03.07, Milano - Versciaco/Vierschach

Lõpeks ei saanud ju lahkuda Milanost, ilma ilmaimet Expot külastamata.

Veebist hommikusöögi kõrvale asja lähemalt uurides selgus, et autoga minnes muutub territooriumile ligipääs umbes sama keerukaks kui Veneetsiale. Kasulik on parkimiskoht ette broneerida. Sedasi jooksvas sabas minnes, oli võimalik sättida enda vana Alfa-Romeo tehase alale rajatud parklasse, mis oli tsirka 10 kilomeetrit sündmuspaigast, aga mille vahet sõitis buss ja peale ajakulu, ei olnud lõpuks midagi hullu.

 

 

Vaatamata kõikidele ametlikele versioonidele, miks antud nähtus kasulik on, tekkis mus siiski kõhklusi, milleks selline rahvaste sõpruse lõbustuspark ikkagi hea võiks olla. Iseenesest ju jaa - iga riik on pingutanud, et tuua endast välja parim ja omapärasem, mis tähendas muidugi omamoodi lõbusat segapudru läbisegi paiknevatest kõrgtehnoloogia demodest kuni vanade heade moosiriiuliteni, mis 'ainuomased' just sellele konkreetsele maale.

Olgu mainitud, et peateema on sel korral 'toit'. Ning enamuses paviljonides pakuti söögiks kohalikku kraami ja täiesti omaette emotsioonide kogumine oleks võinud olla ka põnevate riikide söögikultuuriga tutvumine. Samas lõuna ajal olid huvitavamad kohad täis ja nõudnuks eelnevat bookimist. Või siis võimalus osaleda erinevatel söögivalmistamise kursustel passides peale paviljonide juures olevaid infotahvleid või lihtsalt suhelda üritada.

Vantsisime paviljonide vahel ja imetlesime üht konstruktsiooniimet teise järel ning mõttevälgatusi materjalide ja vormide loomisel. Me vist ei jõudnud kolmandikkugi läbi traavida, kui nälg ja kuumus oma nõudsid. Aga mingi sega-summa mulje siiski kujunes. Või kui mitte muud, siis mingit konkreetsele riigile omaseid väärtushinnanguid need rajatised ikkagi edasi andsid. Rohkem ütles vahel küll see, mis paistis välja otseütlemise/näitamise tagant.

 

 

  

 

Mõned iseloomulikud momendid, mis silma jäid:

- USA targutav toon

- Venemaale omane külluslikkuse demonstreerimine

 

 

 

 

 

- Austria loodusrikkust väärtustamas

- Turkmenistani nõukogulikus ja isikukultuslikus mentaliteedis kinni olemine

 

 

- Lõuna-Korea kui kõrgtehnoloogia tootja

 

 

 

 

 

 

Suurbritannia:

 

 

 

 

Ja sada muud öelda tahtmist.

Slovakkia

Maroko

Iraan

Leedu

Valgevene

Omaan

Sloveenia

Sloveenia

Tšiili

Tšiili

Tšiili

Eesti paviljonis oleks võinud ju metsa ja tehnoloogia vastandamine kuidagi teravamaltki esile tulla, aga näis, et kõige atraktiivsem osa olid kiiged, mis väga popid olid ning huvitav efekt tekkis sellest kui kiikujate tagumised pooled sünkroonis ehitise erinevatest vahedest välja hooglesid. See muutis muidu veidi tuima tüki hoopis elevamaks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Palju kuluks aega, et maailmanäitusel maailma mõista.

Lõpuks ei saanud ju ületada uuesti Alpe, ilma neis natuke matkamata ja nii keerasime pärastlõunal koduteele - nina põhja, Dolomiitide poole, kus kümmekond kilomeetrit Dobbiacost pidi oleme üks väike mägihotell.

Garda järve kohale oli sättinud end metsik tume äiksepilv, kuid meil õnnestus pisut riivata ainult tema ühte serva. Õhu tõmbas igatahes 36 kraadi pealt 20-le, mis meiesugustele palju omasem.

 

 

Nagu ikka lasime oma heal GPSil end hotelli juurde viia, aga nii ladusalt kui suures linnas, see välja ei kukkunud. Kõigepealt veeti meid Versciaco külakese jalgpalli platsi serva, millest elektroonika arvas hea üle sõita olevat ja mida teeolud päris elus kindlasti nii silmas ei pidanud. Võtsime suurele teele uuesti tagasi ja keerasime külla järgmisest teest. Ilmus teeharu, kus post hotelli nimedega, meie oma seal hulgas - keerasime neist ühte, aga jõudsime välja kellegi Nissani mehe hoovile, kes just kodust minekule asutas.

Uurisime, kus siin võiks olla Post Alpina nimeline hotell. Aa, tean küll, lõi mees käega ja pakkus et sõitku me tema järel. Kui me olime ennast korda mööda kitsal külateel ringi keeranud, saabus keegi naisterahvas autoga, kes oma kodinaid tassides Nissani-mehe juurde ronis. Naine tavaariga peal, keerutasime oma tuldud teed tagasi ja lupsasime kuskile kolmandasse harusse ning jäimegi meid huvitava nimega maja juures seisma. Tänasime Nissani meest ja olime vist kohal. Aga tundus, et kuskil abihoone või garaaži tagumise pääsu juures.

Alustasime retseptsioonile liginemist jalgsi, tiireldes ümber seonduvate hoonete, kuniks mingi aia vahelt läbi pääsedes jõudsimegi peahoonesse.

Jaan ristis selle kompleksi doktor Evili majapidamiseks, sest nagu selgus, olekski pidanud kellanuppu vajutades autoga kohe garaaži sisse sõitma. Sealt pääses retseptsiooni ja sealt pääses üldse igale poole - igasse omaette majakesse, ujulasse, söögipaika, ski lifti ja kes teab veel kuhu.

Kuna õhtusöögi aeg oli just läbi saanud (21.00), siis vastu tulles oma külalistele, arvati, et nad midagi siiski köögist veel leiavad. Vanem naisterahvas hakkas meile kohalikus itaalia-saksa murdes ette lugema, mida neil on võimalik pakkuda, aga kui meie näod aina suuremaid küsimärke moodustama hakkasid, lõi ta käega ja rääkis oma jutu ühele nooremale meesterahvale, kes tõlkis selle meile inglise keelde ning neil oli mingi supp, mis osutus heaks toitvaks tangusupiks suitsulihaga ning lisaks nad lubasid meile kokku kraapida mingi külma laua - mis oli erinevate super heade sinkide ja juustude vaagen, millest üksi oleks jätkunud kaks korda suuremale seltskonnale. Kõhud said täis rohkem kui kuhjaga.

Nagu meile 'vabandati', siis suuremas majas oleva toa asemele oli booking.com kaudu reserveerides eraldatud upgrade kahekorruseline apartemendi näol eraldi majakeses, sisaldades ühte tuba Raidenile, kahte vetsu, mullivanni, elutuba ja kööki kaminaga, kahte rõdu ja ... talvituma tulime siia või.

Täielik Dolce vita, nii nagu nad oma majapidamist kohapeal ka kutsusid - Dolce Vita Post Alpina Hotel, kuigi ametlikult:

Post Alpina - Family Mountain Chalets, Helmweg 9, Fraz. Versciaco - Fraktion (Vierscach), San Candido, Itaalia