23.08, San Fransisco, Muir Woods, maavärin

Teisel päeval jätkasime San Fransisco avastamist autoga. Tegemist võib küll olla kompaktse linnaga, kuid siiski Ameerika suurlinnaga.

Hipide algkodu ei saanud ju jätta siiski päris kõrvale ja nii suundusime pärast hommikusööki Haight Ashbury'sse. Varajasel hommikutunnil võis nentida, et veidi rääbakama ilme ja suurema graffity kontsentratsiooniga tänavatel vaatavad peamiselt Hiina turistid kodututega tõtt ja isegi ühtegi kaelustavat meespaari ei olnud koera jalutamas, lillelastest rääkimata. Nende aeg näikse olevat vist läbi saanud. Kelle aeg San Fransiscos õieti praegu võiks olla. Kui üldse kellegi, siis võib-olla 30 miili kaugusele Silicon Valleysse kogunevate tehnikanohikute aeg, kes annavad värvi küll kinnisvara hindadele, aga vaevalt et nii oluliselt tänavapilti.

See oli juba iseenesest piisavalt loll mõte, üritada justkui muuseas astuda läbi aastakümnete tagusest nähtusest. Pigem saab olla selle osa, nüüd ja praegu. Või kas peakski alati millegi osa, kellegi moodi olema. Kuid seda lahedam oli laupäeva hommikul hullu kuulsusega linnaosas raamatupoe väljapanekutesse kaevuda. Endale kaevasin veel ühe isevärki Ameerika reisiraamatu Sean Wilsey "More Curious".

 

 

 

Jätsime selle osa linnast nii nagu ta oli ja ristlesime mööda tänavaid Twin Peaksi poole - San Fransisco kõrgeim punkt, kus on hea alla linna peale vaadata, moodustavad kaks mäenukki nagu naisterahva rinnapartii. Lõpuks mõtle, kuidas tahad, meie joovastusime sealsest tuulisest linnapanoraamist, mis näitas selgelt seda, et uduhunnik ei ole ennast ookeanil jõudnud veel kokku kerida, et Kuldvärava silda endasse mässida.

Seetõttu pärast erinevas vanuses linnamaju uurides pressisime end läbi laupäevahommikuselt linnast välja suunduvate ummikute kiuste Fort Pointi kindlustuse juurde, mille kõrvalt on Golden Gate'i silda eriti hea imetleda. Kuigi eks sillakolakas ole üpris sama palju ilu kui samaväärses sümbolis Pariisis Eiffeli torni näol.

 

 

 

Fort Point on aga 1861. aastal ehitatud kindlusehitis kullalastidega laevade kaitseks. 1930ndatel kui silda ehitama hakati, olevat olnud plaan kindlustus likvideerida, kuid sillainsenerid projekteerisid silla ringi nii, et see nüüd üle kindlustuse uhkelt paindub. Ehitis oli garnisoniga mehitatud veel II maailmasõja ajal, kuid tõelises sõjategevuses ei ole see rajatis kunagi pidanud osalema, vaid 1906. aasta maavärin räsis hoonet kõige rohkem.

 

 

Ja lõpuks on see hea punkt Kuldvärava silla nautimiseks, mida päev täies ulatuses teha lasi, ilma et peaks silla ülemist osa ette kujutama. Ei mingeid udupilvi. Tõsi, sildade maailmas on tegemist äärmiselt elegantse eksemplariga. Lummav joon üle lahe, art deco'like elementidega. Maavärina suhtes pidavat silla immuunseks tegema kõikumise amplituud kuus meetrit mõlemas suunas.

Ethel Rohan “The Bridge They Said Couldn’t Be Built”:
I told Ben how I liked to walk the Bridge every Sunday morning, liked how the wind sifted through me, how the fog swallowed me.
“Do you think there’s a heaven?” he asked.
“Here, this is heaven.”
“This is hell,” he said.
“It’s that too.”

Kuldvärava sild on samal ajal justkui piirjoon ja ühendaja, justkui täiesti üksik iseseisev märk ja lahutamatult seotud linnaga, justkui kamakas betooni ja hunnik traati, ometi nii veetleva vormi omandanud. Võib-olla see vastandite pöörasus tõmbab igal aasta ligi neid tuhandeid inimesi, kes ainukese viisi pääsemiseks on leidnud teena otse alla. Iseasi, millest pääsemiseks. Elegantse sööstuga, tuul üle vihisemas, San Fransisco lahe vetesse. Igatahes käib praegu töö projekti kallal piirata sild võrguga, kui osa leiab, et sellise inetusega ei maksaks iludust koormata. Kes minna tahab, küllap see viisi leiab.

 

 

Jalutasime kaipealsel, kus nädalavahetuse veetjad kalu püüdsid ja kajakaid narrisid. Golden Gate kiiskamas ühel pool ja linnasüda teisel pool, lained otse ees loksumas, aeg kehast läbi voolamas.

Lõpetasime idülli, ronides päiksest kuumask köetud masinasse, et siirduda üle imetletud silla põhja suunas suurte puude varju.

Liiklus üle lahe oli väga tihe - jalakäijad, jalgratturid, mootorratturid, väiksed ja suured autod, bussid, kõik kahes suunas kuskile minemas. Nii andis venimine võimaluse lähemalt kaeda konstruktsioone ja jälgida inimmassi, kelle seast keegi ei ilmutanud olekut, et just nüüd iseenda sees valitsevale maisele hädaorule lõppu peale teha.

 

 

See, et Californias on mõnes orus säilinud hiidsekvoiad, lisaks meie külastatud Muir Woods pargile, ka Yosemites ja sealt lõunapoole jäävas Kings Canyoni ja Sequoia rahvuspargis, on üks isemoodi haruldus. Alustuseks oli päikseline laupäev tinginud selle, et linnalähedane park oli lõunaajaks paksult masinaid täis ning esimese hooga ei leidnudki paika, kuhu auto seisma jätta ning jõudsime oma tiirutamisega ookeani serva välja - Muir Beach Overlooki juurde.

 

 

 

Kaunis. Kõlkusime kalda peal, vaimustusime ookeanist ning mõne aja möödudes üritasime ikkagi uuesti suurte puude külje alla ujuda. Õnnestus paremini, parkisime kitsukese tee äärde, sõbralikult koos moorlase perega platsi jagades ning kõmpisime ligi miil sissepääsu poole.

 

 

 

 

 

 

Ranniksekvoiad on maad katnud väidetavalt 150 miljonit aastat tagasi ja nad on pikimad elusolendid maal, kasvades üle 120 meetri pikaks, elades kuni 2000 aasta vanuseks. Muir Woodsi sekvoiad on täielikust maharaiumisest, saatus mis tabas enamusi teisi alasid, päästnud väga kehvasti ligipääsetav org.

 

 

 

 

 

 

Rahvast müttas puude vahel murdu, kuid võtsime jalge alla 2-miilise ringi, mis viis kaugemale ja oli kõvasti hõredam ning pikkade puude vahel kõndimine, kus päike vaid üksikutes kohates maapinnale laike maalima pääses, mõjus omamoodi riitusena. Võimsad isendid puude maailmas ning üpris ootamatud, keset kõikehõlmavat kõrbelikku kuivust. Vaikiv väärikus, kaugelt üle maise. Nende puude vahel ei tundnud end enam isegi mitte sipelgana, vaid millegi veel väiksemana, mingi ringi hulpiva aatomina.

Hulpisime üle Kuldvärava silla linna tagasi ning peatusime Golden Gate'i pargis. Tegemist on hiiglasliku rohealaga - 412 hektarit (Kadrioru park on ~71ha) ning seal on nii golfi- kui poloväljakuid kui kunstimuuseume ning igasugu iluaiakesi ja nurki. De Yongi kunstimuuseum oli juba kinni, kuid Jaapani aed oli huvilistele lahti. Jaapani aed väärib külastamist alati. See seal oli üpris väike ala, kuhu oli tihedalt kuhjatud kõikvõimalikud Jaapani aia elemendid. Ameerikas, kus kõigeks oleks nagu ruumi ja rohkem veel, tundus selline tihke kujundus isegi veidi pentsik. Ometi harmoonia ja rulluvus oli olemas.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

De Yongi muuseumi ja California Academy of Sciences vahele jääval kontserdiväljakul oli lõppemas mingi segane üritus, kus hõljus ringi liblikateks moondunud tüdrukuid, jooga- ja käsitööhuvilisi ja keda kõike veel, mingi bänd plõnnis üldises karskes meeleolus.

Lahkusime nälja kustutamiseks tagasi kesklinna ning lõpetasime päeva järjekordne Jaapani toidu restoranis. See Jaapani ihalus võib veits maniakaalsenagi näida, kuid seal sai sellele ometi voli anda.

Öösel tabas meid aga veel üks vägagi jaapanlik nähtus.

See ei olnud nutiseade, mis meid öösel üheksakorruselise hotelli üheksandal korrusel kell 3.20 üles ajas. See oli voodi, mis üritas rappudes keset tuba hüpata. Need olid seinad, ukse- ja aknaliistud, mis nagisesid ja põrand, mis kergelt õõtsus. Pildid, mis seinal edasi-tagasi kõikudes nagisesid.

Mõne hetke jooksul mõtlesin välja, et see on vist maavärin. Järgmiste sekunditega ei mõelnud välja, mida tegema peaks. Lamasin liikumatult õõtsuvas voodis unelevas laadis "Huvitav kaua see kestab. Mhmmm, ikka lainetab. Kas see läheb veel hullemaks või jääb lõpuks järgi." Mõõtsin pilguga vahemaad voodist ukseauguni, kuhu soovitatakse minna, et laepaneelid sind heal juhul ei lömastaks, aga jätsin sööstu tegemata.

Lõpuks jäi järgi. Keegi karjudes tänavale jooksnud. Keegi hüüdis kellelegi all tänaval - kuule maavärin oli. Vastajat ei kuulnud.

Und küll ei tulnud. Kuidagi vintskelt jäin vastu hommikut paariks tunniks siiski tukkuma. Igakord kui Jaan külge keeras, lõin silmad lahti - kas jälle. Oeh, siiski ei. Vaat, milleks kaks eraldi voodit hea on - pääsed pidevast maavärina kangestusest.

Miski tiksus mul peas juba Devil Towersi juurest alates. Miski saab meid kätte, kui see ei olnud äike ega mudavoolud, siis see oli 25 viimase aasta suurim maavärin. Pärast seda oli jälle rahulik olla, justkui oleks kauaoodatud teate kätte saanud. Ok, liiga segane.

1075 Sutter Street, San Francisco, CA 94109, Hotel Carlton, a Joie de Vivre Hotel