19.08, Salt Lake City - Great Basin NP - Ely

Salt Lake City on tänuväärne peatuspaik rändurile teel Denverist San Fransiscosse, nagu üks reisiraamat väitis. Ja umbes nii me toda mormoonide kiriku vaimset keskust ka ära kasutasime. Muidugi, eks mormoonid olla kullapalaviku ajal jälle omakorda ära kasutanud Califormiasse suunduvaid kullaotsijaid, kellelt peavarju eest soolast hinda küsida.

Mormoonid jäid Suure Soolajärve äärde pidama 1847. aastal, kui nad otsisid kohta, kus oma usku segamatult praktiseerida, seal hulgas mitmenaisepidamist, millest USA valitsuse survel 1890 loobuti ning siis sai Utahi Ühendriikide koosseisu võtta.

 

Esimest korda kostitas hommik meid Ameerikas ühtlase halli vihmaga. Ööbimispaik kesklinnas, otse Templiväljaku ääres oli hea võimalus linnas natuke ringi vaadata, kuid väljaku külastuskeskus, kus jäi mulje nagu oleksime Vahitorni elevasse väljaandesse sattunud ning tänavad kiiskavate pangahoonete vahel inimtühjade luksuskaubanduskeskustega, ei tekitanud tunnet, et sellesse linna võiks pikemalt jääda. Hea puhas koht.

 

 

 

Kord ja selgus. Nii nagu nad olevat oma 19. sajandi rännakul suhteliselt väikseid kaotusi kandnud, kuna valitses tööjaotus, distsipliin ja olude mõistuspärane hindamine, kasutades maksimaalselt ära looduslikke radu, mida tuhandeid aastaid enne kasutasid põlisameeriklased. Nii meeldib neile ka kõik oma esivanemad kirja panna, teate küll Genit, et siis surnud hinged oma usku ristida. Kõlab veidi gogollikult, kuid eks elu ongi suurem kui kirjandus.

Esimese odomeetrigi olevat mormooni pioneerid leiutatud, kui nad vankri ratta külge punase riideriba sidusid, et läbitud miile kokku lugeda.

Mitte ainult mormoonid ei kulgenud sangarlikult idast läände 19 sajandil. 1845. aastal võttis 40 päeva aega, et idaranniku uudised jõuaksid läände, Californiasse. 1848 tegi US Post pingutusi ning hakkas kirju saatma laevadega New Yorgist Panamasse, kust kirjad raudteed mööda teisele poole Vaikse ookeani kaldale liikusid, et siis laevaga San Fransiscosse jõuda - edu oli märgatav - 4 nädalat.
1855 aastal panustas valitsus 30 000$ kaamelitesse, et kirju Texasest Californiasse vedada - ei osutunud praktiliseks. 1858 hakati kirju liigutama mööda 2800-miilist trassi, mis kulges läbi lõuna El Paso Texases ja Yuma Arizonases. Kuna teele ei jäänud lumiseid mägesid, jõudsid uudised Fort Smithist San Fransiscosse 25 päevaga.

1860, 3. aprilli läks tööle Pony Express, mis suutis kirjad 8-10 päevaga mandri ühest servast teise toimetada. Paraku tuli peale kodusõda ja telegraaf, ning ettevõtmine kannatas kõvasti kahju. Vähemalt korra puistasid ratsanikke ka indiaanlased kui valge mees oli kullajahi käigus indiaanlased tagavaradest lagedaks teinud. Kuid 18 kuud, mil hobumeil töötas, korjasid ratsutajad üle maa kuulsust ja Mark Twain vaimustus nende tööst: "oli kuulda korraks vaid vihinat kui väle fantoom kõrbest tuli ja oli kadunud enne kui me jõudsime pead aknast välja pista" ning andsid ainest 50ndate filmitööstusele ja uuema aja telesaadetele.

Meie jätkasime oma tagasihoidlikku rännakut California magusa elu poole tavalisel turistlikul moel. Näiteks üritades piiluda üle maailma suurima inimese tehtud augu -  Binghami vasekaevanduses, mis jääb Salt Lake City keskusest umbes 20 miili edela suunas. Leidsime kaevanduse väravad üles, aga väravaputkal ilutses silt, et külastusi ei toimu. Uurisme valvurilt üle, et mis värk on, aga maalihe olla tee läbipääsmatuks teinud. Pidada kuskil Batterfly Canyonist kaevandust näha olema, aga meie käsutuses olnud vahendid sellenimelist kätte ei andnud ja jätsime selle urgitsuse rahule. Imetledes mormoonide pealinna eeslinna, mis muidu nägi välja nagu meie põllu peale ehitatud uuselamute rajoon, aga keskelt läks läbi kiirtee. Kaevandusest saadakse muu hulgas kõrvalsaadusena ka kulda ja hõbedat ning too on järjepanu töötanud juba üle 100 aasta. Massiivne.

 

 

Soolajärv oli alles, kuigi tema eelajaloolisest suurusest on järvena järel vaid vaevalt kolmandik. Järve pindala on sõltuvalt ilmast 2500 kuni 6500 ruutkilomeetrit. Meil jäi külastamata järves asuv Antiloobi saar, kus pidi oleme imeilus loodus 500 piisoni, lumelammaste ja teiste elukatega. Tuiasime järve ääres Great Salt Lake State Parkis, mille vastas mäeharjal oli äsja külastatud kaevanduse töötlemiskeskus torude ja tornidega.

 

 

Soolajärve jõuavad mineraale täis vihmaveed ümberkaudsetest mägedest ning järvest ei välju ühtegi jõge. Nii need soolad muudkui kogunevad. Soolajärve soolasus on 15%, kui näiteks Surnumeres on 33% ja ookeanis 3%.

 

 

Järve kaldale rajati 1893 uhke kuursaali tüüpi rannahoone Saltair, kuid tulekahju hävitas selle 1971. 1981 taastati hoone, aga 1984 üleujutus hävitas selle. 1993 avati uus hoone, kus peetakse praegu kontserte, kuid see näeb veidi trööstitus ümbruses endisest hiilgusest väga kaugel olevat.

Õigupoolest oli meil hommisöögi lauas dilemma, kuidas sõita oma järgmisse peatuspaika Elysse.

Üks variant: esiteks alla lõunasse mööda kiirteed ja siis läände mööda Ameerika kõige üksildasemat maanteed läbi Nevada - Highway 50, mille läbimise eest on võimalik saada tunnistus, kui oled kogunud vastavasse passi teel olevatest punktidest kuus templit. Tee oli ka kunagise Pony Expressi marsruudi osa ning selle ääres on mõned suhteliselt hästi säilinud vanad kaevandusasulad. Ely on üks selline. 60 miili enne Elyt jääb tee äärde Great Basin rashvuspark, millesse oli plaan sisse põigata.

Teine variant: läände mööda Soolajärve iidset põhja kulgevat 80ndat kiirteed ja siis lõunasse mööda maanteed 89, mis ilmselt sama kui mitte veel rohkem üksildasem kui maantee 50. Ja Elys hinnata, mis ilm Great Basini rahvuspargi pool lubab.

Ühendriikide ilmateade, mille juurde käivad ka hoiatused mudavoolude kohta, aga veenis meid nende vältimiseks liikuma teist varianti pidi.

Kõrbealadel korraga hästi palju alla sadav vihm põhjustab aeg-ajalt ikka kaost. Ja nii käib ilmateate juurde ka ekstra vihmapilvede liikumise jälgimine, millise mäe otsas need võiks alla sadada ja kus võiks väga palju vett voolama hakata. Great Basin ümbrus oli üpris tumeroheliseks too päev hoiatatud kommentaariga, nagu seal eelmisest sajust Bakeri linnas juba üleujutusi oleks olnud. Kuidas pilved tegelikult alla sajavad ja kas nad mudajõgesid üle maantee moodustavad, on ikkagi paras loto ja pigem hoitatakse rohkem, kui tegelikkuses nii hull ei ole.

Igatahes, vihm Salt Lake Citys andis tasapisi järele ja kuna olime otsapidi 80nda kiirtee ääres niikuinii, siis pistsime mööda ürgse soolajärve põhja edasi lääne suunas. Kahel pool laiumas valged väljad. Enne Nevada piiri ületamist tegime jalasirutus peatuse Bonneville Speedway lähedal. Tulivalge sool kiiskas näkku ja silmapiiril oli mägede jalamid justkui soolast viidud. Keset maad üks ohjamatu soolaväli, mida mäed vihmaveega aina toidavad.

 

 

 

 

 

 

 

 

Jätkasime lõuna suunas nevadalikul maastikul - in the land of sagebush. Sagebush kõlas kui sage põõsas, sest see oli ainuke, see eest väga sagedasti esinev taim sealsel maastikul, mida elustasid peamiselt eemal keerutavad tolmutondid ning mäeahelikud silmapiiril. Lõputuid maantee sirglõike ilmestasid äiksepilved, millega sai jätkata ennustusmängu, millal nende teekond ristub meie omaga. Ümbritsevad mäetipud olid kohati isegi üle 2000 meetri, kuid peamiselt liikusime mägede vahelisel lauskmaal. Vahel vilksatas üksik rantšo ning hoiatused teel jalutavatest võimalikest lehmadest. Kui tunni jooksul 10 masinat vastu tuli, siis ei saa vist päris üksildaseks maanteed ikkagi lugeda.

Kuskil keset Nevadat aga asus Ely. Väike, endine kaevanduslinn, mõne plinkiva kasiinoga ning meie JailHouse nimeline motell, milles meile oli eraldatud kamber (cell) number 1. Motell asus endise linnavalitsushoone kohal, mis ühtlasi sisaldas ka vanglat kõige suuremate kõrilõikajate kinnipidamiseks. Nüüd oli sellest alles vaid üks värav ning asemele ehitatud tavapärases headuses kahekordne motell.

Kuna päikse loojanguni oli aega ja kõuepilvede trajektoorid paistsid kuskil eemal liikuvat, siis oli paras võtta ette trett 60 miili kaugusele Great Basinisse. Lehmani koopad olid selleks päevaks küll omad uksed sulgenud, aga järjekordne 19-kilomeetrine autorada Wheeler Peak Scenic Drive, mis alt Bakeri asulast üles 3000m kõrgusele läbi nelja kliimavöötme viis, oli sõitmiseks avatud ning mille ääres taas mitmeid kauneid vaatepunkte õpetlike siltidega elust, ajaloost ja looduses piirkonnas. Sellised tarkuseteradega sildid olid tegelikult väga levinud igal pool - parkisid auto teeäärsesse taskusse, ronisid masinast välja, vaatasid vaadet ja lugesid läbi sildid ning jälle targem.

Great Basin (Suur Nõgu) ise on üüratu territoorium, mis hõlmab suurem osa Nevadast ja üle sellegi, saades kokku lõunas Mojave kõrbega. See on ala, kus allasadavad veed ei leia teed ookeanisse. Samanimelise rahvuspargi territooriumile jääb Wheeler peaki 3982 meetrine tipp, milleni viib ülevalt parklast 13 kilomeetrine matkarada 890 meetrise tõusuga.

 

 

 

 

Kui me üles parklasse jõudsime, oli üks äiksepilv parasjagu Wheeler Peaki otsa roninud ja andis kõuekõminaga oma plaanidest märku liikumaks otsejoones meie suunas ning isegi lühikest jalutuskäiku tipu suunas tundus kõhe ette võtta. Jõudsime silmanurgast parklaserva kogunenud 'kanu' ja natuke muud taimestikku märgata ja suurte vihmalarakatega pugesime autosse tagasi.

Hakkasime serpentiini mööda alla tagasi kulgema, välgunooled sähvisid meist kuskil allpool, mustjashallid pilved olid vaadetele kardinad ette tõmmanud. Teele kogunes paks veekiht, mis esialgu siiski õnneks vee kujul eest ära voolas.

Ühe kurvi tagant just hoo üles saanud, jooksis mäest alla üleval nähtud 'kana'. Pidurdamine tundus huvitav mõte, võimalusega vesiliugu sattuda, aga teeserv tähendas ühel pool kaljust seinakallakut, mida mööda 'kana' alla tuhises või teisel pool teadmata langust. 'Kana' jäi napilt riivamata ja pääses. Küsimus oli, palju neid veel kavatseb otse mäekülge mööda alla joosta samal ajal kui meie sakitades serpentiine võtma peame.

Alla lauskmaale jõudes jäi tumemust pangega vett allakallav pilv meie kohale, lagedad Nevada väljad vihmakardina poolt nähtamatuks muudetud ja kahel pool teed välgunoote sadu. 60 miili läbi äiksepilve lootuses, et mudavooludel ehk siia kanti asja pole ja pikne suudab oma nooled ehk  masinast mööda pilduda. Päikse peatselt lahkumine areenilt, lisas ainult süngust.

Vahetult enne Elyt keerasime bensukasse ning masinast välja tulles tekkis loojuva päikse kohale pilve sisse auk, millest tulekera kogu asula tulipunaseks värvis. Hallid pilved rebenesid õhemateks ribadeks ja kogu äikest võis aimata eemal 60 miili kaugusel, teisel pool Snake'i mäeahelikku - Wheeler Peaki kodus, millest loodusnähtus oli vast nüüd üle saanud.

 

 

 

Äiksepilves on ju lõpeks ennegi sõidetud, aga sealne lagedus andis sellele ulatuse, mina muidugi veel mudavoolude hirmus, mille sees end väga armetuna tunda ning seda muudkui tuli - vihma ja voolu. See tunne seal teel istub kehas täiesti kinni, vastukaaluks neile muidu nii päikeselistele ja kuumadele sõitudele Suures Nõos, ilmatus pesukausis, mille vihm jääb sinna kus ta sajab.

Great Basini rahvuspargi ajaleht hoiatas tegelikult ühemõttelisel, et matkad seal kandis tasub ette võtta võimalikult varajasel hommikutunnil, pärastlõunane kõuevihm on nii tavaline.

'Kanad' olid tõenäoliselt roadrunnerid, vihasemad linnud kui need, kes sigu materdavad. Kui ma Jaani käest küsisin, kas tal kõhe ei olnud, kogu tee mäest alla ja 60 miili Elyni oli meie masinas valitsenud sügavamõtteline vaikus, vastas ta umbes midagi sellist: "kuramuse kana". No ilmselt see natuke ehmatab kui sa püüad veega kattunud teel masinat mägirajal hoida ja siis jookseb sul autonina eest läbi olevus, kelle terveks jätmise võimalus su enda omaga on sekundimurdosa jooksul 50:50.

Roadrunner tegi seda võib-olla meelega ja jäi ellu, meie olime elus ja hea meelega teel oma hotelli hubasesse restorani, mis vangikongideks jagatud, et seal endale üks isuäratav õhtusöök klaasi veiniga lubada.

 

   
211 5th Street, Ely, NV 89301, Jailhouse Motel and Casino