Ees oli ootamas sama palju miile kui eelmisel päeval - ligi 400.
Hommiku kell 7 ärkamine oli kujunenud normiks. Idapoolkeral ei saa ma vabatahtlikult mingi valemiga sel kellajal üles. Varajane ärkamine aga oli hea, et jõuda esimeste seas nö
Rocky Mountain National Park ukse taha, kuna igasugune reisikirjandus oli jätnud mulje kui eriti ülerahvastatud kohast. Nii hull asi ei olnud, igale poole mahtus päris lahedalt oma tranduletti parkima, aga võib olla tõesti siiski varajasest päevaalgusest tulenevalt.
Grandby sai valitud peatuspaigaks just see tõttu, et asub rahvuspargi ukse all, kus keerata 34. maanteele - Trail Ridge Roadile, mis korjab kuulsust sellega, et on kontinendi kõrgeim pinnakattega tee - jõudes kõrgeimas punktis 3713 meetri kõrgusele merepinnast.
Colorado osariigis on 54 üle 14 000 jala (4000+ meetrit) mäetippu ja on omamoodi sport neid kõiki vallutada. Rocky Mountain rahvuspargi territooriumil asub neist üks - Longs Peak 14259 jalga (4346m). Marc Obmascik, kes kõiki neid 14 000 jalaseid võtta üritanud ja sellest kirjutab "Poolel teel taevasse. Minu põikpäine ja arutu pürgimine Kaljumäestiku kõrgustesse", et Longs Peak'ile tõus on neist üks ohtlikumaid, kirjeldades ühte lugu tõusmisest, kus neli ronijat enam iial ei tõusnudki. Kuigi Lonely Planeti "Discover USA's Best National Parks" jätab kergema mulje, justkui suvekuudel (juuli - oktoober) võiks sinna
hiki'da, siis külastuskeskusest saadud ajaleht väljendab ühemõtteliselt -
Longs Peak is NOT hike. Tippu välja rada ei lähe.
Meil muidugi nii ambitsioonikaid plaane ei olnudki ja kuigi oli juba aklimatiseerutud küll 2000 m kõrgusel ja ülegi, siis isegi poolemiiline rajajupp Alpine Visitor Center juures 3500m kõrgusel võttis hingeldama. Ei tea, kuidagi ei kohanenud selle hõredama õhuga seal mandril, juba 2000 m peal andis selgelt tunda. Ei mäleta varasematest Alpi jalutuskäikudest, et sel kõrgusel märgatavalt häda oleks olnud.
Möödunud aasta sügissajud olid osalt minema viinud lõike Old Fall River Roadilt, mis kinni oli ning ka mitmetel jalgsi matkaradadel puuduvat sillad ja rajaosad.
Sõitsime läbi pargi ja neelasime hingematvaid vaateid, silmasime tee ääres rohtu krõbistavaid kitsi ja hirvi. Kaljumäed meenutavad oma niitude, metsapiiri ja lumiste tippudega tõesti Alpe, kuid midagi on üldilmes siiski tiba teisem. Kuused ja männid on teist sorti ning tundraline madala taimestikuga maastik hakkab mu meelest Euroopas oluliselt madalamatel kõrgustel.
Kaljumäestikust jookseb läbi Continental Divide, millest lääne pool saavad alguse jõed, mis jooksevad Vaiksesse ookeani ning idapoolsed Atlandi ookeani. Siit saab alguse, täpsemalt La Poudre Pass'ist, ka
Colorado jõgi, mille veest sõltub ligi 40 miljonit inimest oma igapäeva elus ja mida kutsutakse ka Ameerika Niiluseks ning mis oma 29 tammiga on üks reguleeritumaid jõgesid maailmas.
Pargi ida servas asuv asula Estes Park jättis lubatult mulje kui turistilõksude tippklassist, millel on kindlasti rohkem sarmi hooajavälisel rahvavaesemal ajal.
Kui eelmisel päeval kulgesime itta, siis tol päeval peamiselt põhja suunas, et siis 25. kiirteelt keerata jälle itta ja siis Luskist jälle otse põhja ja siis Mule Creek Junctionist (ikka need imelised asulanimed) jälle itta, et niimoodi sakitates Black Hillsi piiridesse Hot Springsi jõuda.
Üpris kohe 25. kiirteele jõudes kadusid vaateväljast mäenukid ning algas miilide, et mitte öelda osariikide (Colorado, Wayoming) viisi karjamaad. Üle lagedate väljade oli ümberringi näha üpris tumemusti äiksepilvi ning võis end lõbustada sellega, et ennustada, kas meie ja nende liikumissuunad põrkuvad. Luski poole keerates seisiski ees täiesti must pilv ning selja tagant paistev pealelõunane päike vastu miilide kaugusel asuvat kõuepilve peegeldades, võttis rohumaade taustal imelisi värvikombinatsioone. Kuid Luski jõudes saime vaid kergelt kastetud.
Bensiinijaamas kütuse eest makstes, uuris müüja Jaanilt, mis kummaline aktsent tal küll on, kus me pärit oleme. Jaani vastuse peale, ei saanudki aru müüja imestuse tonaalsusest, nentis ta, et nende kandis sõidab küll Poolast ja Ida-Saksast pärit rekkajuhte, aga et keegi Eestist pärit oleks, seda pole enne juhtunud.
Teeäärses Wendy's Diner'is sisse laotud lõunaports oli nii palju mahukas, et isegi eesootavale rogainile mõeldes tundub Hot Springsist omale õhtusööki otsima minna, ilmselge liialdus.
Õigupoolest ma pelgasin neid õuduslugusid, kuidas kõik USAs ennast paksemaks söövad ja kuidas ma ise seal kolme nädalaga hullult juurde võtma hakkan. Tuleb nentida, et portsud olid tõesti suured ja kui just kõige odavamas kiirketis ei söönud, siis tegelikult ka maitsvad, kindlasti mitte vastikud. Ning julgeksin tunnistada üldiselt paremaks kui Rootsi, Saksamaa või Soome vastavad kiirtee restoranid, rääkimata hinna ja toiduhulga suhtest. Jah, ilmselgelt, kui tahta, et toidul ja õhustikul oleks natuke rohkem hinge, tuleb keerata mõnda linna sisse, et otsida ja luusida või eelnevalt veebis kaevates leida mõni värvikam söögikoht või nagu nendib John Steinbeck "Travels with Charley in search of America", sellistes kiirteeäärsetes söögipaikades süües 'it takes a time to get your sens of smell back' ja sa võid reisida New Yorkist Californiani ilma et sa üldse ühtegi asja näed, sest nendes plastikust disainitud peatuspaikades ei ole mitte midagi.
Kuid ilmselgelt läks söögikordi vähem kui tavaliselt. Kui ikka hommikul sai korralikult hammustatud, siis enne õhtut uut söömise mõtet ei tekkinudki. Kui aga hommikusöök oli selline motelli tasemel praesai ja kohvi, siis piisas ühest tõhusamast söögikorrast lõuna ajal. Supermarketi külastuse tegime vaid korra, et rogainile võileibu kaasa teha, muidu mingit lisanosimist ei ostnud. Autos, tõsi oli varuks tops Spingels'i kartulikrõpse umbes mõttega kui peaks juhtuma, et ei satugi päeva jooksul äkki mõnda söögikohta. Ja mõned mandlipakid kadusid samuti. Kuid minul seal juurde võtta ei õnnestunud. Lihtsalt ei pea sööma selle järgi, kuidas harjunud oled, vaid siis kui energia vajadus sellest märku annab.
Õhtuks olime jõudnud veidi kummalisse hotelli Hot Springsis, pääsenud kõikide koledate äiksepilvede käest ning rogaini võistluskeskuseni oli vaid 90 miili. Praktiliselt kohal.
1401 Highway 18 Bypass, Hot Springs, SD 57747,
USA Stay Hotel and Suites
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar