24.06, Tolli küla - Kaunas

Kolm metsikut ugrilast, kes jooksva ööpäeva esimestel tundidel haisesid veel lõkketossu järele, asusid jumalast ja inimestest üpris mahajäetud Eestimaa paigast, uimase Jaanipäeva lõunast teele.

Läbi Liivimaa metsade, üle Leedu kubermangu põldude, mööda Podlaasia ja Masoovia väljasid, Määri- ja Böömimaa kaudu, pikki Alam- ja Ülem-Austria liidumaid, Veneto maakonna linnade vahelt - Veneetsiasse.

Et näha imelist linna, mis jätkab vaikselt uppumist, kuniks teadlased leiutavad meetodeid, vajumise ja veetõusu peatamiseks. Kui sellist leiutist üldse saab olemas olla?

Suurejooneliste paikade juurde ja sealt ära, tuleb liikuda pikkamööda, et säiliks nende maagia.

Selleks võib kulutada 5563 tagumikkilomeetrit, et Grand Canali lummus jääks püsima. Või nagu mullu sama palju miile Ameerika maal, judinaid tekitava Grand Canyoni nõiduse kestma jätmiseks.

Võib-olla see on veidi old school viis tajumaks ilma ja ruumi. Ja-jah, et hea et hobusega ei hakanud maalt minema.

Kontorinuffikutena, nagu mul ja Jaanil on kombeks leiba teenida, on õigus ja kohustus juba varakevadel omale kalendrisse kinnitada puhkus. Tolle määramiseks on heaks abiks üks teine kalender - rogaini ajaraamat - mis aitab miksida unistused ja hobid: Euroopa rogaini meistrivõistlused leidsid sel aastal aset poolel teel Veneetsiasse - Euroopa rogaini meistrivõistlustel kohal olles, oli pool teed Veneetsiasse juba läbitud.

Nii püüdsid kolm ugrilast läbi jaaniöö surmaund väljamagava Liivimaa jõuda veel õhtuks Leedu tuhmunud kaunitari - Kaunase rüppe. Mis vaikselt pilvealuses kilomeetreid limpsides läks ka edukalt korda ning mille tähelepanuväärseimaks emotsiooniks sai Raideni elamus leedukate sinepist, mida nad Statoili bensukas hotdogile peale määrisid. Seda vainimist, kuidas poisi õhtuoode ära rikuti, jagus veel pärast riigist tagasi tulleski.

Kaunasesse olin mõttes plaaninud Kuradite muuseumi külastamise, aga sinna kuradi muuseumisse me ei jõudnudki.

 

 

Piirdusime õhtuhämarusse vajuva kuulsa jalakäijate peatänava Laisvės allee läbi jalutamisega, mille taustal püüdsin pajatada Jaanile ja Raidenile kummalisi lugusid klassi- ja muude ekskursioonide päevilt - milline elamus oli kohvikutest ja poodidest kubiseval jalakäijate alal sügaval nõukogude ajal promeneerida.

Praeguses ajas on ilmselt sellise Euroopa linnades laialt levinud kontseptsiooniga raske varblasi püüda. Kapitalismiajastu saabumine on linnast viinud ligi 100 000 elanikku ning see hõrenemine lasi märgata end ka peatänava kolmapäeva õhtuses rahus ja vaikuses ning üleslöömata arhitektuurne ilme näis hea pinnas hipsterite laine vastuvõtmiseks. Rikkumata ja veidi lohakas laps, võrreldes vuntsitud Vilniusega.

 

Ilmsesti seal on kohti, väidetavalt ka päris häid söögiurkaid, kuid antiiksete mälestuste najal neid kõige paremaid võib-olla ei leidnud, kuigi 'London Grill' nimelises paigas said Jaan ja Raiden tõesti mahlaka rare bifsteegi, mida igal pool teha ei suudeta.

Meie jaoks oli selle linna peamine saatus seekord pakkuda ühte paljudest ööbimispaikadest ränduritele teel Veneetsiasse.

Sama peatänava äärde jääv hotell 'Kaunas' ei suutnud meid paraku üllatada ning hommikusöök, mis jättis mulje nagu eilsetelt vaagnatelt oleks kile jälle pealt ära võetud, osutus turniiri õnnetumaks, vaatamata pikale palade listile.

Ent öö puhaste linade vahel maitses magusasti. Enne tundmatusse Poolasse sisenemist. Tõsi, meist kolmest olin seda riiki 15 aastat tagasi korra edasi ja tagasi läbinud - tundus huvitav märgata arenguid, või siis nende puudumist.


Hotel Kaunas, Laisves Alėja 79, LT-44297 Kaunas, Leedu