R-juhtumised: 15.08, Crazy Horse

Ka päev enne rogaini ei läinud ilma, et poleks põiganud taaskord mõnda rahvusparki.

Ikka jälle seitsmest üleval, USA Stay Hotel and Suits, mis kõlas kõrvale umbes nagu 'jää usa hotelli ja suitsud', pakkus väljalubatult hinna sees tavapärasest veidi tõhusamat hommikusööki, mida sai krõbistada tagaaias, kuhu oli kujundatud miniatuurne vulkaan. Vulkaan selles mõttes, et Las Vegase hotelli ees, kus me peatusime, The Mirage, oli kivikuhil, mille otsast voolas igas suunas vesi alla - selline koskede kaskaad ja kus õhtul etendati tuldpurskavat vulkaani - veevool keerati kinni ja tuld pahvatas kivikuhila otsas, külgedelt ja ümberringi veest muusika saatel. Siin oli täpselt samasugune veevooluga kivikuhil, ainult kõvasti väiksem ja kardetavasti ta ei etenda õhtuti vulkaani.

Lõuna-Dakota - Sirje Kiini raamatust "Kas Ameerika on olemas?": "New Yorgi poolt vaadates pärapõrgus, eikusagil, eikellegimaal, ei tea, kas seal inimesi üldse elab. Tegelikult elab küll: peamiselt Saksa, Taani, Norra, Inglise päritolu valged, see olevat üldse kõige valgem osariik USAs."

Inimesi on seal kolm korda suuremal alal kui Eesti, 800 000 kandis. Nii, et mõned tõesti ikka elavad.

Black Hillsi mägedes on kaks vastandlikku mälestusmärki - Mount Rushmore nelja presidendi näolapiga, mille rajamise idee tuli 1920ndatel aastatel ajaloolasel Doane Robinsonilt väitega: "Suur maa vajab suuri mälestusmärke". Hull idee realiseerus 14 aastaga 1941. aastaks 400 mehe poolt - Washington, Lincoln, Jefferson ja Roosevelt põrnitsemas üle Black Hillsi metsade. Roosevelti ei olnud algul küll plaanis.

Vaid mõnekümne miili kaugusel asub aga Crazy Horse Memorial nimeline mälestuspaik, mis meie teele enne jäi. Indiaanipealik Henry Standing Bear kirjutanud poola päritolu skulptorile Ziolkowskile, kes osales presidendi kujude rajamisel, 1939. aastal, et valge mees võiks teada, et ka punasel mehel on suured kangelased. Poolakas võttis vastu väljakutse, asudes ihuüksi eraannetuste toel rajama veel suuremat, ratsutava indiaanipealiku Crazy Horse'i kuju. Kaljuvoolimise tööd on tehtud juba 57 aastat ja oi kui palju on veel jäänud. Riiklikku abi ei võeta aga vastu põhimõtteliselt.

Mount Rushmore'i memoriaalist on tehtud omamoodi ameerikalik patriootliku kasvatuse keskus - peegeldades üpris lineaarselt valge mehe ajalugu. Tekib tahtmatu paralleel Lenini, Marxi ja Engelsi teatud perioodil levinud bareljeefidest, kuhu mõnda aega lisandus neljandaks ka Stalin. Või siis hoopis koomiline steen filmist "Marss ründab", kui marslased presidentide asemel oma näod kaljusse põletasid. Samas, pean tunnistama, suursugused lõustad graniitmägedes on kunstiliselt huvitav koos Ameerikas kõige juurde käiva teatava pompoossusega.

Kujud on Ameerika sümbolina teine väga tugevalt levinud ikoon Monument Valley kõrval. Nii ongi mul riiulis Lonley Planet "USA", mille kaant ehib Monument Valley ja DK Silmaringi Reisijuht "USA", mille kaanel on Washingtoni kuju Rushmore'is.

Ja ikkagi, kui valge mees leidis Black Hillsis 19. sajandi teises pooles kulda, siis indiaanlased lihtsalt paigutati oma elukohtadest eest ära. No kas ei kõla väga samamoodi, kui Lääne Virumaalt leiti fosforiiti, siis vene valitsus oleks elanikud lihtsalt eest ära paigutanud.

Mis iganes, nagu mainisin, kogu seda indiaanlaste värki on vaja veel läbi närida.

Enne rogaini keskusesse minemist, peatusime Hill City's - samasugune endine kaevanduslinn nagu meie rogainiaegne peatuspaik Deadwood, mis mõlemad elatuvad nüüd peamiselt Mount Rushmore'i, Custer State Parki ja Strugise Motorcycle Rally külastajatest. Mootorratturitest ralli külastajaid ringles veel nädal hiljem peale selleaastast ürituski. Meie leidsime Hill Citys lõunasöögi paiga ühe GrillHouse'i näol, kus endiselt oli raske leida sööki, mida ei ole kahe saia vahele pandud.