12.08, Monument Valley - Arches NP

Page'i linna hommikuvalguses ligemalt vaadates ei tekkinud muljet, et sinna kunagi uuesti tagasi tahaks minna. Madal linn, mitte midagi ütlevate majadega, igavate motellidega, mis tekkinud tammiehitajate töölislinnakust 1953. Silmailu ja uudistamist pakkuvad objektid on ilmselgelt linnast väljas  - Gleni kanjoni tamm, Powelli järv.

Page'i külje alla, vaid mõne miili kaugusele jäi Antelope'i kanjon, mille kitsastesse roosakaspunastestesse lõhedesse oleks saanud Page'st ekstra eksukursiooniga järjekordset erosiooniimet vaatama minna ja mis piltide põhjal natuke Jordaanias asuvat Petra kitsast passaaži (Siqi) meenutab.

Meie jätkasime atraktsioonidega Arizona osariigis edasi navaho indiaanlaste reservaadi territooriumil Monument Valley suunas.

Arizona on ürpis samasugune kõrb nagu Nevada, aga maastikule annavad aktsendi äranäritud platood. Lõputuid vaateid üle väljade lõhuvad järsuservalised punasetriibulised platood, millel ei ole tippu, kui Nevada pool ääristasid vaateid kollakasbeežid klassikalised kolmnurkse kujuga mäestikud.

 

 

 

Monument Valley jäänukkaljud on kujunenud lääne ikooniks läbi filmide ja reklaamide. Mälusopist kerkib esile näiteks vene ajal läbi Soome TV-kanalite nähtud Marlboro Man monumentide taustal ratsutamas. See tundus siis kka nii lääs kui veel olla sai - kauboi kaabuga tüüp oma macholiku elustiiliga ja taustal Merricki jäänukkalju.

 

 

 

 

 

Monument Valleys askeldavad aga iidsetest aegadest navaho indiaanlased, sest kaljud asuvad nende territooriumil, kuhu nad sisserändajate poolt surutud on. See on aga olemuselt kuidagi eriti vildak, kuidas valge mees on tootnud lääne tarvis kauboi kujutisega imidži, suuresti läbi John Wayni mängitud vesterni kangelaste kui tegelikult on see põlisasukate maa.

Kogu indiaanlaste temaatika Ameerikas on minu jaoks läbi hammustamata ja segane teema. Hankisin omale erinevad raamatuid, nö erinevatelt 'pooltelt', et oma arusaamades mingi selgem pilt kujundada, kuid üleüldiselt on see ikka armutult veider, kuidas ühele osale inimestest on eraldatud mingid piirkonnad, kus nad võivad ettekirjutatud reeglite järgi oma tavade järgi tegutseda. Samades piirides täiesti kaks eri maailma, kus üks teisele korraldusi esitab. Kui valged peaks korraldama indiaanlastele maade tagastuse, siis poleks neil endal peaaegu kuskil elada, rääkimata kuhu toppida kõik need mustad ja kollased. Igatahes, ma veel süvenen.

 

 

Navahode keel on nii keeruline, et ameeriklased kasutasid seda II maailmasõjas teadete edasiandmisel koodina, mida lahti ei murtudki. Külastuskeskuses oli ülevaade sellest koodi kasutamise loost ja muid fakte põlisasukatest, aga eriti kummaline oli teada saada, et keskmine vanus on navahodel 25 aastat, aga kui ta on nii vanaks juba elanud, siis on tal ka kolledži haridus käes.

 

 

Kuid kuidagi teisejärguliseks muutub seal inimene, olgu ta punane, must või valge. Baudrillard: "Monument Valley: kõnemassi äkiline erektsioon, mis seejärel paratamatule erosioonile alistunud, aastatuhandete jooksul kuhjunud setted, mille põigitine sügavus tuleneb kulumisest (mõte on sündinud sõnade erosioonist, tähendused märkide erosioonist), millest on tänaseks päevaks, nagu kogu kultuurist, saanud rahvuspark."

 

 

Või nagu Jaan nentis: "See siis ongi Ameerika, nüüd olen Ameerikas." Jah, ja see on indiaanlaste Ameerika, valgel mehel pole sinna rohkem asja kui filme lavastada, et omale mingi lugu luua.

Kaks valget, lasid aga ühel punanahal endale müüa 27-kilomeetrise safari-tüüpi tuuri ikoonide vahel, loobudes mõnedest rohelisel taustal kujutatud presidendi pildiga paberitest. Meid sõidutav indiaanlane uuris, kus me pärit oleme. "Eestist, Euroopast, naabriteks, Soome, Rootsi, Venemaa". "Aaa, te olete sealt väiksest kohast, umbes nagu meie Maryland."  "Nojah". Ma teadsin, et Maryland on idas ja vist tõesti üks väiksema pindalaga osariike, aga võrdluses Eestiga, ei mingitki ettekujutust.

Kuidagi varjundiga näis olevat esitatud küsimus "Tulite vaatama John Wayne'i maad?", kui meile näidati, kus üks või teine film on filmitud. Selles mõtlikus ja samas nii sõbraliku olekuga põlisameeriklases oleks justkui kätketud kogu nende rahva kibedavõitu elukäik. Kui sind on järel umbes 200 000, siis tundub meie miljon päris oma riigiga justkui kõvasti parem seis. Ning siis taipad kui vähe on miljonist kahesaja tuhandeni ja äkki sa ei tea enam, millel üldse siin maamuna peal võiks olla mõte.

Pigem siis lasta alistada end nendel monumentidel. Maast turritavatel jäänukitel. Omamoodi sümboolsetel. Ning mõningase lootuse taastas teadmine kui kaua nood seal juba püsinud ja veel püsivad.

Monumendi orust naastes olime kõik punanahad valmis - kaetud imepeenikese punase tolmuga, mida ei raatsinuki kohe maha kloppida ja mida sai kehauuretest kätte veel järgmistel päevadel. Tee, mida mööda meid veeti, oli lubatud kasutamiseks kõikidele masinatele, et soovi korral omal käel ringi uidata, kuid madalapõhjaliste jõuvankrite omanikud tegelesid rohkem omale aukude ja kivide vahel tee leidmisega, sel ajal kui indiaanlaste safarimasinates sai ringi vahtida, silmad punast tolmu täis.

Mõjus.

Monumentide lummusest liikusime edasi põhja poole, mööda kaunist 191. maanteed, mille äärde jäi omakorda mitmeid huvitavaid kaljumoodustisi, nagu Mexican Hat, Church Rock jne jne, et silmitseda järjekordseid erikujulisi erosioonijäänukeid Arhes'e ehk Kaarte rahvuspargis - park, kus on väga tihe looduslike sildade kontsentratsioon, väidetavalt 2400 ühikut. Kuid mõni võib ka äkitselt kaduda,  näiteks võivat pikima - Maastikukaare (Landscape Arch) eluiga iga hetk otsa saada, kusjuures hetk geoloogilises mõttes võib olla homme või mõne tuhande aasta pärast.

 

 

Kaarte pargis sai taas kulgeda mööda 30 kilomeetrist autoteed, et teha väljahüppeid pisikeste matkade näol, pikemad siiki kuni 7 kilomeetrit keerulisema turnimisega kaljudel, ühe ja teise kaare juurde.

 

 

 

Ühes madalamas teelõigus olid tee äärde värskelt lükatud mitmemeetrised mudakuhjad, nagu talvel lumi. Näis et hiljutise vihma põhjustatud mudavoolude töö tulemuse likvideerimine.

Pimedus hakkas peale ajama ja pilvine ilm ei lubanud hurmavaid päikseloojangu vaateid, kuid aega imestamiseks maa võimekuse üle toota kunstilisi taiseid, jagus.

 

 

 

 

 

Nälg, mis aina kõvemini näpistas, sai päeva lõpus tumeduse varjus rahuldatud Kaarte pargi kõrval olevas Moabi asulas ühes klassikalises Dineris. Linn ise ei paistnud just enam päris sellel tasemel kui 50ndatel uraani kaevandades, mil tegemist olla olnud Ameerika rikkaima linnaga. Nüüdseks on linnake aga öömaja pakkuja igasugustele turistidele, kes Kaarte parki, Canyonlandi matkama tulevad või mägijalgratturitele ja Colorado jõe kärestikusõitjatele. Sümpaatne peatuspaik, mägede vahel Moabi kanjonis, kuigi arhitektuurselt ikka see Ameerika lame ja ruuduline.

Ise me olime valinud omale ööbimiseks telgi Moabist 9 kilomeetrit edasi maanteeäärses telkas, kus nii armsalt kitšilikud indiaanitelgid, milles välivoodi nostalgiat harrastada. GPS juhatas meid aadressi järgi alustuseks küll ühele teeotsale, mis pool miili eemal sooja karjamaad pakkus, aga maja numbriga 13784 ei olnud silmapiiril märgata. Kuid siis mulle tundus, et me vist sõitsime mööda mingist reklaamist, mis võiks hea fantaasia korral viidata telgikujulistele ööbimismajakestele. No nii teisel nägemislainel oled kui kõik tehnika hooleks jätad.

See oli vahelduseks motellidele ja hotellidele something completly different ning pärast instrueerimist, kuidas magada telgis, sh sooja soovitusega autosse pageda kui öösel peaks kõvem äiksevihm kohale jõudma, uitasime tähistaeva valgel oma vigvamisse, taamal mustamas Kaarte pargi tornid. Täielik Wild West America.

13784 North Highway 191, Moab, UT 84532, Moab Under Canvas