22.08, San Fransisco

Millest siis õieti alustadagi selles linnas ja kui kaugele ajas tagasi minna San Fransisco tükkide otsimisega. Portugallased seilasid Vaiksel Ookeanil juba 16. sajandil mööda California rannikut, kuid ei märganud lahesoppi.

San Fransisco rajati hispaanlaste poolt täpselt 195 aastat varem kui maamuna peale sündis üks tüdruk, kes enda ilmaletulekut samal päeval linnaga tähistada võib. Linn, mis 1849. aastast tänu kullaotsijatele metsikule kasvule pööras, 1906. aastal maavärinast tingitud tulekahju tõttu praktiliselt maatasa põles, 1967. aastal Armastuse Suve uimast lõpuks toibunud on ja see tüdruk, said nüüd kokku.

Tüdruk ei ole õigupoolest ka enam mingi tüdruk, vaid jõudnud kuskile elutee keskele. Kas seda on ka linn, tüdruku silmad ei näe.

Tüdruku silmad aga said näha seda, mida linnal oli näidata ühel augustikuisel päeval, aastal 2014.

Jah, just see hetkes elamise vaim prevaleerib tolles paigas rohkem kui kusagil mujal, mis annab seal askeldajatele kergema ja õhulisema oleku ja nakatab sellega sinna sattunud turistegi. Kui suurlinnadel saab olla mingeid eripärasid, siis San Fransisco on linn, mis ei lämmata, kuigi on elukohaks rohkem kui 800 000 asukale ning kogu laheäärsete linnadega moodustab 7 miljoni elanikuga asumi.

Ise alustasime linnas lahustumist üpris turistlikul moel, haaranud ühest nurgapealsest Starbucksist hommikusöögiks kohvi ja võileivad, asusime trammi jahile. Meie üllatuseks sõitis seal ka trolle, aga nendega võime kodus Mustamäele sõita kui hull trollihimu peaks peale tulema.

Köistramm (Cable Car) osutus aga metsikult popiks sel kellaajal ja tutvusime selle atraktsiooniga peamiselt teistele trammihuvilistele kaasa elades.  Jalutasime edasi läbi ärilinnaosa ja möödusime linna ostuparadiisist Union Square'st, mis ääristatud megakaubamajadega ning võtsime suuna Yerba Buena Gardens'i suunas, mis jättis liiga steriilise mulje San Fransisco jaoks, mille ääres on ka Museum of Modern Art. Paraku oli moodne kunst rekonstrueerimisprojekti kätte jäänud ja enne 2016 aastat pole sellesse majja mõtet tungida.

 

 

 

 

Lonkisime edasi ja jätsime oma teele ühe kurikuulsama kõrghoone - Transamerica Pyramid'i, mis pidavat olema ääretult kole. See eest väga maavärina kindel. 1989 ei juhtunud sellel majal midagi. Üldse jäid toonases 7,1 pallises maavärinas kõrghooned kõik terveks, kui 12 000 madalate majade elanikku oma majakese ringi pidid ehitama. Kannatada sai toona ka Bay Bridge, mille üks korrus osaliselt alla kukkus, paraku koos seal sõitvate masinatega.

 

 

Maavärinate piirkonnas kõrghooneid ehitades, pidada olla üks nipp, vältida 'pehmeid' korruseid, milleks on tavaliselt ehitise esimesed korrused parklate, suurte poepindade ja hotelli vestibüülide näol. Kas San Fransisco kõrghooned just nii kõik ehitatud on, võib-olla tõesti. Nagu ikka, praktilised hooned võivad vahest väga ebanägusad olla ja vastupidi.

 

 

 

Kulgesime läbi Embarcadero Centeri, mis meenutas natuke Londoni Barbicani keskust, aga oli veidi moodsam ja peenem ning arhitektuur ei olnud ületanud inimvõime orienteerumise piire - üpris sirgjooneline kulgemine mööda estakaade ja treppe otse vana sadamahooneni lahe ääres - Ferry Building. Kui silda veel Oaklandi ja San Fransisco vahel polnud, siis sõidutas sadam inimesi üle lahe laevadega, tänaseks on sadamahoonest saanud aga põnevate gurmeepoekestega turg. Üks väheseid hooneid, mis 1906 aasta tulekahjust pääses.

Sadamahoone ja Embarcadero vahele jäi Justin Hermanni palts, kus ärimehed pidada lõunaajal oma klaasmajadest välja tuuleõhu kätte tulema ning kus leidsime käsitööturu, kus müüdi umbes selliseid vidinaid, muidugi väikse ameerikaliku šnitiga, nagu näiteks Viljandi Folgi ajal näputöö lettides. Kuidagi kodune. Armand Vaillancourti kuulus purskkaev oli aga põuaajale kohaselt kuivale jäetud.

Siit oli hea jätkata unistamist mööda kaipealseid Fisherman's Wharfi suunas. Lahe pealt puhus mõnus tuuleõhk ja ärimajade kolakad jäid selja taha. Eks neid kaisid oli seal igasuguseid, mõni toimis jätkuvalt asjaliku laohoonena, mõni oli huviliste Alcatrazile sõidutamiseks. Viimane jättis ükskõikseks, Patarei vanglas saab ilmselt kraadi jagu võikama elamuse osaliseks.

 

 

 

 

 

 

 

Kuniks jõudsime neist kõige tuntuma - Pier 39'ni. No eks ta laadaplatsi meenutas. Mustkunstnikud, muusika, tungelavad turistid, poed odavama ja kallima kraamiga, söögiplatsid kauni vaatega lahele. Ja merilõvid. Olla tulnud pärast 89. aasta maavärinat eemal asuvatelt kaljudelt  kai juurde elama ja jäänudki. Teevad sellist koera haukumise ja tuvi kluugumise vahepealset häält, mis tegelikult üpris pentsik kostab ja isegi pisut külmavärinaid tekitab, selline kare-kole.

 

 

 

Aga kaua sa ikka ühte linna ainult tema alumistes sfäärides surgid, ikka ajab ju kõrgemale kui selleks on võimalust. Ja kuigi olime saanud linna 43st künkast juba nii mõnega tuttavaks, oli plaan turnida üles, ühe kõrgema otsa - 87 meetri kõrgusel Telegraph Hillis asub 63 meetri kõrgune Coit Tower. Torni lasi ehitada 1933. aasta surutise ajal ekstsentriline vanaproua Lillie Hitchcock Coit. Esimesele korrusele lasti seinamaalinguid tegema mitmed kunstnikud, kujutades tollast elu oma eheduses, kuigi kunstiliselt tasemelt meenutasid need oma laadilt meie Kondase naivistlikke tegelasi.

 

 

 

 

Muidugi olid sealt hunnitud vaated eri suunas linnale ning hästi oli näha ka kuulus Lombard Street oma kõverustega. Sinna me alla ronides suundusimegi, kus üks lõik tänavast on tuntud selles poolest, et 27-kraadise kalde tõttu otse alla sõita ei lastagi, vaid sõidetakse nagu mööda slaalomirada. Parkimine on selle linna paljudel tänavatel kindlasti üks huvitav tegevus. Liikumine San Fransiscos nõuab pidevalt üles-alla siblimist ning päeva lõpuks oli tunne nagu oleks kümneid kordi üle Toompea pidanud käima. See lainetus on aga üks, mis eristab linna teistest Ameerika linnadest - tänavamuster on sarnaselt enamuse linnadega ruudu- ja ristkülikukujuline, kuid sujub üle kümnete küngaste, lõhkudes muidu nii ruineeriva horisontaalsuse.

 

 

 

 

 

 

 

Sellise turnimise peale tuleb lõpuks vägisi nälg peale ja enne kui siirdusime vaimutoidu kallale Columbus Avenue ja Broadway tänavanurgal asuvasse City Light raamatupoodi, mis olevat 60ndatel üks biitnikute kogunemispaiku, lubasime omale hammustamist ühes Itaalia restoranis. Raamatupoes põnevat tuulamist jagus. Näiteks jäi silma alla ka Tõnu Õnnepalu "Radio" ja üks Euroopa kirjanike aastakogumik, kus samuti lühijutt Õnnepalult ja sealt ma lõpuks John Steinbecki raamatuga "Teekond Charley'ga. Ameerikat otsimas" välja tulingi.

Columbuse Avenue tuleb diagonaalis üle tänavaristkülikute ning selle äärde jäi Lombardi poolt tulles palju Itaalia söögikohti, kohe sealt Broadwayga ristuvalt nurgalt, aga paistsid Hiinalinnale iseloomulikud sildid ja laternad.

 

 

 

Õhtu eel jõlkusime niisama tänavatel ja seadsime sammud Japan Center'isse, mis on tegelikult veidi pentsik oma 1960ndatel ehitatud betoonist pagoodiga ning hiigel ostukeskusega, sisaldades küll ohtralt kõike jaapanipärast ning kohati isegi pettis natuke ära, nagu olekski mõnes Jaapani linnas. Kuid keskus sulges uksed juba kaheksa ajal ning sushit ja tempurat õhtusöögiks tuli otsima minna mujale linna peale, neist ei olnud puudust ka Jaapani keskusest eemal. Tänavatele liibus ookeanil pealt tulnud udu, mis oli nii paks ja kleepuv nagu oleks vihma sadanud.

Kindlasti oleks olnud 101 ja rohkem kohta, kus hilistel tundidel veel ringi kooserdada, aga kogu päeva jooksul sisseahmitu oli vastuvõtuvõime viinud piirini, millele vastas ainsa arusaadava mõttena pugeda oma hotelli, kus lahtise akna taga kogu linn lärmakalt edasi elas.

Ma ei olnud päeva sees näinud ühtegi hipit, aga kümneid ja kümneid kodutuid ja muid iseendaga läbisaavaid kodanikke ning ilma Castro piirkonda ronimata, mitmeid ja mitmeid geipaare ja vikerkaare lippudega urkaid. No võib-olla mitte nii väga urkaid. Turistide ja kohalike vahel valitses päris terav kontrast, peale selle et turist liigub kaardiga ja pilte klõpsib. Kohalik oskab kõndida mööda neid kaldus tänavaid, ilma et ta kaotaks oma liikumise sujuvust. Ei väsi mäkke tõustes, ega hakka kiiremini veerema kui tänav mäest alla läheb. Kohalik ei vaata pika pilguga järele meestele, kes rõõmsalt kaelustades oma peni tänaval jalutavad. Kohalik ei kohmetu järjekordse kodutuga tänavanurgal kokku põrgates. Kohalik jätab mulje, justkui tal oleks ikka kuskil sees peidus see hipilik vaim, mis laseb asjadel minna nagu nad lähevad.

Tüdruk mõtles, et kui ta oleks sunnitud Euroopast millegi pärast välja rändama, siis ta rändaks kuni jõuaks siia linna. Aga see oli veidi udune mõttekäik, veidi hõljuv ja laialivalgunud kirjust linnast nagu mõni hipide buss, ülerahvastatud pisut pilves hõljuvatest tüüpidest.

1075 Sutter Street, San Francisco, CA 94109, Hotel Carlton, a Joie de Vivre Hotel