8.08, LV - Death Valley- LV

Las Vegase põrgus ei olnud meil plaanis kohe hommikul põlema asuda, vaid teha tripp 120 miili kaugusele Surmaorgu. Hommikul kell pool seitse ei saanud aru, kas mänguautomaatide taga on viimased lahkujad või esimesed varajased. Hüpnoosis pilk ei reetnud ei värskust ega väsimust.

Tee Ameerika kõige madalamasse ja maailma ühte kuumemasse kohta kulges läbi Mojave kõrbeliku jätku, kus põõsatuttidega liivaväljad muutusid mägisemaks ja veel lagedamaks kaotades soolajärve põhjas taimestiku sootuks. Täiesti arusaamatu oli kohata tee ääres mõnda maja või püüda ette kujutada mõnda tegevust läbisõidetud asulates - Pahrump, kus pidavat olema kaks bordelli ja ühes pidavat saama ka ekskursioonil käia. Sellises kuumuses, võib olla muud ei suudagi. Death Valley Junction, kus valgel maja kiri Opera House ja kus täiesti reaalselt ka kontserte toimub. Võib olla. Kultuur ei olnud peamine.

Võtsime taas alustuseks suuna pargi külastuskeskule Furnance Greeki, kus hankida omale detailsem kaart, mis täis ähvardusi, kuidas suvises kuumuses ellu jääda. Keskuse kraad näitas hommikul 107F (42C), mis pärastlõunaks Badwateris, oru kõige madalamas punktis tõusis 119F(48C). Ukse juures seisis tahvel, kus sujuvalt sai muuta jooksvat numbrit inimestest, kes sel aastal Surmaorus selle nime vääriliselt lõpetanud.

Furnace Creek, kus lisaks pargi külastuskeskusele on restoran, kohvik, öömaja, bensiinijaam, pood mõjus oma tegutsemises keset mineraalset kõrbe ebaloogilisena. Ometi täitis seal söödud lõuna kõhtu ja kokk tuleb väljast rõõmuga kööki jahedate pottide kohale.

Pargi piires saab mitmekümne miili ulatuses ringi sõita nii asfaltteel kui katteta teedel ja teha ka metsikuid matku, kuid paljude sajatavas toonis hoiatuste saatel. Üks huvitavamaid oli näiteks see, et ärge usaldage orus GPSi, see näitab otseteid, mis viivad kõrbe või kanjonisse, aga säilitada tuleb talupojamõistus ja kui teed ei ole, siis teda ei ole. Mobiililevi ei ole niikuinii ja parem lülitage auto konditsioneer üldse enne välja kui see tuksi läheb. Mahajäetud kulla- ja booraksikaevandused levitavad mürgiseid aure, kiviõnarustes varitsevat maod ja skorpionid.

Igasugune mõte, et tegemist võiks olla loodusega, satub Devils Golf Course väljal seistes kahtluse alla, sest ümberringi lauival soola-muda konarlikul väljal vaikselt krõgiseb, kui soolakristallid arenevad.

 

 

 

Badwateri nõos, kiiskavvalgel soolaplatsil, 85 meetrit alla merepinna, on kuumus selline, et sa lihtsalt tunned, kuidas su keha ära kuivab.

 

 

 Ühesuunaline kurviline mägitee mööda Artisti Paletti tekitab küsimuse, mis ained need küll kõik on, millest siin maad luua on üritatud.

Zabriske Pointis hakkab vastuvõtu võime muutuma vastupanu võimeks - liiga müstiline paik. Millise ulmefilmi dekoratsioonide vahele ma eksinud olen. Kusjuures sellenimeline filmgi on olemas - üdini ameerikalik ja hallutsinatsiooniline itaallase Antonioni teos.

 

 

 

Dante View'st jääb nägemisulatusse orupõhi ja 4417 meetrine Mount Whitney mäetipp, mille otsa juulis kõige kuumemal ajal läbi oru 135 miilist ultramaratoni korraldatakse. Ja te veel küsite, kuidas nad seal surevad.

 

 

 

 

 

Jean Baudrillard: "See, mis tarretab meeled, vaimu ja tunde, et kuulud inimliiki, on tõik, et näed enda ees puhast muutumatut märki saja kaheksakümnest miljonist aastast, seega ühtlasi iseenda eksistentsi halastamatut mõistatust. /---/ Kõrb on keha sisemise vaikuse loomulik jätk. /---/ Mojavest lahkudes kulub kohanemiseks vähemalt viieteistminutiline teekond, ütleb Bunham. Silm ei suuda enam fokusseeruda asjadele ning inimlikud või looduslikud konstruktsioonid, mis jäävad pilgule ette, tunduvad tüütute takistustena, mis ainult rikuvad pilgu täiuslikku ulatust."

 

 

 

 

 

Kuna välist fookuspunkti ei ole, suundub see sinu enda sisse ja toimibki nagu väike puhastusrituaal. Ega vist muidu budistlike templite juures ole aiad kividest ja riisutud liivast. Ameeriklastel on see omast käest, lihtsalt kolossaalsemas mastaabis. Ainult neile meeldib noisse paikadesse ehitada poole mutsuga sünteetilisi oaase.

Las Vegas linnapiiril

Õhtuks ühte sellisesse tagasi siirdusimegi. Las Vegas.

Et mängida maha üks dollar. Vahepeal olime 61 sendiga plussis, aga lõppskooriks jäi 89 senti miinust. Mänguautomaadi taga tekkiv psühholoogia oli huvitav - kinnisidee, et äkki ma ikka võidan, haarab hoobilt. Seepärast võib-olla olidki hoopis popimad pokkerilauad, mis seitsme ajal õhtul mängijatest üle ajasid.

hommik Miraaži aknast

Jalutasime Stripi ühte ja teist pidi läbi, sattudes pidevalt luksuspoodidesse, hotellide hiiglaslikesse fuajeedesse ja nendes laiuvate mänguautomaatide vahele, nende ees toimuvatele vaatemängudele purskkaevudest või tulemerest või tabades end Coca-Cola poes sirvimas kokaraamatut, kus kõikide söökide retseptid sisaldasid kokakoolat. Üldiselt on selles linnas mustmiljon võimalust lolliks minna. Ja loota ainult kahtlasele väitele, mis patuurka kohta käivat: "Kõik mis juhtub Las Vegases, las jääb Vegasesse".

Sirvisime õhtul pakutava umbes 200 meelelahutusürituse vahel, aga pärast kõrbetühjust ennast mõnelt totralt šõult istumas leida, ei haakinud kuidagi. Läksime nautisime hoopis hotelli mitmest söögikohast jaapani roogasid, mis olid päris autentsed, kuigi kahvlid-noad olid ka ilusti lauale kaetud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nii võib päeva kahest nähtusest endiselt Baudrillardi ekspluateerides kokku võtta: "Üks on ju lihtsalt teise varjatud nägu teine teises kõrbe otsas: ühel pool prostitutsiooni ja vaatemängu kõrgeim tipp, teisel pool saladuslikkuse ja vaikuse ülim aste. /---/ Death Valley ja Las Vegas on lahutamatud, muutumatut kestmist ja kõige hullumeelsemat hetkelisust peab võtma koos."

Veider, lugesin tema "Ameerikat" pea aasta tagasi ja nüüd imestan kui palju tema sõnu saan kasutada oma muljete väljendamiseks. Kuigi selles kiiksuga põlguses Ameerika inimeste ja kultuuri suhtes ei ole ma temaga lõpuni ühte meelt.

Sirje Kiin kirjutab "Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005 - 2009": "Seda, mida Euroopa elitaarne maitse loeb sügavaks, tõsiseks ja eksistentsiaalseks kunstiks, peavad ameeriklased enamasti pigem masohhistlikuks emotsionaalseks enesepiinamiseks." Või nagu keegi Edward Rutherfurdi romaani "New York" arvustades hiljuti kuskil kirjutas - ameeriklased ei ole rahvus, vaid teatud inimtüüp.

Näib, et neil ei ole lihtsalt mahti, tahtmist ja põhjust liiga diipi melanhoolsesse kultuuri süveneda. Nad on tegutsejad, ega hala keskaegsetes linnades maailma hiilguse kadumise pärast. Erinevus mentaliteedis on olemas - ma ei ole üheski Euroopa kunstimuuseumis kuulnud külastajate elavat ja valjuhäälset arutelu peamiselt selle üle, kellele üles riputatud teos kuulub ja kuidas taies ikka sinna kogusse jõudis.

Baudrillard: "Nägemaks ja aistmaks Ameerikat, peab olema vähemalt hetkeks mõne downtowni džunglis, Painted Desertis või mõnes freeway kurvis olema tundnud, et Euroopa on kadunud. Peab olema vähemalt kord endalt küsinud: "Kuidas saab olla eurooplane?"

Öösel nägin segaseid unenägusid Surmaorust.

3400 Las Vegas Boulevard South, Las Vegas Strip, Las Vegas, NV 89109, The Mirage.