07.07, Częstochowa - Tolli küla

Nibin-nabin ööpäevast mõned minutid üle, jõudsime Lõuna-Poolast 14,5 tunniga isiklike maasikavälude vahele tagasi.

Rappudes Poola, Leedu ja Läti remontivajavate või parasjagu remonditavatel teedel, oli raske uskuda, et kuskil mägede taga on linn, mille asukate jaoks on sell-ll-lli-i-ne-ne liikumisviis võib olla täielik eksootika.

Nendes oludes orienteerumine, mida linnal novembris kombeks korraldada on, nii ka sel aastal - MOV Meeting XXXIV, näib siiski liig ekstreemne:

 

 

Teekond sellesse linna, läbi tuhandeid hektareid põlde, üle sadade jõgede ja jõekeste, orgude ja mägede kaudu, mõnede metsaribade vahel, on olnud looduslikult vaheldusrikas, valitsejatest ja kuningriikidest pungis, kui püüad mõne paiga ajalukku süveneda. Rahvaste segapudrust umbes.

See kuidas II maailmasõda Poola juudid, kes paljudes linnades pea pool rahvastikust moodustasid, süstemaatiliselt elimineeris, on mõistusele arusaamatu. See kuidas I maailmasõda piiriäärseid rahvuseid ümber paigutas, on arule taipamata. See, kuidas Napoleoni sõjakäigud riike ümberjoonistasid, jääb hoomamatuks. See kuidas ususõjad külasid killustasid, see kuidas riigid on tõusnud ja tuhaks põrmustunud, on kujuteldamatu. Võib-olla mõni tellis mõnes palees, mõni ikoon mõnes palvelas, mõni kivi mõnes iidses tees ... teaks jutustada, mis maad need on.

Kui te küsite, mis on kulgemisel mööda Ameerika teid vahet Euroopa teedega. Siis see on valgus. Siin vanas maailmas on kõik nagu looritatud, silmapiir ja mäetipud sumbuvad ka selgel päeval, seevastu Ameerika maastike piirjooned ja värvid on otsekoheselt klaarid.

Salacgrīva männimetsade vahele jõudes tekkis see täiesti seletamatu tunne, mis ikka kui välgusööst tabab ja üdini läbistab, kui hulk võõraid kilomeetreid seljataga maas ja koduni on jäänud vaid murdosa teekonnast. See kohe-kohe, täiesti maagilise auraga pinnale jõudmise tunne. Ja veel raskem on leida väge, mis peaks mu siit küll mujale elama sundima. Seda ringi trampimist on
vahel vaja, et aru saada kui väga sind siinsed kartulivaod ja metsasiilud kinni hoiavad.

 

06.07, Děčín - Częstochowa

Matkakest, mille pikkuse osa jäigi segaseks, sest erinevad kättesattunud allikad pakkusid Hrensko külakesest Labe/Elbe jõe äärest Kesk-Euroopa suurima loodusliku silla, mida kutsutakse Pravčická Brána, juurde jõudmiseks läbi eriskummaliste liivakivikaljude nii 45 kui 90 minutit.

Hea tahe ja varjuline astumine. Saksa keel oli päris tihedalt kuuldav, kuna Dresden jääb sealt vaid 50km kaugusele. Mets ja kivid pakkusid head vaheldust kiirtee lindile.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Õhtuks katsusime jõuda Lõuna-Poolasse Częstochowasse. Katoliiklikusse palverännakute paika, kus Jasna Gora kloostris asub imettegev Musta Madonna pühapilt.

 

Kas sellest, et kolm paganat linna lasti, aga ööpäev hiljem tabas piirkonda kõva torm, mis oleks meiegi teele segadust külvanud, kui me poleks nii napilt sealt jõudnud jalga lasta. Või hoidis maru me kannul paigal kloostrile eemalt visatud lugupidav pilk ja et me "mitteusulistena", nagu Raiden väljendas, Madonnat oma soovidega kimbutama ei läinud.

Igatahes navigaatorist abimehele mõjus sellesse heasse Poola kohta jõudmise soov täiesti segadusseajavalt - ta ei saanudki sellest üle. Õnneks oli meil teine veel.

Hotel Bonaparte, Ul. Osada Młyńska 3, 42-280 Częstochowa, Poola

05.07, Versciaco/Vierschach - Děčín

Ilustamata. Kodupoole sõidupäev. 800km ümber.

Magusast mägihotellist ulatatakse koos arvega tsellofaani pakitud südamekujulised küpsised. Et maik jääks ikka suhu.

Pühapäeva keskpäev, temperatuur 30 kandis, sudu varjutamas Alpi tippe Innsbrucki ümber. Suvalisest Austria raadiojaamast enne Saksa piiri tuleb Stig Rästa 'Goodbye to yesterday'. Kuidas nad teadsid?

Kaardile visuaalselt otsa vaadates oleks teise trajektoori valinud, aga uskusime elektrooniliste vidinate tarkust, mis pakkusid mõningase kaarega marsruuti kasutades ära Saksa kiirteid. Või mis Euroopa reis see olekski, kui pärast arulagedat kimamist, kuigi sakslased diskuteerivad viimasel ajal 130km/h piirkiiruse sisseseadmist, mõnes Saksa kiirtee äärses tanklas vorstikesi ei manustaks sinna kõrvale suurelt ekraanilt vormelit vaadates. Seegi kord õnnestus natuke enne Regensburgi linna päris kobedale einelale peale sattuda.

 

 

Peatuspaik Děčínis sai valitud eesmärgiga kahe sõidupäeva vahele teha veel üks autohõredam matkapäev, Põhja-Böömimaa České Švýcarsko erakordsete kivimiladestiste juurde.

Sealkandis on mitmeid väikseid hästi säilinud keskaegse linnasüdamega linnakesi ja Děčín näis olevat üks selline. Lasime end ilmselt ära lollitada hotelli nimes sisalduval sõnal 'centrum'. See kuhu me sattusime oli aga kõike muud kui nunnukene keskaegne linnakeskus :)

Tõsi, aknast oli 13. sajandi ehitatud kuninglik lossihoone täiesti näha. Raiden aga arvas, et hotell näeb välja nagu seal kaks nädalat tagasi vangla oleks olnud. Tesco kaubanduskeskuse ja tankla kõrval asus endise tehasehoone moega valge maja, mille erinevad korrused olid praktiliselt ära kasutatud - hotell asus neljandal, all oli mingigolfi saal ja kasiino, kuskil olid mingid kontorid, võib-olla seina taga keevitati midagi. Aga eks igast Telliskivist saab kunagi Loomelinnak.

Kõiges valitseb tasakaal - ka juhuslikult valitud öömajade hubasuses.

 

 

Bensukast teise külje peale jäi tehasehoov kaablirullidega ja neljandat külge õnneks ei näinud. See eest oli säilinud tihe seos loodusega - tegin ühe akna lahti - sattusin ninapidi ämblikuvõrku. Tegin teise akna lahti, pääsukesed säutsusid peakohalt pesast välja. Tegin lahti kolmanda akna teises toas - rammusa ämblikuga võrk koos teise ärevalt säutsuvate pääsukeste pesaga. Aga jah, kus tegid räästapääsukesed pesi siis, kui räästaid veel ei olnud? (on tegelikult mu venna looduslik-filosoofiline küsimus).

Hotel S-centrum Děčín , 

Ústecká ulice 1945/10, Děčín, CZ/405 02, Tšehhi

04.07, Dolomiidid

See Lõuna-Tirooli piirkond jäi Milanost tulles praktiliselt koduteele. Otsides võimalikke peatuspaiku, mis püsiks veel Itaalia poolel, kuigi alad liikusid Austrai käest itaallastele alles peale esimest maailmsõda, langes valik üpris meelevaldsel teel Cortina D'Apezzost kirde poole jäävale mäeahelikule, mille üheks magnetpunktiks on Tre Cime di Laveredo (Drei Zinnen).

Pisut asjakohast materjali uurides näis jõukohaseid matku võimalik sinna ette võtta ka meiesugustel uitajatel.

Laupäeva hommik tervitas siniselge taevaga ning meie majakese ukse taga oli isikliku pöördumisega voldik päeva hintide kohta. Näiteks ilmateade: "Temperatures between 13 and 23, especially between 32 and 37." oli ühest küljest nii lootusrikas kui teisalt täiesti lootusetu mägimatka korraldamiseks, aga kõrgemal võiks ju olla pigem jahedam. Teiseks soovitus külastada perega üht Dobbiaco juustu meiereid. Kolmandaks ette võtta üks keskmine 4-tunnine matk Prato Piazzale või hoopis külastamaks I maailmasõja muuseumit Monte Piano juures võimalusega tutvuda paigaga, kus 14 000 Itaalia ja Autria sõdurit langes, kohtuda tunnelite, varjendite jms militaarrajatistega. Matkale pakuti lahkesti kaasa pakitud einet, mida nad kiirelt korraldada suutvat. Ning viimaks tuletati meelde võimalus veeta õhtu veiniga lõkketule ääres ja loeti ette kogu õhtusöögi menüü.

Mhmmm. Keegi peab ju neid lehti, kus teksti sees meie nimi, ju mingi aeg öösel(?) ikkagi ette valmistama. Ning ilmselt ei ole mõtet igale külalisele pakkuda perereisi jogurtifarmi või mõõdukat nelja-tunnist mägimatka.

Olgu mainitud, et järgmisel hommikul oli ukse taga konksu otsas uus A4, uue ilmateate , pöördumisega Miss Metsa poole, kuidas valmistada tirooli Speckknödelit, kirjanduslikke viiteid magusale elule ja külastamisväärseid paiku meie koduteel sõltuvalt kuhu suunda me edasi siirdume.

Kui viibida selles putkastikus nädal, siis tuleb ju terve nädala jagu päevi selliseid lehti toota. A ju see on neil käpas.

Tre Cime di Laveredo juurde saab väga mitut moodi, kaks peamist viisi on, kas Fischleintali orust hotelli Dolomitenhof juurest u 1400m kõrguselt alates või meie asukohast kaugemal, sõites autoga välja Auronzo hütini, lausa 2320m kõrgusele, kus oled praktiliselt kohal. Huvitavam tundus see esimene variant, mis täpsemalt kirjeldati kui 20 minutit 1548m Talschlusshütte juurde ja sealt ühtlast tõusu Antonio Locatelli hüti juurde 2405m kõrgusele, mille kestuseks pakuti 2,5 tundi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jõudnud rohkem kui paari tunniga kuskile 2000 meetri kõrgusele, oli seis selline, et kolm lauskmaa sookolli pöördusid alla tagasi - üks oli päikesekõrbenud, teisel oli jalg haige ja kolmas istus kivi peal, hingeldas ja kurtis peavalu üle.

Mõtisklesime kaunite mägede taustal oma võimaluste üle ja tuletasime omale meelde, et puhkusereis ei pea lõppema päiksepõlenud Tiinaga, jala kaotanud Jaaniga ning hõredast õhust vaevatud Raideniga. Las jääb põhjus uuesti minna, et need kolm mäetippu ikkagi kunagi ära näha.

Kuumal päeval tuleks alustada hommikul vara, mil päike veel nii võimsalt ei kõrveta ja katta end riietega. Mägedes järgi proovimata last peaks alustuseks testima tiba tagasihoidlikema tõusudega kui 1000m ühe jutiga. Väljaväänatud jalaga on üleüldse jõle sant mööda lahtiseid kivisid turnida.

Kribisime ennast alla tagasi esimese hütini, kus lasime päiksevarju all hea maitsta jookidel ja einetel ning nautisime mäeõhku paksude saksa turistide kombel - milleks sinna üles üldse kooberdada, kui allpool on ka väga mõnus jorutada. Salvrätikut avades selgus, et eraldi kaardimaterjaliga poleks ennast üldse tasunud vaevata - olulise info saab einega peale kauba:

 

Isegi hobused viidi traktoriga minema

Pealegi ootas hotellis bassein, kus piiramatult mulistada ning kokkuvõttes natuke niisama vedeleda - La Dolce Vita.

 

 

 

 

 

Iseenesest võiks puhkuseks selle linnades kolistamise asemel terveks nädalaks mõne Alpi piirkonna ette võttagi, kus end aruka mõõdukusega füüsiliselt kurnata ja tasalülitada. Ilmsesti leiab nii rahvarohkeid radu kui ka olulisemalt hõredama külastatavusega paiku, kuigi Alpide mure on kasvavalt nende otsas trampivad turistide hordid. Kõikse hullem pidi olema tegelikult uute suusanõlvade jaoks metsade maha raiumine, mis põhjustab mudalaviine ja vahel külasid enda alla matab.

Teisalt esitan aeg-ajalt endale ikka küsimuse, kus on see piir, kus inimesi ei ole liiga palju. Külade viisi ju külastajatest elataksegi, üle ilma. Mis on need normid, mis ütlevad, et võõraid on parasjagu. Millal sa inimesena oled osa loodusest ja millest alates loodusele võõras. Ja siis tuleb pildile raha kapitalistliku vabaduse näol ja enam ei saa üldse millestki aru. Kas lubada endale natukest ringi trampimist või istuda vagusi kodus kartulipõllu serval. Kes elab siis mõistlikumalt - ringi trampija või see kelle kartulipõllu servas trambitakse. Vahel mulle näib, et me istuksime veel koopas, kui poleks neid trampijaid. Või milleks see kõik, on seal üldse vahet.

Nojah, hõre õhk. Pole harjunud.

Post Alpina - Family Mountain Chalets, Helmweg 9, Fraz. Versciaco - Fraktion (Vierscach), San Candido, Itaalia