28.06, Černé údolí - Freistadt

Enne kõrgelt arenenud kapitalismiga Austriasse siirdumist - oo, mida nad tegid selle hiiglasliku keisririigiga I maailmasõja lõpus - lihtsalt lõikasid Euroopa keskele ühe tühise riba - hoopis tagasihoidlikuma iseseisvuspärandiga Tšehhi Vabariiki, tankida mõned liitrid kütust ja muretseda esiklaasile järjekordne rõvedalt kleepuv vinjett (zippo bensiin abiks pärastisel liimi eemaldamisel :) , mille puudumisel nii Tšehhi kui Austria kiirteel ähvardab senikirjeldamatu trahv - kuskil ei ole kirjeldatud selle trahvi suurust ega keegi ei ole kusagil kirjeldanud, et ta seda trahvi tasuma oleks pidanud.

Jäin autosse ning aknast oli hästi näha, kuidas Jaan tanklapoodi sisenes ja leti ette seisma jäi. Esiotsa ei saanud ma rogainijärgses uimasuses aru, et midagi ebatavalist oleks, aga kui umbes 12 minutit oli kestnud mu silme ees pilt, kus leti taga olev müüja vahelduva eduga peadpidi leti alla kaob, läksin kaema, mis toimub.

Toimus see, et laua all oli arvuti või makseterminalvõi mis iganes, mida ta pärast iga ebaõnnestunud Jaani kaardimakse ühendust uuesti üles bootis. Natukese aja pärast jõudis kohale teinegi vanem naisterahvas, kes asus teenindama neid ostjaid, kes olid valmis sularahaga maksma. Pärast rohkem kui pooletunnist madinat kordamööda laua alla pugedes, keskusega suheldes ja nägude tegemist, hakkas nende kaadervärk tööle. Ma ei tea, kui ei oleks hakanud.

Austria teekatte märgistus osutus kuidagi olulisemalt jutukamaks kui seni nähtu - järsemat kurvi ilmestasid tahvlid autodest, mille koormad minema lendasid või tähised järskudest teepervedest alla pudenevatest masinatest ja veel mingid tekstitahvlid saksa keeles, mida ükski liikluskorralik juht lugeda ei jõuaks kui ta just 20 km/h ei sõida.

Lisaks märkidele lõbustas meid selle riigi pinnal külake nimega Vierzehn (Neliteist).

Ülem-Austria pisilinn Freistadt võttis vastu pühapäeva pärastlõunases tühjuses ning hotelli ukse taha jõudes ei olnud näha kedagi, kes võiks raatsida majutada kolme veidi korratut rändurit.

 

 

Lauakella plinnimise peale kena perenaine ilmuski ja kuus põlvkonda, üle 200 aasta vastu pidanud majutusasutust sellised kohtlased tüübi juba ei heidutanud. Ning meil avanes üle kahe ööpäeva võimalus end  kultuursele eurooplasele kohaselt korralikult puhtaks küürida - rogaini keskuses oli külma dušši võimalus pühapäeva hommikul, muidu külm kraanivesi. Ning linade vahel eraldi voodites magamisel oli teatavaid eeliseid keskpõrandale kokkunihkuvate inimeste ja kolade vahel magades, eriti kui sa oled see keskel.

 

 

 

 

Nüüd oli ka näha kui paistes oli tegelikult Jaani väljaväänatud jalg. Ning netis surfates diagnoosi ja ravivõtteid otsides olid võimalikud variandid kiirest kiirabist kuni labase rahu ja vaikuseni. Lubasime endale viimast  kuni õhtusöögini, milleks ei pruukinud liikuda kaugemale kui korrus allapoole.

 

 

Einestasime lõbusate kohalike pensionäridega, kes näisid olevat hotelli püsikunded ja kelledel hakkas pärast sööki mingi akordioniga üritus ning peale hästi rahulikku ringkäiku vanalinnas kobisime numbrituppa tagasi.

 

 

Mõeldes hiljutisele juhtumisele Soome pensionäridega Tallinna teletorni küljes, jätsime vahele atraktsiooni FlyingFox, mida linnakese muuseum pakkus  - lennata vanast kindluse tornist kuskile silmapiirile jäävate katuste taha võimalusega maanduda kellegi kapsaaias, või midagi.

 

 

 

Puhkus idüllilises Austria linnakeses kulus valmistumiseks ründama Alpe, et jõuda välja oma reisi peamisse sihtpunkti - võib-olla mitte nii igavesse linna kui Rooma - imelisse Veneetsiasse, mis ühel päeval võib-olla on muutunud igaveselt kadunud Atlantiseks.

Golden Adler, Salzgasse 1, 4240 Freistadt, Austria

26.06, Kraków - Černé údolí

Hommikul ärgates läks mõni hetk adumaks enda kohalolu kuskil Lõuna-Poolas.

Näis vältimatu enne teekonna jätku natuke ringi vaadata paigas, mis on legendi kohaselt rajatud draakoni koopa kohale. Millega saab kolme zloti eest ka tutvuda.

Koobas

ja tema draakon

Tundus möödapääsmatu uurida elu Poola kuningriigi endises pealinnas, mida mongolid on kaks korda maatasa teinud. Millega ei saanud ühegi zloti eest tutvuda.

Paistis päästmatu pisut luusida tänastel tänavatel, kuhu võis jätta hulgaliselt zlotte rohkem või vähem kultuursel moel.

Piirdusime siiski peamiselt visuaalsete elamustega:
- elasime kaasa pidulikele koolilõpu üritustele suursugusel turuplatsil ja kaesime mis veel sünnib:

 

 

- turnisime St Mary kiriku kellatorni:

kus avanes vaateid:

- imetlesime Waweli künkal paiknevat kindlust:

- luusisime veel mõnel tänaval:

 

 

 

 

 

Käitusime nagu turistid. Ja mulje tekkis, et kui meil peaks kunagi millegipärast veel pähe tulema kentsakas idee, läheneda Euroopale läbi Poola, siis Kraków ei ole üldse mitte paha paik, eel- või järelpostina kasutamiseks, natuke rohkem kui ainult magamiseks.

Kuid mitte lõpmata ringi jauramine vistulaanide hõimu peakorteris ei olnud meie tolle päeva peamine eesmärk.

Teekond Veneetsiasse pidi jätkuma. Enne veel, oli meie rännakul ees üks rogaini EM. Selleks oli hea jõuda valges ööbimispaika, et paigaldada järgneva kahe öö tarvis 'maja' ning valmistada ette mõnest marketist natuke toidupoolist, kuna teadmata oli, kas kohapealses metsas mingit hambaalust soetada õnnestub.

Liikusime joonel Ostrava-Brno-České Budějovice, suuremalt jaolt kiirteedel ja linnadest ümber. Raiden oli juba Kaunases ette valmistanud ühe mängu mulle ja talle endale - midagi maantee bingo laadset. A3 sisaldas kummagi mängija jaoks nähtusi kategooriates nagu näiteks: kolm sinist/punast autot järjest, Lukoil poega, saarega/paadiga veekogu, ummik/teeremont, heinapallidega/lehmadega põld, kolm vasak/parempööret järjest, helikopter/lennuk, linn w/z-tähega, mulla/kruusahunnik, nais/meesjuht mehega, valge/musta linnu parv, joogi/söögireklaam, kolm Volvot/Opelit järjest ja hulga muud sarnast. Kategooriad jagunesid erinevalt meie mõlema vahel ja võitja pidi olema see, kes esimena oma nähtused kõik kokku saab. Jaan esines kohtuniku rollis. Kuna me eelmisel päeval Kaunasest Krakówisse kumbki omi linnukesi kätte ei saanud, siis jätkasime mängu. See oli päris lõbus täitmaks neid tuiavaid ja kohati monotoonseks kiskuvaid vaateid.

Lõuna- ja poe peatuse tegime Brno-Praha kiirteelt ala keerates Pelhřimovis. Tõttöelda oli sel asulal segiajavalt palju sarnasusi eelmise päeva lõunapaigaga - suur turuplats, purskkaev keskel, värvilised majad ümberringi.

Söögipaik, kuhu sattusime, seest veel stiilipuhtam üheksakümnendad, kus kohalikud leti ümber suitsu kimusid, ja paksu naeru jörisevad Tšehhimaa pojad nurgalauas süüa vitsutasid. Saime oma kõhutäie seal meiegi.

Mingi tõlkimatu tšehhi vanasõna - Googlit kasutades midagi nagu 'kui praed, siis pulli'

Erinevalt Švejkist, ei olnudki meil tegelikult České Budějovicesse vaja jõuda, vaid hoopis Černé údolísse.

Sest seal,
algas järgmisel päeval Rogaini EM.

25.06, Kaunas - Kraków

Kaunase hotelli sisehoov

Niikaua kui mina hambaharju vannitoast kokku korjasin, kadus Jaan oma kodust leitud paberlittidega hotelli vastas olevate pankade poole. Jõudsin numbritoa aknast avaneva hoovistseeni, kus üks suur kallur kiilus kinni parkivate autode vahele ning kus asuti kõige rohkem kiilumist põhjustanud juhti otsima, peaaegu lõpuni vaadata.

Selleks ajaks kui Jaan uksest sisse sadas, litid ikka taskus - hommikune tellerite tegutsemiskiirus järjekorra töötlemisel osutunud liiga pikaldaseks, oli narratiiv kalluri ja parkivate autodega mingil nõiduslikul väel lahenenud.

Seega ei saanud miski takistada meie teekonna jätku Alpide taha. Isegi kahes suunas ühtlast kirjut linti moodustuv lõputu rekkarivi. Jäi vaid imestada, mida küll peab sellistes hiigel kogustes Euroopa ühest otsast teise edasi-tagasi tassima kogu aeg. Varsti selgus, et Poolast ilmselt aknaid. Erinevalt teistest läbitud riikidest, ääristab Poola teid tohutu reklaamplakatite virr-varr.  Üldiselt on neid nii palju, et lõpuks ei saa ikkagi midagi aru, mida sulle pähe määrida üritatakse. Kuid üks sõnapaar hakkas ometi korduma - okna i drzwi, ja eriti okna. Asulat, millest läbi sõites vastava tekstiga reklaam puudus, võis juba kahtlaseks pidama hakata.

Kraków ei olnud kaugel, aga enne tuli läbida asulate ja teededžungel, mille kohta ütleb nii mõnigi reisijuht, et üks kõik millal ja mis pidi te seda riiki läbite, ikka on kümnete kilomeetrite viisi üleskaevandatud teelõike, mis nõuavad plaanitud kohale jõudmise ajale lisama tunde. Ometi oli see kordades leebem kui võis õhtul lugeda Delfist uudiseid ja kommentaare mahajäänud Tallinna tänavatel viibijatelt - eriti Järvena tee piirkonnas.

Ühes heas Poola kohas - näiteks lõunases Łomżas näis olevat paras midagi põske pista. Keerutasime end ümber keskväljaku ning meie figuuride ilmumine platsile näis olevat äratuntavalt midagi ebaharilikku. Millest me ei lasknud end segada ning turuplatsiäärsest põiktänavast värviliste majade tagant saime korraliku kõhutäie. 

mõnus miljöösegadik

 

Łomża turuväljak

Poola keelses keskkonnas olles on ses mõttes põnev, et kohati tekib vene keelele toetudes tunne, nagu saaks kõigest aru, kui siis järsku mingi täiesti arusaamatu kaashäälikute jada või lootusetult valed sõnad teksti sisse lipsavad ning vastu rääkides tekib täielik segadus, ka öelda midagi inglise või vene keeles.    

näitlejanna Anna Weronika Bielicka ja eksiteel Raiden

 

Päeva kulg jätkus aga samataoliselt, asfaldilinti mööda, et pärast kõiki poolalikke raputusi pimeduses jõuda Krakówisse - võimsasse Väike-Poola vojevoodkonna halduskeskusesse. Või nagu üks poolakas Jaanile ütles - aa, Poolasse lähete, aga kuhu, Kraków, nojah see on pea ainuke koht kuhu Poolas tasub minna.

Varssavi ringteel

kusiganes Poolas

Millegipärast oli meie ainuke õhturiismeteks järgi jäänud soov - saavutada horisontaalasend.


Excelsior Boutique Hotel, Piłsudskiego 23, Old Town, 31-110 Krakow, Poola

24.06, Tolli küla - Kaunas

Kolm metsikut ugrilast, kes jooksva ööpäeva esimestel tundidel haisesid veel lõkketossu järele, asusid jumalast ja inimestest üpris mahajäetud Eestimaa paigast, uimase Jaanipäeva lõunast teele.

Läbi Liivimaa metsade, üle Leedu kubermangu põldude, mööda Podlaasia ja Masoovia väljasid, Määri- ja Böömimaa kaudu, pikki Alam- ja Ülem-Austria liidumaid, Veneto maakonna linnade vahelt - Veneetsiasse.

Et näha imelist linna, mis jätkab vaikselt uppumist, kuniks teadlased leiutavad meetodeid, vajumise ja veetõusu peatamiseks. Kui sellist leiutist üldse saab olemas olla?

Suurejooneliste paikade juurde ja sealt ära, tuleb liikuda pikkamööda, et säiliks nende maagia.

Selleks võib kulutada 5563 tagumikkilomeetrit, et Grand Canali lummus jääks püsima. Või nagu mullu sama palju miile Ameerika maal, judinaid tekitava Grand Canyoni nõiduse kestma jätmiseks.

Võib-olla see on veidi old school viis tajumaks ilma ja ruumi. Ja-jah, et hea et hobusega ei hakanud maalt minema.

Kontorinuffikutena, nagu mul ja Jaanil on kombeks leiba teenida, on õigus ja kohustus juba varakevadel omale kalendrisse kinnitada puhkus. Tolle määramiseks on heaks abiks üks teine kalender - rogaini ajaraamat - mis aitab miksida unistused ja hobid: Euroopa rogaini meistrivõistlused leidsid sel aastal aset poolel teel Veneetsiasse - Euroopa rogaini meistrivõistlustel kohal olles, oli pool teed Veneetsiasse juba läbitud.

Nii püüdsid kolm ugrilast läbi jaaniöö surmaund väljamagava Liivimaa jõuda veel õhtuks Leedu tuhmunud kaunitari - Kaunase rüppe. Mis vaikselt pilvealuses kilomeetreid limpsides läks ka edukalt korda ning mille tähelepanuväärseimaks emotsiooniks sai Raideni elamus leedukate sinepist, mida nad Statoili bensukas hotdogile peale määrisid. Seda vainimist, kuidas poisi õhtuoode ära rikuti, jagus veel pärast riigist tagasi tulleski.

Kaunasesse olin mõttes plaaninud Kuradite muuseumi külastamise, aga sinna kuradi muuseumisse me ei jõudnudki.

 

 

Piirdusime õhtuhämarusse vajuva kuulsa jalakäijate peatänava Laisvės allee läbi jalutamisega, mille taustal püüdsin pajatada Jaanile ja Raidenile kummalisi lugusid klassi- ja muude ekskursioonide päevilt - milline elamus oli kohvikutest ja poodidest kubiseval jalakäijate alal sügaval nõukogude ajal promeneerida.

Praeguses ajas on ilmselt sellise Euroopa linnades laialt levinud kontseptsiooniga raske varblasi püüda. Kapitalismiajastu saabumine on linnast viinud ligi 100 000 elanikku ning see hõrenemine lasi märgata end ka peatänava kolmapäeva õhtuses rahus ja vaikuses ning üleslöömata arhitektuurne ilme näis hea pinnas hipsterite laine vastuvõtmiseks. Rikkumata ja veidi lohakas laps, võrreldes vuntsitud Vilniusega.

 

Ilmsesti seal on kohti, väidetavalt ka päris häid söögiurkaid, kuid antiiksete mälestuste najal neid kõige paremaid võib-olla ei leidnud, kuigi 'London Grill' nimelises paigas said Jaan ja Raiden tõesti mahlaka rare bifsteegi, mida igal pool teha ei suudeta.

Meie jaoks oli selle linna peamine saatus seekord pakkuda ühte paljudest ööbimispaikadest ränduritele teel Veneetsiasse.

Sama peatänava äärde jääv hotell 'Kaunas' ei suutnud meid paraku üllatada ning hommikusöök, mis jättis mulje nagu eilsetelt vaagnatelt oleks kile jälle pealt ära võetud, osutus turniiri õnnetumaks, vaatamata pikale palade listile.

Ent öö puhaste linade vahel maitses magusasti. Enne tundmatusse Poolasse sisenemist. Tõsi, meist kolmest olin seda riiki 15 aastat tagasi korra edasi ja tagasi läbinud - tundus huvitav märgata arenguid, või siis nende puudumist.


Hotel Kaunas, Laisves Alėja 79, LT-44297 Kaunas, Leedu