
Vajadusel tuleb pariislane oma karbist välja, näiteks astudes järjekorras sulle lihtsalt ette, sädistades käsi laiutades intensiivselt midagi grupist ja kes teab millest ning enne kui sa reageerida jõuad, on ta oma pileti kätte saanud. Aga üldiselt ei ole põhjust turisti pärast eriti pingutada, nad tulevad ju niikuinii. Kes siis ei tule Pariisi.
Meie tänava tasapinnale väljapääsuga tuba, mis paistis väljast nagu seal oleks viimati mõni pood asunud, asus Rue de Bernardines ja Boulevard St-Germaini nurgal, mis andis hea lähtepunkti võimalikeks sööstudeks Pariisi erinevate vaatamisväärsuste poole ning õhtuseks tuiamiseks Ladina kvartali tänavatel, mille melu täiendasid Sorbonne'i üliõpilased.
Esimene öö läks küll kohanemiseks kirikukellade, tänavakoristusmasinate, rollerite ja kiirabi sireenide põhjustatud helide vooga. Kuid juba järgmiseks uinakuks oli Pariis hägustanud mõttetuste kuulmise niivõrd, et und ei seganud isegi akna taga ruttavate prantslannade kontsaklõbin.
Nende mõne päeva sees said meie meeled tunda näiteks d'Orsey muuseumisse riputatud impressionistide pintslitõmbeid. Ikka ja jälle leian mõne uue imetlusobjekti, millesse kiinduda, näiteks
Georges Lemmen'i Plage à Heist.
Kujutasime ette, kuidas oleks soojemal ajal pidada piknikku Tuileries' aias.
Ajasime segadusse Tertre platsi kunstnikke, kelledelt Raiden tahtis kindlasti hindamatu väärtusega Eiffeli torniga maali hankida ja ei suutnud kuidagi otsustada millist šedöövrit valida. Imestasime, et Sacré-Cœur'i kirikut varjab endiselt mingi plank, mille taga mürravad suruõhuhaamrid nagu 8 aastat tagasi. Klobistasime alla Montmartre'i mäest ning arutlesime, miks Boulevard de Clichy tänava piirkonnas Moulin Rouge'st vasakul ja paremal, on küll nii palju 14. veebruari tähistamiseks sobilikke asutusi. Neil on seal justkui iga päev valentinipäev ;)
Täitsime aega näitlike õppetundidega Olivier Giraud'i ühemehešoust, kuidas saada pariislaseks tunni ajaga, kus Raiden õppis ära naeratuse, millega metroos sundimatult edasi istudes naeratada vastu inimesele, kes näeb välja nii vana või nii rase või nii põdur, et su istekohta omale tahta.
Sööstsime rind kaetult, Bastille' väljakule, sest revolutsioon oli juba läbi, et hirmsa ooperimaja kolossi tagant avastada vanale raudteele, mis pandi seisma 1969, rajatud Promenade Plantée õitsvate kirsside, nartsisside, priimulate ja mitteõitsva bambusega ning tagasiteel püüda aru saada, kas raudtee alla rajatud viadukti kaarte sees olevad kunstipoed koondnime
Vidauc des Arts all on veel elujõulised või pigem mitte.
Duelleerisime Vosgeeside väljakul vanade aadlike kohaselt, rapiirideta sõnalahingus, millisel moel liikuda edasi Pompidou keskuse poole, ja jäime viisi juurde kasutada aktiivselt jalgu läbi butiikidega ülekülvatud Marais' piirkonna siksakitades.
Dekodeerisime moodsa kunsti üteldatahtmisi Pompidou keskuse sees ning raskustega leppides selle vormidega Jeff Koonsi ülevaatenäituse raames esitatuga. Mõtisklesime, kas kaasaegsete mõttesähvatused võtsid ka meid nii läbi, et Pompidou platsile koos teistega pikali visata või elada kaasa püstijalu rahvalikumale esitlusele tõmmu neegri poolt, kus ta suure jutuga mingit segast mustkunsti toimetas.
Olime Eiffeli torni otsas päeva esimese viie külastaja seas ja saime omapäi nautida sudusse mattunud Pariisi enne kui vaateplatvormidel rahvaste sõpruse küünarnukitunne kohale jõudis. Hindasime linna kohal laiuva saastepilve järgi olukorra vaid pisut paremaks, kui 19. sajandi kivisöe ajastul. Igatahes on linnal plaan keelustada diiselkütusega masinad. Tollelgi päeval ei puhunud üle 300 meetri kõrguse raudkaelkirjaku otsas tuule raasugi.
Proovisime Palais Royal'i aias triibuliste postide kõrgusi ja nuuskisime ringi arkaadide all, kus viibinud kogu Pariisi koorekiht läbi sajandite.
Tolgendasime äraseletatud nägudega Musée d'Art Modern de la Ville de Paris's ja lasime end võluda soojal päiksepaistelisel terrassil, kus lõunasöögi vaadet täiendas Eiffeli torn. Libistasime end motoriseeritud keskaegsetes käikudes Arc de Triomphe'i juurde ning keerutasime keerdtrepist üles võidukaare servale. Imetlesime ringliiklust ümber ühegi jooneta ringtee, kus eeskirjad nõuavad, et ringile sõitjail on eesõigus. Lahendasime rohkem ummikuid kui et kiikasime kaheteist tänavaga sektoriteks lõigatud linnavaadet.
Promeneerisime palavas päikeses piki Champs-Èlysées'd, otsisime kadunud kaardipoodi, mis paraadalleega ristuvast tänavast oli rännanud hoopis teise linna otsa Les Halles'i kanti.
Kolistasime Louvre'i lõpututes koridorides, kus Raiden ei saanud jätta tegemata
selfit Mona Lisaga ning mina tiirutasin saali ühest servast teise ilma, et Mona silmad hetkekski lahti lasknud oleks. Põgenesime lummusliku silmitseja käest kuniks avastasime end Vana-Kreeka amforatele jäädvustatud stseenidest läbi murdmas ning Egiptuse kiilkirja lahti muukimas. Võtsime peale natuke rokokoo aegset salongisisustust ja Napoleon III aegseid pidusaale ning keerutasime lossi labürintidest keskse sissepääsu poole klaaspüramiidi alla, kus rahvarohkuse tõttu ei leidnudki esiotsa väljapääsu.
Oma sissepääsu ajalooliste aarete keskele lunastasime Lõviväravast, kus teadjad kolmapäeval ja reedel vaid kümnepealises inimsabas sisse pääsevad. Milline metsik paik, mis lämmatab su esimese kahe tunni jooksul kõigi oma vana aja asjadega.
Jätkasime Pariisi kõrgematele turritavatele hoonetele otsaronimisega - Notre Dame'i kimäärid vajasid silitamist. Kellatornist keerdtreppi pidi alla maapinnale keerutanud, vajas hing füüsilist kosutust St-Louisi saarelt pärit Berthilloni jäätise näol, mille limpsimisega rahuneda Seine'i kaldapealsetel bukinistide tavaari silmitsedes.
Hausmanni rajatud suured bulvarid, mis autoritaarse valitsuse toel halastamatult lammutasid keskaegset kaootilist Pariisi, on ideaalne tänavasõrestik tuhandetele butiikidele, suurtele kaubamajadele, moemekadele ja ostuparadiisidele, mis rullivad inimvooge lahti ostupaikade avamise ja sulgemise rütmis. Galeries Lafayette ja Le Printemps pakkumas tuntud brände ning piisas korraks vaid pikemalt mõnd eset silmitsema jääda kui kolm müüjat sulle ligi hüppasid.
Madeleine platsi äärde jääv Pinacothèque jättis võimaluse põigata
Gustav Klimti saatuslike naiste kütkeisse. Tema juugendlikud kuldsed olevused, sümboleid täis mustritega, ei saanud jätta meeli raputamata. Saladuslikud. Õhulised. Kapriissed. Kütkestavad.
Õhtuti tiirutasime hotelli ümbruses, kus sõltuvalt kingataldade ümarusest ja päkkade surina suurusest tulenevalt tegime pikemaid tiire, tehes kõrvale pöördeid näiteks ümber Panthéoni, mis oli kokkuvarisemise hirmus kokku pakitud ja saab töökorda 2020ks või piirdusime enda lohistamisega hotelli kõrval asuvasse brasseriisse, mis pikema mökutamise korral oli meie kohale jõudes juba täitunud üliõpilase moega toidunautlejatega ja tuli end vedida ploki jagu edasi järgmisse kohvikusse.
Kildhaaval kogutud detailid, pakituna õhulistesse aroomidesse, kergetesse puudutustesse, kirevatesse helidesse, segunesid ja otsisid oma kohta varahommikuses rongis, mis viis Notre Dame'i juurest maa-alla pugenud vanamoelised turistid moodsa lennujaama poole. Ja ega nood ei saanuki vist päriselt aru, mis juhtunuks kui pariislased polekski korda saanud seda rongi, mis tõkestas raja poolel teel lennujaama kuskil Sevran Beaudottes. Veel mõned segased päevad rõõmude linnas?
Hiljuti käidud
Yann Tierseni kontsert Rock Café's polnud üldse paha juhatamaks sisse jalutuskäikusid Pariisis.
Väänates natuke Stefan Zweigi - kättevõidetud vabaduse esimesteks päevadeks olime tõotanud kinkida endale Pariisi - õndsalt vibreerivat ja tiivustavat. Isegi 2015. aasta kevadel.
