29.06, Freistadt - Veneetsia

Ärkamine Ülem-Austria vabalinnas tähendas, et ma olin jälle aasta vanemaks saanud.

Klassikaline germaani stiilis hommikusöök ninnu-nännu kannukeste ja serviisiga oli hea algus, et puukida kere nii palju täis, et jõuaks ühe jutiga üle Alpide Aadria mere äärde välja. Ennustatud u 620 km ja 6 tundi enam-vähem ka realiseerusid.

Mägedes on ka kiirteel põnev sõita. Tee lookleb ümber mäeharjade orus ning silme ees on kogu aeg mäemassiiv. Vaateväli on selline, et alati jääb mõistatuseks, kuhu küll see tee veel viia saab - tavaliselt teeb ootamatu pöörde, kus avaneb uus seletamatu mäevaade, aga vahel puurib end otse mäkke. Üldiselt on aga kiirteel sõitmine nagu kulgemine mingis liikuvate takistustega torus.

Läbisime liini Linz-Salzburg-Villach, viimasest möödudes tekkis kiirteel harunemine: Viin, Sloveenia või Itaalia. Hea valik, võtsime kimbust Itaalia suuna.

Minna Veneetsiasse autoga, on juba iseenesest kahtlane eestlaslik mõte. See tuleb kuskile maha jätta. Auto. Kui sa seal sellega juba oled. Eelneval uurimisel selgus, et odavaid parklaid võib leida mandril Mestres, kuid siis tuleb ikka veel bussi või rongi kasutada.

Veneetsia on nii väike, et ei paista kaatri tagant hästi välja

Auto on võimalik siiski jätta ka Veneetsiasse endasse, tehissaarele Tronchetto või Piazzale Roma väljaku äärde parkimismajja. Igaks petteks lunastasime endale veebi kaudu päeva jagu varem Garage San Marcos siiski autokoha. Selle leidmisega saarelt keerukust ei olnud - see lihtsalt jäi ette ja ega kaugemale kuskile edasi suurt polekski saanud. Parkimine ise aga käis nii, et asjapulgad tuvastasid kauaks me jääme ning mingi süsteemi järgi pargiti masinad kahte rivvi kinni. Selleks juhuks aga kui meie taga olev masin peaks enne meid siiski minema sõita tahtma, tuli jätta aknad praokile, uksed lukust lahti ja võti armatuurlauale. Kojamehe vahele pandi paber kirjaga 'mercoledì', mis tähistas päeva, mil me lubasime lahkuda. Korjasime oma kahe päeva jagu varustust ühte kotti kokku ja jätsime kõik muu nii nagu ta jäi.

 

 

Järgmiseks tuli nuputada edasise liikumisviis üle, aga esmalt leida kuskilt mõni vaparetto (veebussi) peatus, alternatiivina asuda kohe seiklema mööda tänavalabürinti hotelli poole. Viimane asus meil kohe San Marco väljaku taga, mis tähendanuks hulgaliselt maismaal nikerdamast.

Leidsime Piazzale Roma äärest veebussipeatuse üles, aga esiotsa mõmmigi hoomamata, missugusest väravast peaks õige liini peale ronima. Hiljem sai see veeliinide süsteem selgeks - tuleb lihtsalt peatuses tuvastada, mis liinid sõidavad ja kuhu. Enda sihtkoha järgi saab tuvastada liini numbri ja liininumbri ning peatuste järgnevuse järgi kai tähe (A,B,C...), millisega tähistatud õõtsuvasse putkasse tuleb laeva peale pääsemiseks ronida. Esimese raksuga sattusime liinile, mis viis ringiga ümber linna keskväljakule ning tegelikult andis hea võimaluse näha laguunisaari teisest vaatenurgast. Peenemad tüübid muidugi bussiga ei sõida, vaid lubavad endale veetaksot.

Mis iganes, San Zaccaria peatus Riva degli Schavoni ääres oli ligem pääs hotellini. Hotellini jõudmist aga takistas San Marco väljaku lumm, kus me veidi ringi keerutasime. See tuli diagonaalis ületada ja õige kangi alt läbides leida hotelli sissepääs. Sissepääse on enamus sealsetel hoonetel kaks - veest ja maismaalt.

 

 

 

 

Tutvunud oma numpstükk toakesega ja pisut seedinud seda, kus ja miks me oleme. Läksime ja andusime linna poolt pakutavatele tursitlikeile atraktsioonidele.

hotelli toa ühest ...

ja teisest aknast

Täiesti vääramatu oli lubada endale üks 80€ne gondlisõit, mille peatus asus kohe hotelli kõrval. Gondlisõidutehnika tundus huvitav, aer ei lennanud mitte plärtsuga vastu vett, vaid seda kruviti kuidagi vees, rääkimata sellest tasakaalust, mida gondoljeer valdama peab. Hääletust, millega paat mööda sinakashalli kanalite vett liikus, lõhkus ainult gondoljeeride omavaheline loba või viisijupi ümistamine. Tiir viis ka Suurde Kanalisse, kus veeliiklus on tihe ning gondlimeestel tuleb jagada vett vaparettode, veetaksode ning muude plärisevate kauba- ja killavooridega.

 

 

 

 

 

 

Ma teadsin, et see linn on imelik, aga ma olin ikkagi veidi šokis kui gondlist välja ronisin. Ma olin unistanud seda linna näha vist sellest hetkest saadik kui sain teadlikuks, et see on olemas. Nii olen aegade jooksul lugenud virna raamatuid, küll ilukirjanduslikke ja reisijuhte. Kuid lõpuks andis mulle ootuspärase võtme linna lahtimõtestamiseks kätte hommikul Freistadi hotelli öökapile tekkinud sünnipäeva kingiks olev raamat - Giulia Foscari 'Elements of Venice', mis räägib küll ajaloost ja olevikust, aga läbi arhitektuursete detailide - fassaadid, sillad, trepid, koridorid, põrandad, katused, laed, uksed, aknad ...

 

 

 

 

 

 

See on just see, mida ma kohtadest otsin - detaile ja mustreid. Selles raamatus on need omapärasesse fookusesse seatud - kes jõuab ikka neid Suure Kanali paleede nimesid ja omanikke meelde jätta, palju põnevam oli avastada, millised paleed ja miks on ajas muutunud läbi 'stackingu', milliseid on dubleeritud, millistele on korrus juurde lisatud. Näiteks viimane tähendab seda, et algselt paleede ligi kuuemeetrised esimesed korrused kaubaladustamise eesmärgil muudeti suguvõsa kasvades hoopis kahekordseks ja saadi juurde uus elukorrus.

Või et sisehoovides topelt trepid teisele korrusele on selleks, et eri perekonnad samas ruumis kohtuma ei peaks.

Või et uuteks palkoniteks Veneetsias on suurte ristluslaevade rõdud.

Või arutlused sellest, kuhu liigub linn, mille elanike arv on praegu u 60 000 ja see väheneb, samal ajal kui linnas viibib iga päev 50 000 turisti, mille arv rekordpäevadel võib kolmekordistuda.

 

 

 

Linn täiesti erilise tempoga - autodeta, mootorratasteta, jalgratasteta. Ainult vesi ja jalad.

Tegime õhtul tiiru San Marco linnaosas, püüdes tabada kaunimaid kirikuid ja ikoonilisi objekte nagu näiteks ooperiteater Fenice. Lasime end sisseviskajal suunata õhtust sööma ühte kitsasse restorani ja lõpetasime päris pimedas San Marco väljaku kohvikus 'Florian'. Pettes end kujutelmaga, et see on endiselt sama hea kui arvasid seda olevat seal tassi (või klaasi) kummutanud Ernest Hemingway või Thomas Mann. Nojaa, ega seda ei tulegi tihti ette, et arve sisaldab muuhulgas ka pärast 2x6 eurot elava muusika kuulamise eest. Ja polegi tähtsust, väljakul sagivad turistide hordid ei suutnud katkestada hoonete rütmi, mille täiesti eriliseks lõpuks, või hoopis alguseks on Püha Markuse katedraal ja kellatorn siluetiga, mille nurgast paistab natuke Doodžide paleed.

 

 

Juudijuubelisel sünnipäevaõhtul ei olegi see võib-olla ju teab mis luksus. Lihtsalt natuke soendada end tuhandeaastase Veneetsia vabariigi hiilguse paistel. Ja vananemine oleks saanud justkui tibake väärikust juurde, võib-olla veidi kassikullalist, aga võib-olla ühe väärtuslikemaist pärlitest kees, mida tsivilisatsioonil pakkuda on.

 

 

 

Pärast jäi meil vaid leida Vana prokuraatorihoone alt õige kangialune, mis hotelli ukse juurde viiks. Akna taga häält tegemas sillal kanalit ületavate turistide jalataldade pladin.

Cavalletto & Doge Orseolo, Piazza San Marco 1107, San Marco, 30124, Veneetsia