02.07, Milano

Moodsas Milanos on kiirelt tulevate ja kaduvate Guccide ja Pradade vahel varjul ka mitmeid ajaloo kaugematest kihtidest säilinud geniaalseid objekte.

Mees Vincist, kes Santa Maria della Grazie kloostri kiriku kõrval olevasse söögisaali munkadele "Püha söömaja" maalis, paelus oma toimetamistega mu huvi siis, kui 80ndate lõpus juhtusin lugema František  Jileki "Meest Vincist".

Just see Leonardo taies kummitas mind pideva illustratsioonina, kui nõks hiljem lugesin Ain Kalmuse meisterlikult kirjutatud "Juudast".

Vaatamata kõiksugustele kaduvikku soosivatele faktoritele, mis fresko püsimist väärata üritanud - sein, millele maaliti oli muredast pudedast mudast, Vinci vana katsetajana proovis uut ja testimata maalitehnikat, mungad raiusid seina ukseaugu, millega lõikasid maha Jeesuse jalad ning nad on aegade jooksul üritanud taastada ja hardamaks maalida kujutatud tegelasi, II maailmasõja aegne Milano pommitamine jättis söögisaalist püsti hämmastaval kombel ainult selle ühe seina - on tänaseks päästetu ja taastatu mõjus. Lihtsalt on, mingi sügavus ja psühholoogia.

Santa Maria delle Grazie

 

 

 

 

Selleks, et seda kõike näha tuleb aga aegsasti reserveerida külastusaeg, mida saab veebi kaudu kenasti teha. Meil õnnestus pihta saada tuurile "The Last Supper & Hidden Gems", ning hidden gemsid osutusid meeldiva milaanolasest giidiga päris huvitavaks. Ise me oma nõrga ettevalmistuse pealt poleks kaugeltki neid paiku avastanud ning uute teadmiste doos oli kahetunnise jalutuskäigu jaoks just paras.

Santa Maria presso San Satiro kirik, mis on osavalt maalitud suuremaks kui see tegelikult on.

 

 

 

San Maurizio al Monastero Maggiore - nunnaklooster täis Leonardo õpilaste maalinguid, kus sai kuulda mõnda nunnade elust.

 

 

Huvitav oli seejuures teadasaamine, et paljud Milano väiksed kirikud on kinni ja mittetegevad, avatud ja korrastatud on enamus aga eraalgatuse toel.

Moodsa aja kunstniku Maurizio Cattelani 'kingitus' rikkale linnale väga kõneka skulptuurina otse Börsihoone esisel väljakul.

 

 

 

Peatumata linna mitmetuhande aastase ajaloo jooksul tema tõusude ja languste juures, näidati meile siiski alles jäänud rooma-aegseid linnavaremeid, mil linn olevat olnud Rooma enda järel kohe teine tähtsuselt ja mõjuvõimult.

 

 

 

Kuumadel linnatänavatel löntsimine ja Püha söömaajaga tutvutmine, sai tekitada vaid üht - näljatundest veel suurema soovi kuhugi varjulisse kohta maha istuda. Potsatasime mingisse juhuslikku kohvikusse, kus eriti 'hunnituks' osutus Jaani valitud 'Viini salat' - keset taimi (tomat, salat, mais) oli kõige peale lahti lõigatud keeduviiner. Haa-haa.

 

 

Pärast mõnetunnist lesimist hotellis, tegime õhtuse tuuri linna loode ossa renessansiajastu suurvalitsejate Sforzesco kindlusesse ja seda ümbritsevasse parki, kus võis loota veidi varjulisemale õhustikule kui kuumadel tänavatel.

 

 

 

 

 

 

 

Kindluse müüride vahel oli mitmeid vabaõhu kontserte ning kindluse ees toimus midagi meie jaoks täiesti arusaamatut - sajad, et mitte öelda tuhanded valges rõivas inimesed kogunesid lossiesisele piknikule - koos valge linaga kaetud laudade ja toolidega, küünalde, veinide ja söögi tavaariga.

 

 

 

 

 

 

 

 

Tagant järgi veidi surfates näib, et tegemist on mingi uudse sotsiaalse Flash Mob üritusega. Efekt ei olnud muidugi üldse paha, teadmatult 'valge varsena' keset seda üritust sattudes oli hämming suur. No ma näiteks pakkusin, et kõigil ei ole ju oma jaanipäeva, siis tuleb selline lõbustus lihtsalt ise välja mõelda - aga loomulikult milaanolikult stiilsel moel.

Teisel pool kindluse müüre oli inglise stiilis park, mis hoidis kinni moodsa kunsti eksponeerimise hoonet Triennale di Milano, kuhu oleks võinud sisse kiigata juba ainult mõnusa katuseterassi kohviku pärast, kuid see hoone näis tol õhtul olevat vallutatud mingi privaatse peo poolt.

 

 

Pargis servast Arca della Pace alt läheb sirgjoones balustraad Corso Sempione Alpide Sempione kuru poole, mis rajati loomulikult Napoleoni käsutamisel tähistamaks Itaalia-Prantsusmaa võitu Austria üle ning mille suhtes on arvamus, et see muutis kohalikku kliimat, kuna Alpi mäestiku kaitsvasse barjääri tekkis auk.

 

Meie siirdusime õhtu lõpetuseks kohalikust kliimast leevenduse leidmiseks, läbi valge inimvahu Castello väljakul, mööda Via Dante Chiasserinit, mille ääres hea einestada, tagasi Toomkiriku platsile, mille taga Corso Europal asus magamist võimaldav paik.

Hotel Galileo, 
Corso Europa 9, Milan City Center, 20122 Milano, Itaalia