1.07, Murano - Veneetsia - Milano

Muranos ei olnud midagi suurlinnlikku, see oli mõnus Itaalia küla oma klaasitöökodadega ja on justkui puhver, kuhu Veneetsia rahvarohkuse eest põgeneda.

Ometi põgenemise meie sealt juba järgmisel hommikul. Tagasi Veneetsiasse, et veel veidi ringi kiigata.

Nii kui pärast rogaini Tšehhist tulles üle Alpide saime, tõusis õhutemperatuur üle 30 kraadi ja nii püsis ta juba kolmandat päeva. Kui alguses oli ütlemata mõnus ennast lõpuks ometi talvest üles soendada, siis tolleks päevaks hakkas see mõjuma nagu liiga rammusa koogi söömine - esimesed kaks ampsu on väga head, aga juba kolmas ajab iiveldama.

Nii oli meie tegutsemine kohati pisut suvaline. Palavus tõmbas mõttetöö aeglaseks ja tekkis iseenesest sellise lõputu siesta meeleolu, kus millegi asjaliku tegemiseks jõudu ei jagunud.

Enne kui minna Kunsti Biennaalile tuleb käia linnas endas. Linnas endas oli üks väiksem galerii - Peggy Guggenheimi kollektsioon pooleli jäänud palees Suure Kanali ääres. Peggy endises elamises rippusid teosed, millega suudan end oluliselt paremini suhestada kui Biennaali uue sajandi äärmustega või naabruses asuva Akadeemia maalidega 14. kuni 18. sajandist.

Imetlesime palee sisemust ja rohkem selles elamisekunsti kui sealset kunsti ennast.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hüppasime vaparettole Akadeemia juures ning nautisime veel korra Suure Kanali paleede defileed, mille iga sisemus ilmselt peidab omakorda hunnitul hulgal detaile ja ajalugu. Mõnigi reisijuht on püüdlikult tähelepanuväärsemaid neist lahanud. Kuid nendest väljapaiskuv meeletu hulk võõraid nimesid lihtsalt lämmatab ja ma isegi ei püüa süüvida. Neid ajaga kogunenud kultuuri, rikkuse ja intriigide kihte on Kanalis sõites kõigi ihukarvadega tunda.

 

 

Piazzale Roma'sse jõudes lõunastasime sisuliselt parkimismaja ja bussijaama kõrval. Veidi tobe, kuid tuulisel tänavanurgal võis jälgida kõiki ratastel linna sisenejaid ja väljujaid ning lasta vilistavatel lõbusatel meeskelneritel endale sööke ette tassida.

Kaks ööpäeva legendaarses linnas oli meeled muljetest üle kuhjanud, mida pressis omakorda kokku kuumus. Tuli minna ja lahutada neid Milanos, mis võib-olla vabastab tänavalabürintide painest ja toob tagasi mõistetavasse linnastruktuuri. Nii lihtne on Veneetsia kõrvaltänavatel eksida, kui ei kasuta just o-tehnika kontsentreerituimat kaardis olemist. Peamiste hot spotide vahel liikumine nii  suurt muret ei valmista, sest ühtlane inimvoog viib su kohale.

Nii lihtne on uppuda iga kiriku, scuola, palee, silla, kanali elulukku. Ja parem sa põgened, enne kui upud koos kõigi nendega.

Täiesti eriline linn.

Milanosse oli vaid kolme kiirteetunni jagu sõitu ning 36-kraadises motoriseeritud linnaõhus võttis meid vastu arusaadav tööpäevjärgne liiklusmadin, kohati kvartalite kaupa ühesuunalistel tänavatel. GPS-seadmed on kuldaväärt leiutised suurlinnades õige maja leidmiseks ning vaid mõnda teeristi ja ringi valesti lahti mõtestades olime järjekordses peatuspaigas juures väljas.

Parkimise süsteem oli midagi täiesti itaalialikult segast, millest ei saanud päris lõpuni aru ka suhteliselt selget inglise keelt kõneleva hotellitöötaja jutust. Igatahes kadus portjee koos võtmetega mõne lisaeuro eest mõningase noogutuse saatel kuskile minema ning toa aknast võis tänavalt minevale sõitvale masinale järgi lehvitada. Kui me kahe päeva pärast koos portjeega autole garaaži järgi läksime, siis mulle tundus, et järjekordsed eurod lisateenuste eest on asja ette läinud. Nii jala kui autoga garaaži jõudmine oli rohkem kui mõõdukas labürint, rääkimata segasest tšekimajandusest, sh mingi linna parkimismaks, mis tulnuks kuskile eraldi tasuda.

Soodne asukoht kesklinnas soosis õhtust jalutuskäiku Toomkiriku katusel, ja ümber kiriku. Mille ümber tiirutasid teiste turistide seas ka laigulistes vormides automaatidega inimkolmikud. Uus aeg nõuab uutes kohtades samu kombeid, millega ammu harjutud näiteks Jeruusalemmas.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Loomulikult tuli loivata Galleria Vittorio Emanuele II passaažis - üks Euroopa grandioossemaid ostukeskusi, mis rajatud juba 19. sajandil.

 

 

Ning lubasime omale turistlikku prantsatuse passaažis asuva noobli kohviku Savini toolidele, et lasta hea maitsta ühel õhtusel kohvil ja koogil, jälgides silmanurgast kohalike võrgutustehnikaid või läbi võlvkäikude tuhisevaid linnakodanikke, kes olid riides silmatorkavalt stiilselt. Kasutades Bill Brysoni määratlust raamatust 'Ei siin ega seal', siis: "Korraks arvasin, et ma olen surnud ja mind on kogemata saadetud pintsaklipslaste taevasse. ... tänavatel polnud mitte midagi, mis toidaks mõistust ja hinge, olid ainult butiigid, mis müüsid kalleid kehaehteid." Mõnes Milano piirkonnas see ilmselgelt nii oligi. Õnneks on see asjadele keskendumine kohati nii mastaapne ja üle võlli, et möödapääsmatu on lihtsalt põgeneda - end välja lülitada ning kogu see kaltsude ja aksessuaaride väljanäitus muutus fooniks.

Galleria Vittorio Emanuele II sammaskäikude vahelt avastasime ka Rizzoli raamatupoe ja jätsime meelde lahtioleku ajad, et järgmisel päeval läbi hüpata.

La Scala

 

 

Milaanolased ei näi üldse itaallastena. Nad on milaanolased, kõnnivad kiiresti ja sihikindlalt, ei lasku asjatutesse vaidlustesse, ei vehi rääkides kätega ja on asjalikud.

Mis seal ikka, vaatame homme uuesti.

Hotel Galileo, 

Corso Europa 9, Milan City Center, 20122 Milano, Itaalia