11.08, Grand Canyon - Page

Varajasel hommikutunnil olime oma putkas püsti ja kiirustasime Grand Canyon Lodge'i parima hommikusöögi vaate saamiseks. Sel päiksetõusu teisel tunnil ei olnud sellega siiski suurt probleemi.

hommikusöögi vaade

Kui juba midagi tellida, siis tuleb arvestada hiidkuhilatega. Bufee eelis on seal maal see, et siis sa ei pea nii suuri hunnikuid endale ette tõstma.

Võib olla hõredamast õhust, võib olla päevahaku tunnist, võib olla vaadetest oimetutena liikus Lodge'is uimaseid inimesi, kes peamiselt lihtsalt nautisid.

Päiksetõus muutis kanjoni geoloogilised kihid hoopis teist tooni kui nad olid olnud eelmise päeva loojangul. Öö oli kaotanud suitsuvine, mis kanjoni kaugused looritab. See tekkivat metsapõlengutest, kõrbe- ja tööstustolmust, mis kanjoni kohale hõljub ja tumedate viirgude taustal hästi näha on.

 

 

Colorado jõgi on ikkagi olnud hämmastav kui 6 miljoni aastaga sellise kuristiku on omale suutnud voolamiseks voolida. Kõrgvee ajal, mil jõgi oma peamise töö teeb, läbivat Bright Angeli veeseisu vaatluspunkt 2 miljonit tonni muda ööpäevas. Päeva keskmine hulk on 550 tuhat tonni. Kirevad triibud on aga nagu geoloogiline raamat, mida erinevad ajastud on kirjutanud ja mida ülevalt alla loetakse umbes nii - moenkopi kihistu - kaibabi lubjakivi - toruipi kihistu, kokonino liivakivi - hermiti kilt - supai kihistu - reduolli lubjakivi - templ-bati lubjakivi - muavi lubjakivi - brait eindželi kilt - tepiitsi liivakivi - uedži seeria - višnu kilt. Loe kuidas tahad. *

Nende kihistute lähemaks lugemiseks aga tuleks võtta rohkem aega kui meie oma plaanile saime. Vähemalt kaks ööpäeva on väga karm soovitus pargivalurite poolt. Kui tahta ühelt kaldalt teisele matkata, siis kuluks lausa 4 päeva edasi-tagasi ära. Eks vastaskaldal kuluks ringivahtimiseks ka natuke. Küll on võimalus teha ka siiski ühtepidi ots ja sättida oma tagasikulgemise graafik mingi põhja- ja lõunakalda vahet kulgeva Shuttle järgi, kuigi nendest ma päris täpselt sotti ei saanud. Arvestada tuleb ligi 4 tunnise sõiduotsaga. Siis on veel versioon muuladega matkata - läheb ilmselt kiiremini kui ennast ise 1500m alla ja üles vedida.

 

Võtsime Lodge'i juurest jalge alla 3-miilise Transept Traili, mis viis meid põhjakalda peamise matkatee North Kaibab Traili algusesse, mis laskudes 2515 meetrilt 730 meetri peale jõuab 14 miiliga Colorado jõeni. Sealt saab lõunakaldale üles mööda Bright Angel Traili. Ööbida saab oru põhjas ja Kaibabi rajal umbes poolel maal Cottonwoodi Campgroundis. Midagi sarnast on lõunakalda rajal Indian Garden Campgroundis. Ehk korralik matk kokku panna, on täiesti võimalik, uurides eelnevalt täpsemalt välja kämpingutes olevad ööbimisvõimalused, kohad on seal piiratud.

Mööda Kaibabi rada liikusime küll allapoole ligi 500 meetrit, kuid Supai Tunneli juures ei olnud Colorado jõest veel haisugi. Tund alla ja kaks üles tagasi oli liikumine kõigest ühes kanjoni külgharus õige pisut allapoole ja tekitas aimduse kui võimas on õigupoolest on Suur Kanjon ja kui mõttetu köömes sa ise selle kõrval ikkagi oled.

See, et Suur Kanjon on suur, sellest annavad aimu igasugused numbrid. See, et Suur Kanjon on aga lausa Grand ja mitte lihtsalt Big, tuleneb ilmselt tema kunstipärasest vaadeldavusest.

 

 

 

 

 

Matkasime Lodge'i tagasi, pistsime kinni sooja pitsa ja klaasi jääkülma Coca-Colat ning siirdusime maalilisele 25-miilisele Cape Royal Drive'ile, mis põhjakalda erinevaid punkte laseb uute nurkadel alt vaadata. Sellelt teel on võimalus näha ka oru põhjas looklevat Coloradot. Kui mõned veidi lärmakad hiinlased välja arvata, siis pakkusid rajaäärsed vaatepunktid ja neis olevad pisikesed matkateejupid ajaäärde jõudmise olekupunkte.

 

 

 

 

 

 



Sel hetkel oleks tahtnud jätta oma silmad sellele oravale, kes end kivi najal kanjoni vaadet meie kõrvale vaatama sättis.

 

Grand Canyoni servast minema liikudes sattusime taas männimetsa ja nende vahel olevatele rohumaadele, kus piisonid end praktiliselt maantee serva seekord sättinud olid ning seal kulgedes võis enda kehamebraanides mingil kujul mäletada maapinna suursugusust, mis selja taha jäi. See kuidas niitudega vahelduv varjuline männi- ja pöögimets äkitselt järsuks vertikaalseks kõrbeks lõikub, on lihtsalt liiga kummaline.

Kulgesime mööda Arizona kõrbelisi platoosid oma järgmise ööbimispaiga suunas - nimelt Page'i, mis asub Coloradost ülespaisutud tehisjärve Powelli ääres, üpris sarnane kui Meadi järv allpool voolu Las Vegase juures. Järv paisutati 1963. aastal ja loob keset kõrbe üpris omapärase loodus- ja tehismaastiku miksi. Looduskaitsjate pool aga diskuteerib endiselt selle üle, et järv tuleks tühjaks lasta, mida aga ei saavat teha, kuna paisu abil saadakse piirkonnale nii vajalikku elektrit, mida mulle näib on peamiselt vaja järve äärde tekkinud puhkeala sadadel motellidel ja muudel rekreatsiooniasutustel.

 

 

Ületasime Colorado jõe läbi Marble Canyoni ja Page'ini olid jäänud viimased 25 miili, kui tee millele pöörama pidime, oli lihtsalt läbi kaevatud ja kinni ja mis kinni. Page'i poole näitas viit, aga mööda seda teed näitasid arvutused 170 miili, kaardil olid küll märgitud mõned lõikamist võimaldavad pinnakatteta teed, kuid ümberringi ringi kihutavaid äiksepilvi vaadates, ei olnud kõrbes meie rendimersuga ringi kündmine kõnealune variant. Teistpidi 55 miili tuldud teed tagasi ja veel täiendavad 120 miili veidi jämedamat teed mööda, oli teine variant. No ja kolmas variant oleks olnud kogu see Page oma Powelli järvega kus seda ja teist saata ja minna edasi homse sihtkoha suunas. Teel ei olnud aga ühtki suuremat asulat, kus tõenäosus öömaja leida. Ning nagu järgmine päev näitas, siis sellel lõigul tõesti midagi sellist polnudki. Kui siis koos teiste indiaanlastega mõne kõrbepõõsa tuti taga pikutada, mis oleks ju ka kindlasti uudseid meeleseisundeid pakkunud. Seniks kuni skalp veel küljes. Tegemist oli navahode reservaadi territooriumiga, kus me seal üksildaselt edasi-tagasi kimasime võidu ühe üksikust hundist mootorratturi ja paari rekkaga. No olgu, mõni masin võib-olla tuli 150 miili jooksul veel vastu,

 

 

 

Täiendavad kaks ja pool sõidutundi nagu naksti käes. Pimedas liikumisel pole muud häda kui igasugu elukaid - kitsi, oravaid, linde ja keda veel kipub teele ette jooksma ja sõitma peab silmad lahti. Väga suurelt lahti. Page'i jõudsime ööpimeduses, kuid motelli peremees alles askeldas ringi. Tundub, et Ameerikas on vähe teised reeglid kui näiteks sotsiaalses Rootsis, kus õhtul peale kaheksat on kõik hotellitöötajad ammu koju puhkama ära läinud.

 

 

Nali oli ka veel selles, et tegelikult oleks võinud Suure Kanjoni juurest tulles ka kohe valida selle tee, mida lõpuks sõitsime, aga siis oleks jäänud nägemata Marbel Canyoni maagiline ilu ja võlu äiksepilvede vahele loojuvas päikeses, suures hüljatuses, mõnede üksikute indiaanimajakestega, ja tõsi isegi ühe bensiinijaamaga, mille me igaks juhuks ära kasutasime - sellel hetkel enam ei teadnud, kuhu tee võib veel viia.

Selles nii tüüpilises kui tüüpilises kahekordses motellis, kuhu me lõpuks oma Suure Kanjoni tolmuga kered voodile (ikka kummalegi oma) visata saime, maitses uni siiski hästi. Suure kanjoni triibud keerlemas unenägudes.

75 South 7th Avenue, Page, AZ 86040, Americas Best Value Inn

* Martin Schwarzbach, "Kuulsaid loodusmäestisi". Selle 1979. aastal Tallinna "Valguse" kirjastuse poolt väljaantud teose koukis Jaan maal raamaturiiulite sügavustest, ilmse tõendina sellest, et Suurest kanjonist esitatud udused must-valged fotod ja autori kirjeldused on juba poisikesest peale sügava mulje jätnud. Noil aastal aga üldse nii mõelda, et toda imet võiks kunagi oma silmaga kaeda, ei olnud lihtsalt võimalik.

Vahel ma mõtlen ise, et vahel ei olegi kohale jõudes asi ise nii mõjus, kui see teadmine kohal olles, et elu ise on mänginud sulle võimaluse kohal olla, mis kohalolu nii ülevaks teeb.