Hommikusöögiruumis võis ilma itaalia keelt oskamata aru saada, et kõik räägivad öisest maavärinast. Nagu ma hotelli enda materjalidest lugesin, siis 25 aastat tagasi,
1989. aasta 7,1 pallises maavärinas oli sellel hoonel ainult üks aken purunenud ja külastajaid teenindati rahulikult edasi, kui mujalt kõik paaniliselt lahkusid. Olime sellise maavärinakindla hotelli ilmselt alateadlikult valinud.
Oli aeg lahkuda, sest hotellist, sest linnast. Tagasi lõunasse Los Angelese poole, et oma reisisilmus koomale tõmmata.
Kas ilmaruumi ja maa rahutum pool meid nüüd rahule jätab, pidi aeg näitama, sest kogu ranniku ala, mis San Andrease murrangu peal asub, kus kaks laama üksteise suhtes nihkuvad, on
pidevas värinas.
Väikse kahetsusega, et nii palju jäi veel San Fransiscos kolamata, võtsime suuna maanteele number 1 -
Pacific Coast Highway'le, mis kulgeb mööda Vaikse ookeani rannikut pakkudes hurmavaid ookeani vaateid.
Tegime lõputult peatusi. Et silitada liivast randa Poolkuu lahes. Et lasta tuulel sasida end Santa Cruzi rannas. Et saada pritsitud soolasest veest Montereys. Et lihtsalt ahmida Vaikse ookeani lõputust, mis kuskil silmapiirist edasi põrkab vastu Jaapanit.
Sõita mööda selle maailma ühte äärt, läbi päikseloojangu kirjeldamatu ilu - kirjeldamatu vabadus. Justkui oleks kõigest lahti öelnud. See oli kõikide seniste maanteede kroon.
Kui me pimeduses oma selleöisesse peatuspaika jõudsime, oli vastuvõtja niivõrd kurb, et me oma ookeanivaatega toas päikseloojangut nautida ei saanud, et pakkus järgmiseks päevaks hilisemat väljaregimist ja mida veel, aga kogu nähtud rannikuilu jättis selle pisiasja vaid väikseks kahetsushetkeks.
2651 Price Street, Pismo Beach, CA 93449,
Best Western Plus Shelter Cove
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar