Ameerika hotellides ei ole tüüpiliselt hommikusöök hinna sees või kui on, võib see üpris kummaline ja kidur olla. Paljudes kohtades on korralik hommikusöögi koht olemas, aga selle eest tuleb eraldi maksta. Mõnel pool aga soovitatakse kohe söögipaika kahe ploki kaugusel või üle tee naabermajas. Praktiliselt kõikides motellide ja hotellitubades oli küll endal võimalus vett keeta ja vähemalt lahustavat kohvi valmistada, enamasti ka teed.
The Mirage'i hotellis oli mitmeid võimalusi, kus omale hommikune kohvilurr sisse tõmmata. No ei oska nad seal maal kohvi teha. Seda tulebki kannude viisi lürpida, et harjumuspärane kofeiinilaks kätte saada. Lubasime omale bufee (2x35$), mille juurde käis tasuta vahuvein, mida juurde kallamas käidi ja võimalus valida kõikvõimalike eri maade roogade ja teemade vahel. Söö ja unusta ennast sööma.
Meile kulus ära, sest olime siirdumas kahe sõidutunnise maa taha, et jõuda
Zioni rahvusparki, eesmärgiga nautida Virgini jõe poolt uuristatud kanjoni imelisi vaateid ja mõnel matkarajal natuke koibi sirutada.
Laupäeva keskpäevaks olid autoparklad aga juba lootusetult ummistunud ning masin tuli jätta mõnda avalikku parkimiskohta Springdale'i linnas külastuskeskusest umbes kolme miili kaugusele. Springdale oli kaljude vahele surutud ja nägi oma nunnude majadega välja natuke alpilik. Linnast liikusid bussid külastuskeskusesse ja sealt omakorda teine buss kanjoni erinevate matkaradade algusesse. Kanjoni sisesele teele suvel masinaid ei lasta, kui sa just ei ööbi Zion Lodge'is.
Zioni kanjon on tegelikult endiselt kõrb. Ainult teistmoodi kulunud kui Surmaorg ja teistsugustest kivimitest. Virgin'i jõgi kanjoni põhjas ja sinna pahisevad vihmaveed annavad võimaluse suurematele puudele ja loomadele kasvamiseks vajalik kätte saada. Horisontaalne kõrb oli muutunud vertikaalseks ning vaadetesse lisandus kahavatu beeži asemel punane ja roheline puudevöönd. Kuigi temperatuur oli endiselt 90F kandis, muutis vulisev oja kogu olemise grammi võrra talutavamaks. Maastiku ekspressiivsus lasi peagi unustada igasugused proosalised hädad.
Läbi aegade on sealkandis paika jäänud elanikud pidanud hakkama saama kõrbekuumuse ja üleujutustega. Muda- ja prahivoolud on peamine matkajatele fataalselt mõjuv faktor. Väga tugev oli soovitus tutvuda eelnevalt ilmateatega ja mudavoolude hoiatustega - kümneid miile eemal mahasadav äiksepilv võib mõned tunnid hiljem jõuda pahinal kohale kanjoni põhja.
Ometi oli üks atraktiivsemaid ja rahvarohkemaid Riverside walk, mis algselt kulgeb laiemas kanjoni osas koos jõega kaldal ja läheb üle 26 miiliseks jõepõhja trassiks aina kitsenevas kanjonis. Jalutasime läbi kuivema, esimese osa ja jätsime jõepõhjas solberdamise ära. Isegi ei kujuta ette, kuidas peaks mööda neid sirged seinu veemassi eest kuskile kõrgemale ronima nagu kohased soovitused kõlasid. Kui sa just orav ei ole. Neid kohtasime kogu Ameerika reisi jooksul lõputus koguses - peamiselt vöötoravaid ja siis neid tähnilisi.
Võtsime põhjalikumalt ette hoopis Angel Landing'u 8km (sinna ja tagasi) raja, mis algusosas on mõnus serpentiin aina ulatuslikemaks minevate vaadetega ja lõppeb pea 360 kraadise ülevaatega kogu kanjonile 450 meetri kõrguse kiilukujulise kalju otsas, mille viimased pool kilomeetrit on küünte, hammaste ja eneseusu toel enda kivisest kaljust üles vinnamine kitsal seljandikul. Jätsin selle viimase lõigu adrenaliini kogumiseks Jaanile, ise istusin ühe lamedama kivi najale, toetasin selja vastu kaljumüüri ja lasin vaikusel ja päiksel mööda kanjoni seinu alla voolata.
Aeg- ajalt kulges mööda mõni padisev matkapaar. Aeg-ajalt kiikasin kaljuseljandiku suunas, kas mõnda Jaani sarnast täppi on seal sipelgat mängimas ikka näha. Puhas meditatsioon, aru täpselt saamata, kus ma siis tegelikult olen.
Oru sügavus ja maalilisus naelutas ja raske oli ennast alla tagasi liikuma sundida.
Lõpuks me ikkagi ajasime ennast alla ning lõpetasime päeva õhtusöögiga all Springdale linna grillbaaris. Päike jõudis mööda kanjoni külgi alla voolates ära loojuda, seniks kuni Jaani käest käidi kolme erineva inimese poolt küsimas, mis moodi küpsetatult ta seda
beefi ikka tahtis. Teenindajatel on seal üpris ühetaoline repertuaar. Õiged vastused õpib kiiresti ära. Erinev on ainult hääldus ja
keepsmilingu kogus, mida repertuaari esitamisel kasutatakse.
Lahkusime Zionist juba pimeduse hakul keerutades mägiteel, mida palistavate kaljurünkade ülevust lasi aimata neid valgustanud täiskuu.
Öö möödus ühes väikelinna motellis, mis sai valitud kui hea soodne stardipaik järgmise päeva kanjonisse.
180 East Center Street, Panguitch, UT 84759,
New Western Motel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar