7.08, Joshua Tree - Mojave - Las Vegas

Kuidagi mage tundus Los Angelesest põgeneda mööda freeway'd lihtsalt järgmisse maotusse linna - Las Vegasesse. 15.dast kiirteest põhja poole jäävasse Surmaorgu näis esimesel päeval kuidagi teistpidi kõhe tormata.

Kuniks keerutasime nurga hoopis lõuna poolt läbi Joshua Tree rahuvuspargi. Reisi planeerides andis see päevaseks kogu sõiduajaks 7 ja pool tundi ja oli muidugi kolmandat pidi kahtlane.

Uni oli aga hommikul seitsmest läinud, mis läinud ja nii olime enne suuremaid ummikuid lahkumas hallist päikseta jäänud linnast, silmad suured punnis peas, haaramas möödavilksatavaid detaile. Ainult põuda taluvad palmid kinnitasid tõika, et oleme Californias.

Kiirteel kulgemisele lisasid põnevust võimalused, mitte ainult kõige paremal rajas avastada end lugemas ähvardust right line must exit, vaid harval juhul võis ka liialt vasakule hoides sattuda teepusade meelevalda - left line must exit. Endiselt iroonilise Baudrillardi poole pöördudes: "Through traffic merge left: teile räägitakse kõigest, teile teatatakse kõike." No tõesti maagiliste tekstidega liiklusmärke kohtas kogu reisi jooksul. "Ainuüksi ellujäämiseks hädatarvilike märkide lugemine tekitab erilise vastupeegeldatud mõtteteravuse, peegeldatud "osalemise" tunde, mis on silmapilkne ja mahe."

Oli viimane aeg jõuda sinna, kus enam ei räägita millestki. Pärast tunniajast sõitu asendus linn meie silmale täiesti uudsete maastikega. Ohjeldamatu nägemisväljaga. Kõrb, kus kohati moodustusid SimCity'ilikud moodustised, üpris tõesti nii nagu keegi oleks harjutanud kätt suurel väljal mõne tööstushoone, tuulikuvälja või küla püsti panemisega, aga enne kui lõpetada jõudis, kutsus ema sööma.

Joshua Tree Visitor Center'is lunastasime omale rahvusparkide sissepääsu (mitmekorra Passi) 80 dollari eest, mis juba viiendas pargis end ära tasus ja millega saaks veel aasta jagu 390 parki külastada. Loomulikult on pääsmete hinnad kalibreeritud autosuuruse põhiselt, mitte inimeste arvu järgi.

Pargivaht ehk Ranger jagas meile detailsema kaardi, uuris palju meil aega on ja kuhu tahame päeva lõpuks jõuda. Andis soovitusi, kus meil pargis käia tasub ja kuidas Las Vegasesse edasi otse läbi Mojave Preserve'i sõita.

Joshua Tree ehk tääkliiliad erodeerunud graniitkaljude vahel mõjusid isegi veidi kunstlikult, niivõrd teistsugune maastik. Ebamaisust lisas 40-kraadine õhutemperatuur ja kogu park mõjus justkui ajutiselt laiali laotatud dekoratsioon, mis pärast meie lahkumist vaibana kokku rullitakse. Ameerika rahvusparkitesse on rajatud tüüpiliselt asfaltkattega teed, mille ääres on harud kämpingutesse, matkaradadele ja muidu kaunitesse vaatepunktidesse. Nii sai maastikul teha sujuva mõnekümne miilise tuuri, millele me ohtralt lühemaid ja pikemaid peatusi lisasime, vahel tuleb mõnisada meetrit teest eemal ka käia, Hidden Valleys ka ühe miilise jalutuskäigu ette võtsime ning põikasime ka Cholla Cactus Gardenisse.  Park ise ja tipud 1000 - 1500m merepinnast ning kõrgeimas tipus Keys Viewst olevat hea ilmaga ka Mehhiko näha.

Tääkliilia park on kindlasti päikseloojangul nõiduslikult mõjuv paik.

Ise me nii otse pargist Vegasesse ei oleks tihanudki sõita kui pargivaht meile soovitanud oli ja ka GPS pakkus ringiga suurematelt teedelt, kuid seda üksildasema kõrbe kogemuse saime. Rangerid on kursis ilma oludega ja mitte alati pole mõtet uduumbes igale poole tormata - "People have died here from preventable accidents" - mudavoolud, kuumarabandus jms.

Või nagu kirjeldab umbes täpselt kohast Priit Pullerits oma "Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni", kus pargivaht oli soovitanud meil otse sõita: "Midagi oli kapitaalselt viltu läinud. Kaart näitas just nagu joonlauaga tõmmatud asfalteed, aga ühtäkki polnud enam asfalti, ega teed mitte. Seega, ainus tee oli tagasitee. "Sir, milline tee viib Surmaorgu?" küsisin Twentynine Palmsi väikelinna piiril trehvanud sörkivalt merejalaväelaselt. Ta ei olnudki üllatunud, et ma tapvalt kuuma kõrbe südamesse kipun, ehkki teekond sinna lisas ta, võtab tundi neli, kui mitte viis. "Okei, kui ma õhtuks pärale ei jõua, kas Amboys leiab öömaja?" uurisin. "Oh. boy, " kostis ta. "Kui sa Amboys nina autost välja pistad, pannakse sulle tõenäoliselt püstol otsaette."

Tee oli siiski olemas ja viis Twentynine Palmsist otse kahe sirglõigu abil Amboysse. Age ei olnud ei sörkivaid merejalaväelasi, ega püstoliga ähvardavaid sarimõrvareid. Amboy ise nägi välja kui üks hüljatumaid paiku ilma peal, endise Route66 ääres, kus liikumist etendasid vaid tolmukeerud nagu pudelist pääsenud džinnid. Isegi mahasadanud veel ei olnud seal kuhugi voolata, vaid moodustada siidjaid mudajärvi asfaltee madalamatesse servadesse.

Miks meil ei ole küll paika nimega Kolmkümmend Kaheksa Kuuske. Tere, kus sa pärit oled? Kolmekümnekaheksastkuusest.

Läbinud viis miili ajaloolist maanteed, jätkasime kõrberännakut, pärastlõunased temperatuurid autos esitatud kolmekohaliste numbritega, päeva rekord jõudis 109 Farenheiti juurde (43 Celsiust).

 

Baudrillard: "Kõrbete suurus seisneb selles, et oma kuivuses kujutavad nad endast maapinna ja meie tsiviliseeritud tunnete negatiivi. See on paik, kus hõrenevad tunded ja haihtuvad vedelikud. /---/ Kõrbevaikus on visuaalseltki tajutav. See tuleneb pilgu ulatuvusest, pilgust, mis ei leia paika, kus peatuda."

"Nõnda saavutatakse tsentrifugaalne, ekstsentriline punkt, milles tiirlemine tekitab vaakumi, mis teid endasse imeb. See peapööritushetk on ühtlasi kokkuvarisemispunkt. Kusjuures seda ei põhjusta mitte niivõrd nähtavas ruumilises kõrbes edasi liikudes kogetavad suured vahemaad ja kuumus, vaid pöördumatu siirdumine ajakõrbesse." jagab prantslane suhtumist Ameerika loodusesse.

Võib-olla selleks ongi vaja Las Vegast, et pääseda kõrbe deliiriumist, punktiks muutumisest ajas. See kergelt ajulage hõljumise tunne kadus täielikult kui päikseloojangul sattusime mingit maaniat põdeva linnaehitaja hobuse unenäkku. Või nagu ütleb Edith Steinberg "Skungijõe jutud. Reisid Ameerikas": "Kitši oli nii palju, et sellest sai juba camp." Kuidagi teisti võttes ei ole seal linnas minu meelest võimalik terveks jääda.

Jet lag, kehvalt magatud uni, kõik kuhjunud muljed, mõjusid orienteerumisvõimele nii, et saime ka GPS abiga kuuest eri kandist Stripile peale sõita ja sellega kiire ülevaate kogu nähtusest. Nähtus, mis oleks kui siit samast kõrbest kokku kuhjatud liiv, millest lapsed on värvilisi ehitisi meisterdanud ja millele keegi on natuke kulla ja värvipuru peale puistanud.

Hotelli ees avastasime, et parkimise saab jätta mõne dollari eest raha teenivatele tudengitele, kes masinaga kiirelt kadusid, et teed teha aina peale voorivatele uutele sõidukitele. Tuvastanud hiigel fuajeest palmisalude ja akvaariumite vahelt retseptsiooni ning seigelnud kohvritega läbi lõputu mänguautomaatide linnaku lifti, kukkusin ma tuppa jõudes lihtsalt voodisse lapiti. Täiesti ükskõik, mis pidi kukkuda, sest kahe peale oli meil kaks laia voodit, kokku kaheksa padjaga.

Orgia jäi pidamata, dollarid alles ja vist isegi vaade nautimata, ma lihtsalt magasin Las Vegases 12 tundi. Linnas, mis ise kunagi ei maga, on väga hea magada. Korra ärkasin kell 2 öösel ülesse, püüdes ennast reaalsusesse tuua. Ei, võimatu. Ma olin ikka mingis unenäos.

3400 Las Vegas Boulevard South, Las Vegas Strip, Las Vegas, NV 89109, The Mirage.

* * *


Hetki Joshua Tree pargist: