21.08 Yosemite - San Fransisco, California

Mono järve äärest siirdusime ilusal päikselisel varahommikul Yosemite rahuvusparki, mis oma koskede, kanjonite, püstloodis graniitseinte ja metsadega on tõesti imeilus. Isegi kui hilissuveks olid mõned joad tilgatumaks kuivanud ja teised vaevalt nirisesid.


Ida poolt saab parki mööda Tioga Roadi ning sealt poolt tulles oli pargi rahvastatus üpriski hõre võrreldes lääne poole jääva Yosemite Valley'ga kuhu on ilmselt tõesti tark väga varakult hommikul platsi jõuda, et mitte enamust külastuseks plaanitud ajast autole parkimiskohta otsida. Õigupoolest ma algul väga ei lootnudki, et meil jääb mahti orgu sisse keerata, aga nii hull see asi neljapäevasel päeval ei olnud.

Eelmisel õhtul olin National Geographicu Yosemite kaardi servast Jaanile ettelugenud hirmuäratavaid karulugusid. Kuidas isegi päevasel ajal matkama minnes, tuleb pargitud autost kõik toidud ära tõsta ja kindlasti mitte jätta nähtavale esemeid, kus võib sees olla sööki. Karud teavad väga hästi, et supermarketi kilekotist saab nosimist ja veepudel võib äkki hoopis magus limonaad olla. Igatahes pidi sellest ohjeldamatult kindlustusjuhtumeid tekkima, et karu on autosse sisse murdnud ja seal kõik ära lõhkunud, eriti kui kilekott on tühi, siis ta aina innukamalt kraabib ja otsib, kus siis söök on.

 

 

 

Olime jõudnud vaevalt tõusta Tioga Passile (3315m) ja teha esimene peatus pargis, et kauneid oruvaateid nautida, kui olin sunnitud Jaanile hõikama: "Karu tuleb". Tea, vast 30 meetri kaugusel põõsastest tuli välja mõmmik, kes hetke mõtles, kuid meie talle huvi ei pakkunud, ott suundus üle tee teisele poole kämpingu suunas.

 

Pärast seda Lemberti kupli juurde matkama minnes oli väike kõhedus sees, sest ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, mida peaks ikkagi siis tegema, kui vastutulev karu meie jutumulinast kartma ei löö ja ikkagi väga neid pähkleid peaks tahtma, mis mul seljakotis on. Nii pingsalt igat võbelust puude vahel ei ole ma vist enne metsas uurinud. Korra siiski vilksatas eespool rajal mingi suurem loom peale vöötoravate, keda seal massiliselt ringi traavis, aga õnneks varjasid puud ära, kas tegemist oli karu või kitsega. Kuigi mulle loomulikult tundus, et väntsuva taguotsa järgi võiks ikka pigem mesikäpaga tegemist olla. No aga vaevalt. See ei pidanud siiski väga tavaline olema, kohata karusid väljaspool kämpinguid, kus nad toitu otsides ringi luusivad.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lemberti tipu (3150m) kaljusele osale oli teisest suunast jõudnud aga teisigi matkajaid ning mõned lõputud vadistajad hoolitsesid selle eest, et karude peletamiseks tuleb omavahel kõvasti rääkida. Lembert Dome'i poolt pakutud hunnitud vaated aga lahustasid karuhirmu ning alla tulles oli teisigi liikujaid ning see, et matkajate masside vahel võiks vabalt karud matkata ei tundunud enam reaalne.

 

 

 

 

 

 

 

Sõitsime Lemberti kupli juurest edasi lääne suunas, tehes peatusi Half Dome'i, ligi 1444m kaljuseina imetlemiseks siin ja sealpool Tioaga Roadil ning põikasime sisse Yosemite orgu, et lähemalt kaeda El Capitani ja teisi tee äärde jäävaid looduse kaunidusi.

 

 

 

 

 

 

Ilus on seal. Aga ilmselgelt tähendab see ka ülerahvastatust ning üksildane metsamatk on tõenäoline pigem pargi põhjaosa radadel, kui Yosemite oru hittpaikades nagu Vernal Falls või Yosemite Falls. Või näiteks Half Dome'ile ronimiseks mööda sinna viivat kaljuseina, kus end jämedate kettide abil üles vinnatakse, on inim-mäsu vältimiseks korraldatud lubade jagamise süsteem, kus päeva kohta valitakse 225 inimest välja lotoga, kes üles saavad.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Äiksetormid põhjustavad Yosemites tihtilugu tulekahjusid, mida vahel teadlikult põleda lastakse, et tuli hävitaks risust alusmetsa, et tulekahju järgmisel korral liiga metsik ei oleks. Vahel võib asi siiski käest minna. Ja nii oli veel meie Eestist ärasõidu päeval Tioga Road ühe pargi edela ossa jääva tulekahju pärast kinni, mille jälgi võis nüüd ka näha ning kõik piirkonna metsa sissesõiduteed olid suletud. Aasta tagasi augustis, aga pääses illegaalsete jahimeeste lõkkest lahti üks Sierra Nevada mäestiku ulatuslikuim põleng - Rim Wirldfire, mille ohjamisega suured raskused olid.

 

 

Üldse tasub igasugustesse rahvusparkidesse minemise eel järgi uurida jooksvad hoiatused - mudavoolud, maalihked, tulekahjud, teetööd, talvel lumetuisud või mis kõik veel võivad huvipakkuva tee sulgeda ning vahel võib see tähendada sadu miile ringi sõitu ja ligi poolepäevast lisa ajakulu. Ilm võib seal üllatada ja mulle tundub, et tihedamini kui meil siin. Pulleritsulgi on näiteks oma korduvatest katsetest parki külastada erinevaid olustikke tulnud läbi elada.

Talvel ja kevadel on sellel kõrgusel (600-3500m) paks lumi ning see muudab enamus kohti üldse ligipääsmatuks.

Mägedest alla keerutades, trööstitust põlengu alast läbi, jõudsime California rohuväljadele, mis olid täiesti kuldpruuniks kuivanud. Vastu päikseloojangut muutusid künkaharjad puravikupruuniks ning mõnel puudeta alal mõjus maa väga ebamaiselt, rohkem nagu Marss. Need ei olnud Arizona ega Nevada pujukõrbed. Need olid mingid veel ulmelisemad alad - loomu poolest karjamaad, aga täiesti krõbekuivanud.

Modesto ümber laiusid aga hektarid ja hektarid viljapuuaedasid ja köögiviljakultuure, mida loomulikult tuli kasta, sest California ongi Ameerika salatikauss, kus toodetakse 50% maa köögiviljadest. Kõik see vesi aga tuleb jõgedest ja nendele paisutatud järvedest ning jõed saavad oma vee mägedesse sadanud lumest, mida kolm viimast talve on väga õhukeselt maha tulnud. Mis tähendab, et paisjärvede vesi on alanenud kümneid meetreid ja California on tõsise, isegi väga tõsise vee kriisi ees.

 

 

Los Angeles saab oma veed 444 miili pikkuse akvedukti kaudu nendelt samadel jõgedelt ja paisudelt nagu San Fransisco ja teised linnad. LasVegase kohta on öeldud, et kui veetarbimine jätkub samas tempos ja uut veevarustussüsteemi välja ei mõelda, võib selle linna aastal 2036 kinni panna. Muidugi, kui loodus ise ei halasta.

 

 

 

 

Los Angelesse vett tassivad kanalid ja akveduktid on ehitatud osalt juba 1941 aastal ja on olemuselt nii Humpty-Dumpty'likud, et piisavat ühest mitte väga tugevast maavärinast 'õige' keskmega, et 2/3 California elanikest jääks veeta - kanalid purunevad või satuvad kokku ookeaniveega. California Aqueducti ehitamisel öeldi, et tuleb korrigeerida see õnnetus, mis on inimeste ja geograafiga - aladel, kus vesi on kättesaadav, pole inimesi ja aladel, kus on inimesed, pole vett. Siiamaani on lääne vallutamine ja asustamine saanud toimuda piiramatult. Nüüd on oht ghost city'de tekkeks, kui põud jätkub. San Joaquin'i orus on asi viimaste uudiste kohaselt juba üpris masendavaid pöördeid võtnud.

Ühes restoranis oli silt, et vee me toome lauda siis kui te selle ekstra tellite, Ameerikas tuuakse igas söögikohas alati vaikimisi lauale suur klaas või kannutäis jäävett. Põllumehed on sunnitud oma veekasutust osariigi määruste tõttu piirama, mis omakorda vähendab vajadust tööjõu järele.

Suurtes paisjärvedes on veetase nii madal, et paadid ei saa juba ammu kaidele ligi ning üldiselt pole nendega kuskil sõita enam. Meadi ja Powelli järve veemaht on vähenenud 50%. Coloradost ei jõua vett enam California laheni, see on kõik enne ära tarbitud.

Elul sooja päikse all on oma hind. Silicon Valley tehnoloogiatööstusel on viimane aeg leiutada efektiivsem viis ookeanivee joogikõlbikumaks muutmiseks. Israelis seda juba kasutatakse, aga tehnoloogia on kallis, eriti pidevalt pankroti äärel oleva osariigi jaoks. National Geographic kirjutas 2011. aastal artikli California vee hädadest, kus autor joob vett, mis eelmisel päeval ringles Orange'i maakonna kanalisatsioonis - tulevik seegi.

See on veider, kuidas kogu see küllus, mis seal valitseb, tegelikult nii masendavatel savijalgadel seisab. Nii loodusressursse kokkukahmivalt ja hävitavalt elutseb. Kõrbesse ehitatud linnades, tegelikult on ka Los Angeles puhas kõrbelinn, võivad asjade väga kehva kokkulangemisel tulevikus ringi pühkida vaid tolmutondid. 

Läbi pisut nukravõitu maastiku jõudsime aga aina ligemale asumile, mida võiks kutsuda mitut moodi - mitteametlik geide ja vallaliste pealinn, hipide ja Armastuse Suve pealinn, Ameerika kauneim linn, California mitteametlik pealinn. Õhtusel tipptunnil rühkisime vastu linnast väljuvale autovoolule, kuid ega linna sissegi just vähe masinaid liikunud. Oaklandi poolt Bay Bridge'i kaudu kesklinna poole kulgedes saime meiegi ummikutes tosserdada, mis jättis aega San Francisco lahe vaadetele ja aina konkreetsemaks muutuvale linna siluetile.

 

 

 

 

Ilmselgelt olime jõudmas oma Ameerika avastuse ühte unistuste paika, Grand Canyoni ja Monument Valley kõrval. Selle linna aura tundub võimsam kui New Yorkil või Los Angelesel. Sellel linnal näib olevat rohkem kihte kui tüüpilisel mistahes muul Ameerika linnal.

Navigatsiooni seadme järgi kitsastel tänavatel, aina vasakule-paremale, üles-alla risteldes, jõudsime hotelli ette ja ära sokutanud boy'le oma autovõtmed, kes masinaga kus teab kuhu selles linnas minema kadus, sisustasime järele jäänud õhtu lontsimisega tänavatel ümber oma Civic Centeri, Nob Hilli ja Fiancial District' kohtumispunkti jääva hotelli. Jõudsime söögipaika otsides ära armuda kohaliku kandi sushi baaridesse. Neid sattus seal olema igade karvalisi - küll noobleid ja väljapeetuid kui ka mõnusaid veidi räbaldunud sirmidega koduseid ja hubase teenindusega paiku.

Hingasime sisse selle kirju linna lõhnu ning pugesime põhku, et tolle paiga kihte järgmisel päeval puhanud peaga laiali lükkama hakata.

1075 Sutter Street, San Francisco, CA 94109, Hotel Carlton, a Joie de Vivre Hotel