10.08, Bryce Canyon - Grand Canyon

New Western Motelli hommikusöök külmunud praesaiast, keedumunast ja viilust melonist oli tõhusam kui üldse mittemidagi. Uni oli kadunud koos päiksetõusuga ning pooleteisttunnise masinsõidu järel olime Bryce Canyoni rahvuspargi väravas juba enne kui sissepääsu eest raha küsima hakati. Ja kui jõuad varem, siis ei küsitagi.

Mõnusa männimetsa, võib olla õige pisut meenutamas meie rannaluidete olustikku, olid järsku ära uuristanud miljoneid aastaid kestnud sügisesed vete jäätumised ja kevadised sulamised, tekitades hoodoo'de labürindi, mille kohta üks uusasunikust mormooni farmer Ebenezer Bryce olla öelnud: "Pagana hull koht, kus oma lehm ära kaotada."

Meie proovisime seal ära kaotada iseend, püüdes muu hulgas kohtuda Inglise kuninganna Victoria endaga. Ausalt, päris naljakas koht. Mets, mis ei kasva alt ülesse, vaid ülevalt alla. Kõige lustakam erosioon, kuhu oma reisil sattusime. Selleks ei olnud üldse vaja minna eraldi Inspiration Point'i, et fantaasia liikuma hakkaks.

Hoodoo'de mets oli nagu tardunud hatifnatid, kes justkui oodanuks märguannet, millal liikuma hakata.

 

 

 

Kõik matkad, mis seal ette võtta, tähendavad pigem negatiivset mägironimist - alla-üles ehk alati tuleb alt pärast ka üles jõuda. Kanjoni serv on 2500m kõrgusel, kohati üle 2700m merepinnast, seega hoiatatakse külastuskeskusest saadud lehes kõige muu hulgas (piksenoolega pihta saamine, langevad kivid, kuumus, veepuudus, metsloomad jne) ka hõredama õhu eest. Külastuskeskuse juures saab alati infot ilma ja muu aktuaalse kohta, näiteks tulekahju alad või nagu praegu veebi lehel hoiatuste all seisab: "Due to bear activity at Bryce Canyon's back-country, the following campsite has been closed until further notice: Sheep Creek " .

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  

 

 

Pärast mõningast lummuse käes piinlemist kanjoni serval kombineerisime omale jalutuskäigu Sunrise Pointist alla Queens Gardeni ja Navajo Loop'ist tagasi üles Sunset Pointi juurde, kokku umbes viie kilomeetrine ring. Päris raske oli sealsel, endiselt kõrbelaadsel maastikul, üle kolmekümnekraadises kuumuses ette kujutada jääd ja lund, mis talvel maha sajab ja kaljumoodustisi pidevas muutuses aitab hoida.

 

 

 

 

 

 

 

Hõre õhk ja nigel hommikueine andsid hea põhjuse varajaseks ja asjalikuks lõunaks Bryce Canyon Lodges, kus lisaks einestamise paigale ikka ka Gift Shop ja General Store, millest viimase ristisin Üldiseks Kaubamajaks kui Jaan seda Kindrali Poeks kutsuma hakkaks ja nii jäime enamusi marketeid kutsuma kuni reisi lõpuni. Mis tegi umbes sama välja kui iga tiibu õhus saputava varese kondoriks ja mööda maad silkavaid suuremaid linde kanadeks nimetasime.

Gift Shopi üks müüjatest hakkas uurima, kus me pärit oleme ja üllatuseks, teadis ta nii Tallinnat, meie saari, Lätit kui Helsingit. Selgus, et ta on ise norrakatest maalerändajate järeltulija ja unistab juba mõnda aega siia kanti tulemisest.

 

 

Kuigi hoodoo'de vahel saab teha ka mõnekümnemiiliseid jalgsimatku, jätkasime pärastlõunal ameeriklastele kohaselt vaadete nautimist kanjoni ülemisel serval autoga, tehes peatusi ViewPoint'ides ning ühes ka taas väikse miilise ringi. Seal, kõige kõrgemas (2778m) punktis lisasid vaadetele värvi eemal võitlevad äiksepilved. Hea ilmaga pidavat ligi 200 miili kaugusele näha olema, see on peaaegu ühest Eesti servast teise. Kujuteldamatud kaugused, mida see kontitent inimsilmale esitleda suudab.

Kolme sõidutunni kaugusele aga pidi jääma Grand Canyon ja ööseks oli meil kinni pandud puumajake Suure Kanjoni põhjakaldal. Kindla sooviga ära näha päikseloojang veelgi kujutlematus kohas, lahkusime imekaunist Bryce'st.

Reisi kokku pannes sobitasin tükk aega nii lõuna kui põhja kallast Suurest Kanjonist meie teele, küll korraga ja korda mööda. Suur on ikka suur. Suurest Kanjoni ühelt kaldalt teisele ei saa muidu, kui sellest näiteks läbi matkates, 22 miili või mööda maanteed, üle 200 miili.  

 

 

Põhja kallas on lahti ainult maist oktoobrini, lõuna kaldale pääseb ligi terve aasta. Põhjas avaneb kanjon praktiliselt alles selle nö äärele jõudes, miski ei reeda sellise augu olemasolu paksu männimetsa taga. Lõuna kaldal saab sõita mitmeid kümneid miile nö mööda serva. Põhja kallas on 400 meetrit kõrgem ja nii on vaade ka üle lõunakalda serva platoole sadu miile. Põhja kallas on Colorado jõest kaks korda kaugemal ja kanjon venib pikalt välja, andes väidetavalt parema ettekujutuse oma 15-kilomeetrisest laiusest. Lõunakallas on mitmeid kord rahvarohkem.

Kuid tänu Zioni ja Bryce'i teele lükkamisele jäi North Rim selgelt paremini jalgu.

Juba Grand Canyoni rahvuspargi piires olles, mälusid ühel aasal rohtu piisonid. Pärast pargi lehest lugesin, et nendega on üks paras jama. Piisonid on parki toodud, mitte ei elune seal looduslikult. Esimesed katsetused tehti juba pargi loomise algusaastail, kui Jesse "Buffalo" Jones need Yellowstonest tõi mõttega, et äkki on nii hõlpsam rasket talve üle elada. Too üritus aga feilis täiega. Aastal 2000 toodi piisonid uuesti Kaibabi platoole. Nüüdseks on 300 isendist saanud paras nuhtlus, sest 'extremely large grazing animals' mõjutavad kriitiliselt veeressursse, tallavad ära õrnema looduse ja mõjuvad muulegi pargi ressurssidele hävitavalt. No hämmastav, kas siis juba aastal 2000 ei olnud näha, et tegemist on ekstreemselt suurte elukatega. Inimesel olla neid metsikuid loomi mõistlik vaadata 23 meetri kauguselt. Muidu, kui ta peaks vihastama, siis ta lihtsalt lömastab su.

Highway 67 (highway'd on õigupoolest kõik maanteed, kahe või enama realist kiirteed meie mõistes kutsutakse freeway'ks või interstate'ks) lõppeb Kaibabi platool suurte mändide all, ümbritsetuna parklast ja väikestest puumajakestest, eemal suuremad majad, teiste hulgas ka Grand Canyon Lodge - uhke põhjakalda keskus. Kanjonit ennast ei ole ikka veel kusagil. Võib-olla ta puude vahel korra vilksatas, aga võib-olla ka mitte. Siis kui minna Lodge'st mööda Bright Angel Point suunas, tuleb maja tagant korraga välja midagi täiesti arusaamatut. Tegelikult näeks seda ka majast endast.

Nii väga kui kanjonit endale pole ka püüdnud ette kujutada piltide ja filmide järgi, on ikkagi su eest midagi, mida ei saa ette kujutada. Lihtsalt õgid vaatepilti, lased seda ajust läbi ja püüad ennast veenda - jah, see on olemas. See oli vist Thelma ja Louise's, kui nad lõpustseenis Grand Canyoni servale jõudsid ja üks neist tõdes "F*king Grand Canyon". See film on muidugi omaette nähtus ja ma ei ole kindel, kas olemuslikult on midagi Ameerikas vahepeal muutunud, kuid dramaatiline stseen ei ole tegelikult üles võetud Grand Canyonis, vaid ülevoolu Colorado jõest - Dead Horse Point State Park'is.   

 

 

Ei saa jälle mööda Baudrillardist, kes aitab võib olla pisut seletada seda, mis serva peal seistes sind valdab: "Ainuüksi mõte miljonitest ja sadadest miljonitest aastatest, mis on kulunud selle maapinna vaikseks laastamiseks, tekitab ebamugavust, kuna jäetud märgid kutsuvad esile aimuse kulumise- ja erosioonipaktist, mis on elementide vahel sõlmitud ja pitseriga varustatud ammu  enne inimese tekkimist. /---/ Täiesti arusaadav, et indiaanlastel oli vaja tugevat maagiat ja üsna jõhkrat religiooni, mis lepitaks geoloogilise tegelikkuse säärast abstraktset suurejoonelisust ja kõrbe astraalsust, et elada niisuguste dekoratsioonide mõõtu mööda."

Ma isegi ei püüa mõistatada, kuidas indiaanlased neil aladel elasid. Kuid kogu arusaamine maast oli pea peale keeratud küll. Sügavamates kohtades on servast oru põhja 1800 meetrit, olles ise umbes 2700 meetri kõrgusel. Kuskil 180 miili ulatuses mööda maapinda edasi lõõmas tulekahju, kuskil sähvisid välgud ja üpris meie ees piilus päike selle päeva viimseid piilumisi, et kanjonisse kukkuda. Võib-olla ainult tema, jaksab igal hommikul sealt uuesti tõusta.

 

 

Üle mõistuse keeruline oli end vaatepildist, mis pimeduse varjus siiski veel kanjoni aimatavaid piirjooni edastas, lahti rebida ja voodisse kobida, väiksesse mõnusasse putkasse. Ainuke ööbimispaik, mida booking.comist broneerida ei saanud. Seda tuli teha eraldi Lodge'i kodulehel ning nad saatsid meiliga piduliku kinnituse broneeringu olemasolust - kõike ikka vähemalt neli kuud enne kohale jõudmist.

Võib olla on hommik õhtust targem.

Grand Canyon National Park, Grand Canyon, Arizona, United States, Grand Canyon Lodge North Rim