28.06, Černé údolí - Freistadt

Enne kõrgelt arenenud kapitalismiga Austriasse siirdumist - oo, mida nad tegid selle hiiglasliku keisririigiga I maailmasõja lõpus - lihtsalt lõikasid Euroopa keskele ühe tühise riba - hoopis tagasihoidlikuma iseseisvuspärandiga Tšehhi Vabariiki, tankida mõned liitrid kütust ja muretseda esiklaasile järjekordne rõvedalt kleepuv vinjett (zippo bensiin abiks pärastisel liimi eemaldamisel :) , mille puudumisel nii Tšehhi kui Austria kiirteel ähvardab senikirjeldamatu trahv - kuskil ei ole kirjeldatud selle trahvi suurust ega keegi ei ole kusagil kirjeldanud, et ta seda trahvi tasuma oleks pidanud.

Jäin autosse ning aknast oli hästi näha, kuidas Jaan tanklapoodi sisenes ja leti ette seisma jäi. Esiotsa ei saanud ma rogainijärgses uimasuses aru, et midagi ebatavalist oleks, aga kui umbes 12 minutit oli kestnud mu silme ees pilt, kus leti taga olev müüja vahelduva eduga peadpidi leti alla kaob, läksin kaema, mis toimub.

Toimus see, et laua all oli arvuti või makseterminalvõi mis iganes, mida ta pärast iga ebaõnnestunud Jaani kaardimakse ühendust uuesti üles bootis. Natukese aja pärast jõudis kohale teinegi vanem naisterahvas, kes asus teenindama neid ostjaid, kes olid valmis sularahaga maksma. Pärast rohkem kui pooletunnist madinat kordamööda laua alla pugedes, keskusega suheldes ja nägude tegemist, hakkas nende kaadervärk tööle. Ma ei tea, kui ei oleks hakanud.

Austria teekatte märgistus osutus kuidagi olulisemalt jutukamaks kui seni nähtu - järsemat kurvi ilmestasid tahvlid autodest, mille koormad minema lendasid või tähised järskudest teepervedest alla pudenevatest masinatest ja veel mingid tekstitahvlid saksa keeles, mida ükski liikluskorralik juht lugeda ei jõuaks kui ta just 20 km/h ei sõida.

Lisaks märkidele lõbustas meid selle riigi pinnal külake nimega Vierzehn (Neliteist).

Ülem-Austria pisilinn Freistadt võttis vastu pühapäeva pärastlõunases tühjuses ning hotelli ukse taha jõudes ei olnud näha kedagi, kes võiks raatsida majutada kolme veidi korratut rändurit.

 

 

Lauakella plinnimise peale kena perenaine ilmuski ja kuus põlvkonda, üle 200 aasta vastu pidanud majutusasutust sellised kohtlased tüübi juba ei heidutanud. Ning meil avanes üle kahe ööpäeva võimalus end  kultuursele eurooplasele kohaselt korralikult puhtaks küürida - rogaini keskuses oli külma dušši võimalus pühapäeva hommikul, muidu külm kraanivesi. Ning linade vahel eraldi voodites magamisel oli teatavaid eeliseid keskpõrandale kokkunihkuvate inimeste ja kolade vahel magades, eriti kui sa oled see keskel.

 

 

 

 

Nüüd oli ka näha kui paistes oli tegelikult Jaani väljaväänatud jalg. Ning netis surfates diagnoosi ja ravivõtteid otsides olid võimalikud variandid kiirest kiirabist kuni labase rahu ja vaikuseni. Lubasime endale viimast  kuni õhtusöögini, milleks ei pruukinud liikuda kaugemale kui korrus allapoole.

 

 

Einestasime lõbusate kohalike pensionäridega, kes näisid olevat hotelli püsikunded ja kelledel hakkas pärast sööki mingi akordioniga üritus ning peale hästi rahulikku ringkäiku vanalinnas kobisime numbrituppa tagasi.

 

 

Mõeldes hiljutisele juhtumisele Soome pensionäridega Tallinna teletorni küljes, jätsime vahele atraktsiooni FlyingFox, mida linnakese muuseum pakkus  - lennata vanast kindluse tornist kuskile silmapiirile jäävate katuste taha võimalusega maanduda kellegi kapsaaias, või midagi.

 

 

 

Puhkus idüllilises Austria linnakeses kulus valmistumiseks ründama Alpe, et jõuda välja oma reisi peamisse sihtpunkti - võib-olla mitte nii igavesse linna kui Rooma - imelisse Veneetsiasse, mis ühel päeval võib-olla on muutunud igaveselt kadunud Atlantiseks.

Golden Adler, Salzgasse 1, 4240 Freistadt, Austria