18.08, Deadwood - Devils Tower - Salt Lake City

Kõige rämedam sõidupäev - 11,5 tundi. Teadlikult, et võimalikult kiirelt läände jõuda.

Kaalusime hommikuse enesetunde pealt, kas lisame tunnise lisapõike, et käia ära Devils Toweri juures. Käisime. Vääris seda. Mingi seletamatu aura hõljus selle jalamil. Kõlab kui rogainijärgsed ületöötanud meeled, aga sellist maagilist rahu, mida seal tundsin, ei ole varem kogenud - kõik mu sees läks järsku justkui korda/oma kohale ning kogu maailma tunnetamisel oleks astunud nagu sammu kõrgemale. Nojah, võib olla hoopis liiga palju kohvi hommikul või vanadest kullakaevandustest väljapääsenud mürgised aurud. Aga las see tunne jääda mulle. Nüüd takka järgi veebis surfates ja uurides, hakkab aga tunduma, et polnudki äkki kofeiini üledoos.

 

 

 

Martin Shwarzbach "Kuulsaid loodusmäestisi", Devils Tower on ühetaolistest rõhtsalt lasuvatest vähepüsivatest mesosoikumi settekivimitest - hõõguvpunastest triiase kiltadest ja liivakividest ning kollakatest ja hallidest liivakividest ning kiltjatest savidest, aga samuti juura ajastu kipslasundeist - kõrgub äkki väga järsk, peaaegu 200m kõrgune, ovaalse põhijoonega ja 240m läbimõõduga kaljuklots, mis ülespoole kitseneb veidi.

 

 

Vot mees tunneb asja. Ometi ei olda siiamaani päris kindlad, kuidas too ikkagi tekkis, kuna Devils Towerit moodustav kivim on täiesti erinev lähima ümbruse settekivimitest. Ühe teooriana on see tänaseks täielikult kulutatud vulkaani lõõritäide.

 

 

'Torn' on saanud keskse rolli ka 1977. aasta Steven Spielbergi filmis "Kolmanda astme lähikontaktid (Close Encounters of the Third Kind)". Nojah, selle filmi sisust ei teadnud ma seal olles veel midagi, ihh-ihh.

Bear Lodge'iks kutsuvad seda kohta väga mitmed põlisameeriklased ning ümberkaudsete indiaanihõimude jaoks on tegemist püha paigaga, mille kohta on palju legende. Neid lugedes süvenes arvamus, et võib-olla tõesti seal midagi on, kui su meeled on valmis seda vastu võtma.

 

 

Ning näib, et ka kaljuronijaid suudab geoloogiline seletamatus enda külge lausa jäägitu armastusega kleepida - Saatana lumm. Kuigi nii nagu mitmed indiaanihõimud ei pea kohaseks pühapaiga otsa labaselt ronida, tundus ka mulle seal olles võõristav mõte just selle kalju otsas kisendada 'I did it'. Sinna otsa ronides ei ole see 'I', vaid see kaljujäänuk, kes 'did it'. No võrdluseks võiks mõelda, et Tamme-Lauri tamme otsa ei hakka ju onni ehitama, kuigi oksaharud on selleks justkui loodud.

Müstiline paik, mis oli meie kõige pikema sõidupäeva hea algus.

Mäe ümbruses tunnevad ennast hästi ka preeriakoerad ehk rohtlahaukujad, kes elutsevad lähestikku paiknevates urgudes moodustades terveid linnakuid. Noid tuulenuusutajaid oli päris põnev jälgida. Võib-oll nende haukumine on hoopis kodeeritud salakeel.

 

 

 

 

Pöördumine Devils Towersist maanteede võrgustikku mõjus pisut Baudrillardilikult: "Veeremine toob kaasa asjade teatud mõttes nähtamatuks, läbipaistvaks ja transversaalseks muutumise. Tegemist on omamoodi aegluubis suitsiidiga vormide kurtumuse läbi, nende kadumine nauditaval kujul." Tehniliselt täiesti teine viis õndsuse saavutamiseks kui Devils Toweri fluidumis hõljumine.

Mööda 90. kiirteed ei saanud me kaua läände kimada, vaid 30 miilise sõidu järgi keerasime lõunasse, et järgmise läänesuunalise sakiga jõuda otse lõunasse suunduva 25. kiirteele. Casperist peatumata läbi ja järgmine lõige läände suunduvale 80ndale kiirteele.

 

 

 

 

Green Riveri juures tuvastasin, et tükk Eestimaad, või kuidas võttagi seda tööandja poolt omandatud maatükki Utahis, jääb vaevalt 100 miili kaugusele lõunasse.

 

 

 

 

Kuid ameeriklastel on sellest põlevkivist ilmselt suhteliselt savi kui just Wayomingus kiirteede vahel väiksematel teedel tekkis jälle tunne nagu oleks sattunud SimCity mängu - lagedad rohumaad olid täis tipitud pumpasid ning teel tuli vastu igasugu torusid ja agregaate vedavaid või kütusepaakidega veoautosid. Kuidas ja milleks toimuvad seismoloogilised uuringud, mille eest märgid tee ääres hoiatasid, ei kujatanud seal sõites ette, kuid selgub, et see oli üks osa kiltkivi lademete tuvastamisest, millest kildagaasi välja urgitsetakse. 

Kuna kõik paigaldised seal põldudel nägid väga värsked välja ja polnud kuulnud, et Wayoming võiks kuulus olla naftaleiu poolest, siis oletasin, et tegemist on äkki kildagaasi pumpamisega. Kribisin üles mõned firma nimed, mis aedadel silma hakkasid ja pärast internetis surfates sain ainult kinnitust - näikse viimase viie aasta trend olevat. Igatahes maa uuristamine käib täie hooga kui päris selge ei pidanud veel olema, kuidas kaevandmine põhjavee kvaliteedile mõjub ning mis sellest uuristatud maast hiljem saab.   

Kildagaasi kasutusele võtmine on just USAs intensiivselt arenenud ja aitab küll kahandada erinevate riikide sõltuvust impordist ning mõjutades seeläbi oluliselt globaalset gaasiturgu. Näiteks on vajadus USA turule sihitud veeldatud maagaasi järele langenud ja tarnete ümbersuunamine Euroopasse on omakorda vähendanud nõudlust Venemaalt Euroopa riikidesse imporditava kõrgema hinnaga torugaasi järele. Põhja-Dakota on USAs saanud näiteks toodangult neljandaks kütuse tootjaks.

Ikka see maad tühjaks imev elustiil.  

Mida me ise innukalt jätkasime - Rawlinsi juures gallonite kaupa bensiini paaki, lademete kaupa sööki kõhtu Pizza Hutis ja pikk sõidupäev sai öösse, läbi terve Wayomingu, lõppedes üpris rahulikus Utahi pealinnas Salt Lake Citys.

 

 

Päev nagu segapudru - indiaani pühapaiga rahu meeltes, puurtornide pumpade tõmbed silmade ees, maantee lõputu lint kehas, segunesid mormoonide Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku linnas päeva viimasel tunnil tundeks, et maa nii seda juba ei jäta. Noh ta võttis kuus päeva hoogu.

122 West South Temple, Salt Lake City, UT 84101, Salt Lake Plaza Hotel at Temple Square