Hommikune vaade ookeanile oli hallivõitu, kuid ometi oli kohvi ja mingit segast saiatoodet (endiselt ei kannatanud motelli enda hommikusöök eriti kriitikat) krõbistada Vaikse ookeani idakaldal hunnitu. Koos määratu kajakaga, kes teadis et sai on nii plönn, et jätkub kindlasti ka talle.
Pismo Beach oli väga alakasutatud, mis andis võimaluse lainekohinas iseenda mõtetega tegeleda. Aga veelgi zen'im oli paarikümne miili kaugusele jäävate Guadalupe liivadüünide vahel. Enne vee äärde jõudmist läbisime Guadalupe asula, mis õigupoolest üpris tagasihoidliku ja mehhikopärase miljööga mulje jättis ning asula taga laiusid köögiviljapõllud, kus ühest otsast midagi üles tiriti, teise lapi peal hoolega kasteti ja kolmanda välja peale jälle midagi uuesti istutati. Põllud lõppesid otse liivahunnikus. Selles liivases paigas olevat vändatud stseene 'Kariibimere piraatide' tarvis.
Nii jõudsime pärast agraarmaastiku läbimist helevalgete liivakuhjade vahele, kus tee otse randa jõudis. Praktiliselt igas liivases rannalõigus kus me kogu tee San Fransiscost Los Angeleseni peatusime, leidus ka mõni surfar. Laine oli ilmselt algajatele lauduritele paras, kuigi ujumiseks kõlbmatu - nagu pesumasinas, muudkui keerutas ja viskas vastu põhja, koos liivasodiga. Päris ära võib niimoodi kuluda.
Ookeani võimas kohin lahustas aga täielikult nende üksikute veesulpijate või rannal luuserdajate olemasolu ja isegi kui mõni silme ees virvendas, olid justkui omaenda tuulemullis, lastes õhuvooludel endast läbi, üle ja ümber puhuda. Üks ajakinnihoidmise viis. Seda lihtsalt ei kulgenud. Mittemidagi ei olnud vaja oodata. Kõik seisis. Kõike ei olnudki, oli ainult igav liiv ja tühi ookean. Põhjatu igavus.
Raske oli tagasi kulgemisse astuda. Baudrillard: "Siin, igasugusest tähendusest ilmajäetud rannal, lõppeb Lääs nagu reis, mis kaotab eesmärgile jõudes tähenduse." Ma ei tea, kas Lääne lõppu jõudmine oli maailmalõppu jõudmine, kuid siit edasi minnes jõuaks uuesti algusesse. Ühe reinkarnatsiooni lõpp. Ühe reisi lõpp. Tähendustel polnudki enam tähtsust.
Meil tuli aga tagasi minna. Tagasi koju, tähenduste juurde, poolele teele itta. Miski ei saanud aga kodumannert rohkem meenutada, kui põikamine Solvangusse. Tõsi, tegu oli hämmastava kitši kastmega, mida vahvärk majakestena Taani pähe serveeriti. Ometi leidsime sealt esimese kohviku, kus tekkis tahtmine mõnda saiakest osta. Üldiselt valitsesid seal maal koogi- ja saiakeste vitriinides hiiglaslikud muffinid koos glasuurplätserdustega sõõrikutel või mingid veel arusaamatumad küpsetised, mis end manustama küll ei kutsunud.
Tagasi Highway 1'le, läbi Santa Barbara, kus me ei suutnud siiski peatumata läbi sõita ja tüürisime randa. Täielik Santa Barbara miljöö. Ääretult uimane rannaelu, inimestest üpris hõredad tänavad, päike lõunaselt kuumamas valgete majade ja palmide üle. Väga
lazy.
Enne Los Angelesse sisenemist sirutasime ja ujutasime end Malibu rannas. Voolujoonelisi
Baywatch'e ei kusagil. Seniks kuni Jaan Vaikse ookeani pesumasinas madistas, kuhu tal õnnestus oma prillid ära kaotada ja mingi ime läbi uuesti üles leida kui laine need põhjast sõrmede alt vähemalt korra ära viis, seniks laperdasin tuule käes liival ja imestasin eemalt, kui veidraks küll võib üks Vaikne ookean ujumisstiili muuta.
Santa Monica rannaäär oli palistatud häärberite ja majakestega, mille aedasid varjasid kohati kõrged valged aiad ja väravate taha viisid laiad sissesõidu teed. Los Angeles hakkas end ilmutama, voolates vastu kaunile rannikuteele ning osalt ookeanivaateid luksulike elamistega varjates.
Ühel hetkel tuli keerata sisemaale, eemale rannikust, eemale maailma äärest.
Sukeldusime tipptunni liiklusesse. Mööda kiirteede horisontaalsust, et jõuda oma viimasesse peatuspaika, keset Finacial Districut, kohe
Pershing Square vastas. Pagan teab, miks just selline koht. Pagan teab, miks üldse see linn.
Õhtusel tunnil tekitasid tänava teises otsas täieliku ummiku kamp protesteerijaid, ajendatud
Fergusoni tulistamisest. Terve hotelli esine tänav oli täis vilkuvaid politseimasinaid ja skandeerivaid ja politseimundris mustanahalisi, kuhu vahele üritasid pääseda meiesugused napakad valged turistid. Jälle oli tunne nagu oleks mingisse filmi sattunud. Kuidagi korraldati meid hotelli ette, kus me masina taas asjaomastele tegelastele loovutasime ja oli juba nende mure, kuidas nad skandeerijatest läbi parklasse murravad.
Fuajees oli sisseregijatest meeletu saba. Kui me lõpuks leti juurde jõudsime, siis kestsid mingid arusaamatud protseduurid arve väljastamiseks ja teab veel milleks terve igaviku ja kui hommikusöögi variantide kohta uurisime, kadus moorlane jupiks ajaks tagaruumi, no mida jälle. Tuli tagasi aga hotelli klubi kaartidega, mis andsid võimaluse tasuta õhtustada ja hommikustada ülakorruse Lounge's. Tubli, heastasid mõnevõrra oma kaaslinlasest autorendi teenindaja susserdusi kolm nädalat tagasi.
Isegi kui ajaliselt oli päevas veel ruumi, minna jalutama
downtowni, näiteks Civic Center'i või Little Tokyo sunnas, ei jaksanud. Kokkutõmmatud ring oli nii pungil täis, et kõik mis veel peale jooksnuks, oleks üle ääre libisenud.
506 South Grand Avenue, Downtown Los Angeles, Los Angeles, CA 90071,
Millennium Biltmore Hotel
