20.08 Cathedral George - Extraterrestrial Hwy - Mono Lake

Esimest korda algas päev kell 4.18 kui motelli ukse taga seadsid mootori lörisedes minekule kaks 'kivivedamise' autot. Peamine sõiduvahend üksildastel teedel. Kui meil sõidavad meistrimehed ja muud asjalikud inimesed ringi pisikeste kaubikutega, siis seal maal mingeid kaubikuid praktiliselt ei eksisteerinud - ikka sedalaadi lahtise kastiga truckid, kuhu kõik tavaar hea sisse visati ja polnud vahet, kas ajada tööasju või teha nädalavahetuse väljasõitu perega loodusesse - kõik mahtusid ära.

Tõsi, bensiini hind on Ameerikas päris karmilt tõusnud (praegu oli 1 gallon umbes 4 dollari ringis) ning linnade tänavapildis sõitis ka väga palju väikseid jaapani tänavamaastureid.

 

 

Meie nii vara ikka ei suutnud, põõnutasime paar tundi veel. Hommikusöögiga oli päris raske. Tühja kõhuga lagedatele Nevada puju (sagebush) väljadele, mis meid ees ootasid, ei tahtnud minna, aga midagi väikest tellida, oli täiesti võimatu. Munaroa kõrvale käis vältimatult kuhi praekartuleid ja poole saia jagu toast'e. Mis seal siis ikka, mine tea, millal jälle saab.

 

 

Jätsime maha Ely, mis reklaamib end võimalusena neile, kes pelgavad kohe Las Vegase tohututesse kasiinodesse ära eksida ja eelistavad kohanemist mängupõrgutega vähem kärarikkas paigas. Nevada ju. Lisaks mängurlusele on selle osariigis ka prostitutsioon legaalne, välja arvatud kahes maakonnas. Kohe mormoonide osariigi kõrval. Lõpeks igaühe oma asi kumma poole ta oma veendumuste järgi valib või pendeldab vastavalt vajadusele kahe osariigi vahel.

Eelmise päeva tõmmum ilm oli keeranud taas heledama poole peale ja jätkasime teekonda California suunas. Milleks minna aga otse, kui saab väikese ringiga, eesmärgiga sõita mööda Extraterrestrial Highway'd.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Et sõiduvahele natuke sisukam jalasirutuspeatus saada, venitasime ringi veel 60 miili jagu pikemaks ja võtsime maantee, mille äärde jäi Cathedral Georg'i rahvuspark. Ikka veel ei olnud me küllastunud erosioonist, mida aeg on savikihtide sisse voolinud. Selles paigas oli külastajateks peale meie vaid sisalikud ning kogu aeg oli tunne, et kohe tulevad kivi alt ka ilma jalgadeta reptiilid välja.

 

 

 

 

 

 

Uitasime nagu siilikesed udus, või pigem siiski nagu kaks valget turisti 'katedraalide' vahel, imestades järjekordse mooduse üle, kuidas kujundada maastikku. Ööbimine selle pargi kämpingus annaks kindlasti võimaluse tunda end maailma poolt hüljatuna või vastupidi võimsa impulsi teadmisest, et maailma on võimalik hüljata, kõikide tsivilisatsioonid endast kaugele maha raputada.

 

 

 

 

 

 

Ei oska hinnata, kuidas oleks seal lehma kaotada, aga selle kanjoni suurus oli hoomatav ja ületatav. Vähemalt ei tekkinud tunnet, et see neelab su alla igaveseks kui vähegi ettevaatamatu oled. 

Edasi mööda üksildasi maanteid. Kõrvu hellitab vaid automootori tasane surin ja pilku ei ahista miski. Jumalik paik väljaelamiseks neile, keda lummab teel olemine. Ja seda sõna otseses mõttes, mitte ülekantud tähenduses.

 

 

 

 

Varsti jõudsime teeristi, kus Las Vegaseni oli umbes 100 miili, tagasi Elysse teist teed pidi 130 miili ja 98 miili mööda UFOde maanteed, sest just seal kandis olevat kõige rohkem maavälistega kontakte. Ma nüüd ei teagi, kui need lehmad, kes sinna ja tänna üle tee jalutasid, ei olnud maskeerunud UFOd, siis me UFOdega vist kontaktis ei olnud.

Veidike kõhklusi tekitas sellele maanteele jääva umbes kolme majaga asula Rahel'i Little A'Le'Inni baaridaam, kelle kiledavõitu intensiivne hääl, uuris, kas me süüa tahame. Me ei tahtnud. Ta küsis veidi teistmoodi, korra veel. Me ikka ei tahtnud. Lappasime müüdavat kraami ja natukese aja pärast läks ta mööda ja küsis uuesti, kuidas on meie enesetunne ja kuidas oleks söögiga. Selle peale me tahtsime kahte värskelt pressitud apelsinimahla, mida tal loomulikult keset seda pujukõrbe oli. Mahlu välja kallates uuris ta veel korra, kas meil ikka nälga pole tõesti. Ausalt öelda, mul juba käisid igasugu tegelased 'Men in Black' filmidest silme eest läbi, aga sellist mulle ei meenunud, kes elu eest sulle toidupoolist üritab sisse pressida.

 

 

 

 

Majakeses müüdi muu hulgas ka brošüüre, kuidas pääseb ligi Area 51'le, mis sellest maanteest vaid mõnekümne miili ulatusse jäävat, stiilis keera musta postkasti juurest paremale kuni jõuad kolme ja poole pärast vana veepaagi juurde.

Sellele territooriumile jääval Nevada Test Site'il olevat 1950ndatel õhku lastud 720 tuumapommi. Nii et lõpuks ei tea ju, kuidas see kõrbesisalike arengule on mõjunud.

Maaväliste maantee pidi lõpuks kohtuma maise maanteega number 6, aga maapinna layout oli selline, et mitte ühtegi  ristuvat teed ei hakanud üle tasandiku silma, mitte kedagi ei sõitnud sellel teel ja tekkis illusioon nagu autorataste all olev  asfaldilint lihtsalt imenduks ei kuhugile. Aga viimasel sekundil ilmus pujupõõsastest ristuv tee ja rännak tolmuks kuivanud mudajärvede vahel jätkus. Pikim nägemisulatuses teelõik, mida me fikseerisime oli 17 miili  - see on umbes nagu Tallinna kesklinnast Kiisa torne vaadata.

Üksikud liiklusmärgid, peamiselt hoiatusmärgid lehmadest või madalalt lendavatest lennumasinatest või sellest et kütust ei saa veel niipea, olid paljudes paikades kohalike poolt igavusest sõelapõhjaks tulistatud. Kaasaarvatud see märk, mis palus teada anda kui näete kedagi mõnda liiklusmärki tulistamas. Me ei näinud.

Nevada-California piiril (!) suunati masinad kõik läbi putka, milles kaks vormiriides vennikest. Keerasime auto akna alla ja ootasin juba põnevusega, mis küsitlus nüüd siis algab. Uuriti, kus me tuleme. Vastus "Eestist" ei oleks siinkohal vist asjakohane ja nii loetlesime osariike, kust viimasel ajal tulnud olime. See oli piisav, et meid Golden State'i sisse lasta. Mõtisklesin, milline vastus küll oleks tinginud intensiivsemate aktsioonide jada osariigiesindajate poolt.

 

 

Praktiliselt kohe muutus ka maastik - sirge tee asendus käänulise mägiteega, mida nad olid kohati samas sirglõikude vaimus siiski arendanud ja mis tähendas tõelisi ameerika mägesid totaalselt mitme meetri kaupa lainetaval teel. Pujude vahele ilmusid kõrgemad puud ning ühel hetkel olime männimetsas, mis viis välja Mono järve äärde.

 

 

 

 

Järv, mis on tuntud omapäraste tufade tõttu, mis mineraalidest ja veest moodustuvad. Järv, mida kohalik kommuun 1980ndatel asus päästma, kui Los Angelese akvedukti läks järvest rohkem vett, kui peale tuli ning järve saared olid muutunud poolsaarteks, kus pesitsenud linnukolooniatele said ligi koiotid, kes linnud peletasid ja palju muud ökoloogiliselt pöördumatut aset leidma oli hakanud. Madin selle üle palju järvest praegusel mitmeid aastaid kestnud põua ajal losangelastele vett ära anda, käib edasi.

Väikses Lee Vining'u asulas, mis merepinnast üle 2000 meetri, oli olemuselt just paras värav homse rahvuspargi külastamiseks. Meie Yosemite Gateway Motellis, mulle väga meeldis see motell ja see asula, oli rõdult imekaunis vaade järvele ja vaid miil Yosmitesse keerava teeristini. Läände jäävad sealt kõrged mäed ja metsad ning itta lagedad kõrbed. Lee Vining oli paik nende kahe vastandi lahustamiseks, et üleminek nii järsk ei oleks.

51340 US Highway 395, Lee Vining, CA 93541, Yosemite Gateway Motel